Hardo Pajula: kokkutõmbumise keskel (9)

Hardo Pajula
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Majandusteadlane ja kolumnist Hardo Pajula.
Majandusteadlane ja kolumnist Hardo Pajula. Foto: ERIK PROZES/

Tervet lääne ajalugu võib pidada lõputuks jagelemiseks ususektide vahel. Nüüd on konflikti lisandunud tehnoloogiline taust, kirjutab kolumnist Hardo Pajula.

«Näib, et iga tsivilisatsiooni ajaloos vahelduvad «laienemise» perioodid «kokkutõmbumise» ajajärkudega,» kirjutas Tõnu Õnnepalu tolle aja kohta (2003) üllatava pealkirjaga artiklis «Rikastumisillusioon ja saarestumine». Meil polnud siin veel õige pidu lahtigi läinud, aga New York oli juba kaksiktornide võrra vaesem ja midagi oli pöördumatult muutunud.

Laienemisaja tähtsaimaks tunnuseks on see – arutleb Õnnepalu edasi –, et neid, keda ühiskonnaredelil ülespoole tõmmatakse, on rohkem kui neid, kes sealt alla, vaesusesse ja unustusse pudenevad.

Paar päeva tagasi avaldatud Oxfami raporti järgi kuulub 62 inimesele sama palju varasid kui vaesemale poolele planeedi elanikkonnast. Alates 2010. aastast on 62 rikkaima varandus kasvanud poole triljoni dollari võrra, vaeseima 3,6 miljardi oma on samal ajal kahanenud kaks korda nii palju. Trump ja Brexit on veelgi käegakatsutavamad märgid sellest, et 20. sajandi lõpu uljas laienemistuhin on sedapuhku otsa saanud.

Nii nagu laienemine, nii on ka kokkutõmbumine iseennast võimendav protsess. Hästi õlitatud rahvusvahelisse kaubandussüsteemi loobitud liivaterad tekitavad tõrkeid, mida hakatakse üldjuhul ravima uute kaubanduspiirangutega. Nii koguneb masinasse aga liiva juurde, kuni lõpuks põrnitsevad kõik asjaosalised üksteist kõrgete tollimüüride tagant.

Globalistid vaatavad seda kõike meeleheites pealt ja ennustavad tumedat tulevikku. Neil võib vabalt õigus olla. Just niimoodi kirjeldas Esimese maailmasõjaga lõppenud viimast suurt kokkutõmbumist Ungari õpetlane Karl Polanyi.

«Kuidas küll kõik need ogarad natsionalistlikud populistid omaenda majanduslike huvide vastu lähevad?» ei jõua globalistid ära imestada. «Kas pole siis selge, et rahvusvaheline tööjaotus parandab kõigi osapoolte elujärge?»

See võib ju printsiibis nii ollagi, tegelikkuses on üleilmastumine oma viimases faasis suurendanud varanduslikku ebavõrdsust mitte üksnes 62 rikkaima ja 3,6 miljardi vaeseima vahel, vaid ka rikaste riikide endi sees. Majanduslik mõõde on aga siiski vaid üks Trumpi ja Brexiti liikumapanevatest jõududest, ja mitte see kõige olulisem.

New Yorgi Ülikooli moraalipsühholoog Jonathan Haidt on laienemise ja kokkutõmbumise loole lähenenud teisest vaatenurgast. Globaliseerumise varases healoomulises faasis, kui jõukus kiiresti kasvab, levivad ka uued väärtused. Rikkamatele ühiskondadele lähevad rohkem korda kõikvõimalikud õigused (naiste, omasoolembeliste, lõpuks ka loomade).

Neid uusi edumeelseid väärtusi ei jagata ühiskonnas siiski võrdse entusiasmiga. Ühendriikides on progressiivne publik kogunenud kitsastele rannikuribadele, meil võib selle seltskonnaga kohtuda Kalamajas ja Tallinna Ülikooli ümbruses. Ühel hetkel võtab hipsterite avangard üles John Lennoni hümni «Imagine» – kujutle, et ei ole olemas riike, vägivalda, religioone, maksu- ja veeteede ameteid.

Tõsiusklikumad lähevad veel kaugemale ja küsivad, miks peaks valitsus eelistama inimesi, kes juhtuvad olema siin sündinud, neile, kes tulevad mujalt ja on palju, palju vaesemad? Kõige kirgastunumad jõuavad viimaks loosungini «Patriotism on rassism» ja peavad sisserändajate assimileerimist kultuuriliseks genotsiidiks.

