Rahva hääl: mida arvavad ameeriklased Trumpist (7)

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Donald Trumpi kujutisega pastillikarp Washington DC-s.
Donald Trumpi kujutisega pastillikarp Washington DC-s. Foto: Robyn Beck/Scanpix

Scott Abel küsitles ameeriklasi Donald Trumpi presidendiametisse vannutamise eel.

Timothy Fitzgerald, spordiajakirjanduse väljaandja, Kansas

Viimasel kaheksal aastal on Ameerika leibkondade keskmine sissetulek aina vähenenud. Mis veel olulisem, kahanenud on usk Ameerika unelmasse, et raske töö ja usinus suudab muuta paremaks sinu enda ja su laste elu. Majandusliku kindlustunde puudumise tõttu on väikeettevõtetel, nagu minu enda sissetulek, kahanenud, sest tarbijad tõmbavad kulusid kokku, mis omakorda süvendab väheneva kindlustunde spiraali. Valimised süstisid tõelist indu neisse, kes tahavad oma elu paremaks muuta mitte valitsuse abiga, vaid parema töö ja suurema palgaga. Uus optimismilaine paistab ergastavat nii väike- kui ka suurettevõtteid ning loodetavasti toob see kaasa suurema tarbijate kindlustunde ja nende kulutused kasvavad, mis suurendab töötasu ja võimaldab luua rohkem töökohti.

Maureen Tusty, Sky Films Inc. kaasomanik, produtsent ja režissöör, New York

Pool minu perekonnast ei suuda toibuda Trumpi võidu vapustusest, aga teine pool oli teda algusest peale toetanud – need valimised viisid inimesi lahku rohkem kui ükski varasem. Nii et ma hoian hinge kinni. Kampaania ajal ütles Trump, et Putiniga võib läbi saada, aga nüüd on ta ennast ümbritsenud kabinetiliikmetega, kes on Putini suhtes kriitilised. Võib-olla tuleb selline ettearvamatus kasuks. Iga kord, kui Trump midagi säutsatab, üritavad poliitikud ja Wall Street meeleheitlikult seda alla neelata. Kas nad ei ole juba õppinud, et ei ole vaja reageerida? Olgu öeldu õige või vale, me elame üle kommunikatsiooni enda muutumist ja see, kuidas tulevased presidendid suhtlevad avalikkusega, on kindlasti täiesti teistmoodi.

Nancy Kolde, algkooliõpetaja, Florida

Ma lähen ametisse vannutamise päeval Washingtoni naistemarsile, sest pean Trumpi ja tema toetajaid jubedateks inimesteks, mis puudutab suhtumist naistesse. Ma ei saa lubada, et progress ja naiste õigused, mille eest võitlesid minu ema ja vanaema põlvkond, lõpeks nüüd Trumpi kabinetiga. Ma teen järgmisel neljal aastal kõik, mida suudan, näiteks annetan Planned Parenthoodile ja võitlen naiste võrdse töötasu eest.

Cathy M. Jackson, Norfolki riigiülikooli dotsent, Virginia

Paljud afroameeriklased tunnevad hirmu selle ees, et maa kõrgeimasse ja maailma kõige mõjuvõimsamasse ametisse tõuseb Donald Trump. Me tunneme hirmu selle ees, et nii paistavad mälusopist tagasi hiilivat mineviku hämarad varjud. Rassism, diskrimineerimine, misogüünia, vihakuriteod, Ameerika tumedama nahaga kodanike otsene vihkamine on tõusuteel sedamööda, kuidas valged kodanikud aimavad järele uue presidendi mühaklikku käitumist.

Trumpi-vastased kampaaniad koguvad jõudu, kuid inimesed tunnevad end abituna vabariiklaste enamusega esindajatekoja ja senati ning Trumpiga samamoodi mõtlevate kabinetiliikmete ees, kelle ta valis välja meie kallist kodumaad juhtima. Me tunneme end abituna, kui kahaneb ajakirjandusliku tõe ning õiguse ja õigluse igapäevane jõud. Me hoiame ise varju, peljates järgmist nelja aastat pärast seda, kui võisime näha meie esimese afroameeriklasest presidendi imetabast esilekerkimist. Lootus, mida külvas Obama, on nüüd hääbunud masendusse uue presidendi pärast.

