Jutt kaldub liivlaste tuleviku peale. Praegugi osatakse juba kõikjal liivlaste seas läti keelt paremini kui oma vana emakeelt; seda liivlast enam polegi, kes ei oskaks läti keelt. Raske on ka kindlaks teha, kui palju kõneldakse kodudes lastega liivi keelt. Ja näibki, et külades elavad liivlased-lätlased kõige vennalikumas arusaamises, mõni väike erand vahest välja arvatud. Ja kas see nii polegi loomulik.
Liivluse asja ajavad praegu õieti «Liivõd Iit» Ires ja «Liivõd sõbrad selts Letmaas» asukohaga Riias. «Liivõd Iit» on liivlaste endi poolt a. 1923 asutatud: ühingu esimeheks on praegu D.Volganski ja tähtsama varandusena võib mainida ühingu raamatukogu, mida praegu hoiab köster-luuletaja K.Stalte. Ka rahvamaja kapitali ja materjali valdajaks on sama ühing. «Liivõd sõbrad selts Letmaas» on asutatud a. 1932 lätlaste poolt eesotsas dr.Butuli, prof. Schmiti ja prof. Zalitega. Selts on kõigiti toetanud liivlaste üritusi ja püüdnud parandada liivlaste olukorda.
D. Volganski poolt 1928. a. jõulude ajal tehtud loenduse järgi oli 12 külas liivlasi kokku 1425 hinge. Väljaspool Liivi randa, mujal Lätis oli sellal umbes 400 liivlast. Need arvud on enam-vähem samad ka praegu; M.Lepste arvab, et laste arvel võib ehk väikest tõusugi oletada.
Üheks tähtsamaks liivi kultuurilooliseks dokumendiks on kujunemas M.Lepste külalisraamat. Seal seisab ees palju tuttavaid nimesid Soomest ja Eestist.
Liivi rannikul tehakse juba eeltöid 1938. a. jaanipäevaks Eestisse järjekordsele laulupeole sõiduks.
17.01.1937