«Säärased hoiakud kutsuvad esile võimsa emotsionaalse vastulöögi,» kõneleb Haidt. Tagasilöök tuleb Haidti sõnul psühholoogilise spektri autoritaarselt tiivalt. Autoritaarsusel on tugev negatiivne varjund, ent ometi kätkeb ka see serv endas suurt psühholoogilist mitmekesisust. «On inimesi, kellele kodu, kodumaa ja Jumal tõesti veel korda lähevad, neile on kallid seadus ja kord ning mitmed teised kodanikuühiskonna voorused, ja kui nad näevad end ümbritsevat moraalikorda kokku varisemas, muutuvad nad tõepoolest rassistideks ja homofoobideks,» jätkab Haidt.

Niisiis, selle asemel, et endalt küsida, miks me ei ela veel piirideta, vägivallata ja religioonideta hipsterlikus utoopias, võiksime sama hästi pärida, kuidas me siiani üldse omavahelgi hakkama oleme saanud? Inimese kui bioloogilise liigi riist- ja tarkvara ei ole mõeldud hakkamasaamiseks päratutes impeeriumides, vaid sadakonna liikmega veresidemega ühendatud hõimudes.

Pea sada aastat, kuni Teise maailmasõja lõpuni, olid rahvusriigi peategelased – lavalt taanduv aadel, kodanlus ja töölisklass – omavahel pidevalt sõjajalal. Ulatuslikul ümberjagamisel ja vastastikustel järeleandmistel rajanev sotsiaalriik sai võimalikuks tänu jagatud väärtustele.

Poliitikas tulebki seetõttu kõigepealt huvi tunda iga osapoole pühade väärtuste vastu. «Mis meil tõesti välja tuleb, on see, et me valime välja mingi puu, jõe või oma kauge eellase, tiirleme siis tolle ümber ja hakkame selle käigus üksteist rohkem usaldama. See on üks inimajaloo suuremaid evolutsioonilisi uuendusi. Me kuulutame millegi pühaks, teeme selle ümber tiire, kummardame seda ja läheme siis teiste gruppidega võitlusesse,» selgitab Haidt.

Ühise riituse käigus tekkiv ühtekuuluvustunne ja usaldus – mida ühiskonnateadlased oma kohmakal kombel sotsiaalseks kapitaliks nimetavad – võimaldavad lõpuks vormida mitmemiljonilisi gruppe, mida rahvusriigid (või kalifaat) endast kujutavad.

Tallinna Ülikooli valgustatud doktorandile tundub jutt puu ümber pöörlevatest usklikest eelajaloolise jampsina, ent samas tiirleb ta ise oma USA idakaldal hariduse saanud juhendaja käe all ümber rassismi, naiste õiguste, kliima soojenemise või mõne muu edumeelse ürituse.

Siin ei ole mõistagi midagi uut. Tervet lääne ajalugu võib pidada lõputuks ususektidevahelise jagelemise ajalooks ja vaevalt mujal asjad palju teistmoodi on. Küll on aga täiesti uus selle konflikti tehnoloogiline taust. Globalistide arvates pidi internet muutma maailma üheks suureks liberaalseks turuplatsiks. See võib aga hoopis vastupidi minna.

Haidti sõnul on sotsiaalmeedia meie ürgsed hõimutunded jälle üles piitsutanud. «Kui mina üles kasvasin,» meenutab ta, «võis mõnest «kohutavast» vabariiklaste teost lugeda korra kuus. Nüüd kuulevad mõlemad pooled viiest säärasest igas tunnis. Kui keegi joonistab mõnes Illinoisi keskkoolis duširuumi kapile haakristi, teab sellest kohe iga vasakpoolne. Kui mõni idioot tõstab üles sildi sõnadega «Patriotism on rassism», teab sellest kohe iga parempoolne.»

Tulemuseks on demokraatiale hukatuslik üleüldine vihane hüsteeria. «Kui alkohol leiutataks praegu, keelustataks see kohe –,» räägib Haidt, «see on liiga ohtlik. Ent sajandite jooksul oleme sellega kuidagi elama õppinud. Sotsiaalmeedia osas seisab õpipoisipõlv veel alles ees.» Ega siin polegi muud, kui soovida kõikidele säutsujatele selget pead.

Kommentaarid (9)
Copy
Tagasi üles