DeLoss Jahnke, taluraadio saatejuht, Illinois

See on maru vahva: me teame, et poliitiline korrektsus teda ei huvita, aga ometi ütleb ja säutsub ta asju, mida peame kohe mitu korda üle vaatama: kas meie järgmine president ütles tõesti seda? President Obama kõneleb sageli diplomaatiliselt, Trump sellest eriti ei hooli. Väikeettevõtjad, sealhulgas põllumajanduses, ootavad kangesti riigi abi ja sekkumist. Riigis on ammugi valitsenud tõsised ideoloogilised erimeelsused, aga tänapäeva ühismeedia toob need palju selgemalt esile.

Soleil Sykes, üliõpilane, Ohio

2016. aastal sain ma esimest korda presidenti valida. See oli ka esimene kord, mil ma ei soovinud valima minna, ei soovinud täita oma põhilist kodanikukohust. Aga kui ma 9. novembril üles ärkasin ja mind ümbritses progressivistide hala, siis tundsin kummalisel kombel ootamatu tulemuse tõttu teatavat lootust. See lootus kadus kiiresti ja asendus hirmuga, et inimesed, keda ma armastan, kistakse tükkideks, kui ei ole soovi ega oskustki üksteist austada ja kuulata ning teha koostööd ühiste probleemide lahendamiseks.

Farrel Hoy Jenab, Johnsoni munitsipaalkolledži rahvusvahelise hariduse koordinaator, Kansas

Üks mu suuremaid hirme seoses Trumpi saamisega presidendiks on tema suhtumine ajakirjandusse. Sõnavabadus, eriti õigus kõnelda takistamata, isegi kritiseerida poliitilisi juhte või teemasid, karistust või sanktsioone pelgamata, on üks meie pühamaid väärtusi. Aga seni on jäänud mulje, et Trump tahab üritada seda vabadust lämmatada või kontrolli alla võtta. Tundub, et ta võtab kriitikat ja lahkarvamusi väga isiklikult ja mõnikord isegi reageerib isiklikult, mõnitades ajakirjanikke (näiteks nende välimust).

James Luksic, kirjamees ja toimetaja, Arizona

Ootan Donald Trumpi ja tema administratsiooni võimuaega otsekui värske õhu sõõmu. Eurooplastel on ehk raske uskuda, aga «tasuta tervishoid kõigile» Ameerikas lihtsalt ei toimi. Obama «taskukohane» tervishoid on läbi kukkunud. Ma keeldusin ObamaCare’ist ja pidin seepärast maksma 700 dollarit trahvi, nii et minu rahakott tervitab, et Trump selle tühistab. Julgustav on ka see, et Trump tahab kindlustada USA piiri. Ta ei ole rassist, kes ajaks välja kõik illegaalsed immigrandid, ei – ainult kurjategijad ja äärmuslikud radikaalid. Kui Trumpi administratsioon suudab takistada narkootikumide ja välismaiste kurjategijate Ameerikasse imbumist, on see hea ja kasulik asi, sugugi mitte rassistlik.

Anna Hanks, vabakutseline ajakirjanik, Texas

Usun, et Donald Trumpi tabab vapustus, kui ta näeb, kui raske on muutusi ellu viia. Kardan, et korralikult läbi mõtlemata muudatused, mis tehakse ära kohe uue võimu alguspäevil, toovad kohutavaid tagajärgi väga paljudele, nende hulgas ühiskonna kõige haavatavamatele liikmetele. Ma kardan, et tema toetajad südamaal peavad pettuma, kui ta ei tee teoks kampaanialubadust, mida nemad olid võtnud tõe pähe. Raske öelda, mida peaks kartma rohkem: kas seda, et ta suudab lubadused täita, või et ei suuda. Südamaa majanduslik reaalsus on põhimõtteliselt muutunud ning probleem pole mitte Ovaalkabinetis, vaid osariikides, kes kiivalt hoiavad kinni õigusest kaitsta oma kodanike tervist, julgeolekut ja heaolu. Mis aga juhtub siis, kui taibatakse, et isegi nii radikaalne valik ei suuda imetabaselt aega tagasi keerata?

