Üldiselt kõneldakse sündimise vähesuse pärast igal pool. Rahvaarvu kahanemine on rahvuslik hädaoht. Kuid palju on neid, kes seda küsimust sellasena võtavad. See küsimus oleks nagu üldine ja ei puudutaks üksikult võttes ühte perekonda. Ning sellepärast kahaneb ikkagi sündinute arv ja surevus tõuseb. Ja väga loomulikult: kui mõni perekond sellest üle saab, et laps majja tuleb, siis ärge mõtelge, et sellele veel teisi seltsib!
Postimees 1928. aastal: ühest lapsest peres ja rahvuslikust hädaohust
Rahvaarvu küsimusele aga saab teine ja see on palju kurvem asjaolu: ühelapsesüsteemiga rikume oma rahva iseloomu üldiselt ja perekonna elu eriti. Prof. A: Lüüsi vaatleb neid lapsi, «kes perekonnas ainukesed, ehk kelle õed-vennad juba suured ja mitte õiged seltsilised ei ole oma vähemale õele-vennale».
«Lapse toitumus on keskmine ehk alla keskmist, kuna nahavärv kahvatu ja lihased liuvõitu on. Siseorganid on harilikult muutusteta. Vaimliselt aga on laps hästi arenenud, oma vanusest aasta ehk enama ette.
Ta on vanemate ainuke laps. Isa on ametnik ehk mõne iseseisva elukutse pidaja. Lapsetoas silmame terve kogu mitmesuguseid mänguasju. Ema ja isa ning tuttavad hoolitsevad lapse eest väga. Laste tundeelu on õige arenenud. Nad on suuremalt jaolt õige sensitiivsed. Iseloomult enamasti väga muutlikud ja hajameelsed ja neid ei suudeta millegagi kauemaks ajaks kütkestada. 16.01.1928