Kuigi uute linnavolikogude isikliku koosseisuga veel lõpule pole jõutud, on jõudude vahekorrad juba kindlad. See kohustab asjaosalisi mõtlema uute linnavalitsuste kujundamisele, kõigepealt muidugi Tallinnas ja Tartus, kus vabadussõjalaste erakond on saavutanud peremehe osa.
Mõnedes lehtedes avaldatud teade, nagu oleks vabadussõjal. keskjuhatus kohtadele ette kirjutanud linnavalitsustest mitte osa võtta, vaid volikogus opositsiooni asuda, paistab mõttetu olevat, vähemalt mis puutub Tallinnasse ja Tartusse. Neis linnades pole mõeldav ega võimalik, et keegi teine rühm juhtimise endale võtaks. Vabadussõjal. häälekandjas lükati juba ajalehtede teated ümber, need olevat valed.
Küll aga väärib tähelepanu nende häälekandja viimase juhtkirja väljendus, kus rõhutatakse, et linnavolikogudes «ei saa olla ühtegi järeleandmist, ühtegi kompromissi.» Niisuguse seisukoha alusel võib vaadelda, kuidas uued linnavalitsused kokku saadakse.
Andmed lubavad oletada, et vabadussõjalaste rühm ka Tartus absoluutse enamuse saavutab, s.o. 65 kohast 33 omale saab. Kui nende rühm oma äranägemise järgi talitama hakkaks, mida ta ju teha võiks, jääb 32-liikmeline opositsioon ikkagi liiga suureks. Teatud küsimusi, mis nõuavad 2/3 enamust, ei saaks linnavalitsus läbi viia, kui opositsioon sama kangekaelne on nagu koalitsioongi. Sellepärast näivad mõnesugused järeleandmised ja kompromissid paratamatud olevat, vaatamata juhtide deklaratsioonidele.
Tallinnas on vabadussõjal. rühma seisukord natukene parem, sest on saavutatud veel suurem enamus. Kuid sellele vaatamata tuleb ka seal mõne teise rühmaga «kaubelda», et vajalikku seljatagust kindlustada.
19.01.1934