Patricia Mellen, vastne õigusteaduskonna lõpetaja, Colorado

Tunnen muret, et naistest ja vähemustest saavad uuesti teise järgu kodanikud. Naisena, kes kasvas üles 1970. aastate Texase macho-õhustikus, pelgan, et me suundume tagasi mu lapsepõlve meeste maailma. Ma kardan, et kui meil on presidendiks mees, kes on teinud nii lugupidamatuid avaldusi naiste suhtes, sealhulgas meelelahutaja Rosie O’Donnelli ja telesaatejuhi Megyn Kelly kohta, siis on naistel Ameerikas üha vähem asja laua äärde. Kardan ka 1960. aastate kodanikuõiguste võitlusega kätte võidetud rassilise võrdsuse hääbumist.

Rahvusvahelisel tasandil olen väga mures, millised poliitilised tagajärjed on sellel, et Venemaa häkkis meie presidendivalimisi. Venemaa valitsusel ei tohiks olla vähimatki mõju meie valitsusele – usun, et kadunud Ameerika presidendid Ronald Reagan (vabariiklane) ja John F. Kennedy (demokraat) oleksid sellega ühel häälel nõus! Muretsen sellegi pärast, mida Trumpi soovimatus järgida NATO lepinguid Balti riikides võib tähendada Euroopa julgeolekule.

Maria Teresa Molina, vanemveebiarendaja, Florida

Ma kardan kohe kohutavalt paljusid asju.

Ma kardan LGBT-õiguste ja abieluvõrdsuse pärast (selle agressiivselt LGBT-vastase kabineti käes, mida ta kavatseb kokku panna), naiste, naiste tervise ja sigimisõiguse pärast, meie õiguse pärast saada võrdse töö eest võrdset tasu ja põhiliste inimõiguste pärast (mis puudutab naisi), mustade kogukonna turvalisuse ja põhiliste kodanikuõiguste pärast (mida ohustavad näiteks «peatamise ja läbiotsimise poliitika» ja katse jätta inimesi hääleõiguseta, muslimite kogukonna ja nende elu pärast, kes meeleheitlikult otsivad meie riigist varjupaika, miljonite rasket tööd rügavate immigrantide ja nende laste pärast ning lühinägeliku immigratsioonivastase poliitika mõju pärast majandusharudele, mis nende tööst sõltuvad.

Ma kardan kliimamuutuste eitamise kaugeleulatuvaid tagajärgi järgmisele põlvkonnale ja palju suuremaid tagajärgi teaduse ja lihtsate faktidegi eitamisest. Ma kardan meie riigi julgeoleku pärast, mis on parimal juhul kogenematute riigimeeste kätes, kes peavad veel tõestama, et on võimelised mis tahes laadi diplomaatiaks. Ma kardan juba näha oleva mõju pärast, mida avaldab kõige kõrgemal tasandil olev isik, kes innustab inimesi, kes panevad toime vihakuritegusid ja üritavad tekitada kahju nõrgemale.

Ma kardan, et majanduse elavnemine, mida tõukab tagant piirangute tühistamine, seadustab ja hägustab kahju, mida nii tekitatakse keskkonnale ja ohustatud ühiskonnakihtidele. Ma kardan taskukohase tervishoiu seaduse tühistamise sõna otseses mõttes fataalseid tagajärgi ja seda, millist kahju see tekitab miljonitele ameeriklastele. Kõige enam kardan aga seda, et Kongressi enamus ei suuda pakkuda vastukaalu, mida on tarvis meie kaitsmiseks kõige selle eest. Ent ma näen, et paljud ameeriklased, nagu ka mina ise, on pärast sellist vapustust aktiveerunud, ja ma loodan, et meie visa osalemine demokraatlikes protsessides leevendab minu kõige hullemaid kartusi.

Kommentaarid (7)
Copy
Tagasi üles