Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kerstin Meresma: kodanikupalk – alustaks 300 eurost igaühele?

18
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Kerstin Meresma | FOTO: Postimees.ee

Tahame olla uuenduslikud ja suurendada iivet? Muretseme vananeva rahvastiku ja palgalõhe pärast riigis? Miks mitte olla esimene riik maailmas, kes kodanikupalga idee suurejooneliselt käiku laseb. Eesti tilluke populatsioon oleks täiuslik katseklaas, mida jälgiks kogu maailm. Ja hiljem tuldaks siia õppima.

See annaks inimestele sõltumatustunde ja võimaluse iseseisvuseks, samas seoks nad Eesti riigiga. Kaoks hirm, et mõnd väiksema tasuga juhutööd vastu võttes tekiks pikemas plaanis oht jääda töötuabirahata. Inimesed oleksid vastuvõtlikumad lühiajalisele tööle ja osalise tööaja võimalustele.

Jah, tegemist poleks maagilise lahendusega kõigile probleemidele ning sellega kaasneks kindlasti palju agasid. Siiski – miks mitte läbi viia midagi uuenduslikku ja innovaatilist? Kas see olekski nii raske ja kallis?

Kaoks pikk bürokraatiakadalipp. Hoitaks kokku nii ametnike kui ka abivajajate aega. Erinevalt teatud sihtgruppidele loodud toetustest, mille puhul on vaja tõestada mõnd puudust või abi vajalikkust, oleks selle rakendamine kordades hõlpsam.

Kodanikupalga mõtet tehakse maha ja peetakse utoopiliseks. Mis mõnikord märkamata jääb, on asjaolu, et kodanikupalgale pole ühest vastust – iga riik kujundab enesele meelepärase mudeli, et vastata võimalikult mitmele agale.

Kuidas rahastada? Vaadeldes uue valitsuse pakutud maksumuudatusi, on selge, et liigume juba astmelise tulumaksu poole. Miks mitte rakendada seda siis täies mahus ja kindlustada nii igale täisealisele Eesti kodanikule näiteks 300-eurone kodanikupalk? See tähendaks, et ka suurema maksukoormusega ühiskonnakiht ei kaotaks lõppkokkuvõttes suurt hulka sissetulekust, kuid võidaksid just madalama ja keskmise sissetulekuga kodanikud. Osa raha selleks saadaks juba olemasolevatest programmidest, näiteks töötushüvitistest.

Kui kardame sisserändajaid, siis saame eeskuju võtta Šveitsist, kus hiljuti peeti idee üle referendumit. Seal saanuks kodanikupalka kõik Šveitsi kodanikud ja residendid, kes on riigis elanud vähemalt viis aastat.

Lastetoetuse näol on omamoodi igakuine tinglik kodanikupalk juba olemas – see ei kao, kui laps näiteks tööl käib ja seda makstakse teatud juhtudel kuni isiku 19. eluaastani.

Positiivseid näiteid väikestest kodanikupalgaga katsetamistest on kogutud kokku erinevatest maailmanurkadest ja Soomegi alustas jaanuari alguses oma eksperimendiga. Soome valitsus ja teised kodanikupalga toetajad arvavad, et tegevuskava säästab lõppkokkuvõttes riigile raha, sest pikas perspektiivis peetakse seda odavamaks kui olemasoleva süsteemi ülalpidamist.

Miks soovime liikuda selle sotsiaalhüvede süsteemi poole, mida Skandinaavias üritatakse ümber teha või välja juurutada, sest see on osutunud liiga kalliks? Miks mitte jätta see samm vahele?

Tagasi üles