Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Juhtkiri: loomad elutoas ehk bumerangiefekt

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Tartu ratsakooli juhatuse liige Lembit Kalev oma hobustega. Vastupidiselt kaebusele, et talli ratsud on närvilised ja agressiivsed, olid loomad ajakirjanike vastu sõbralikud ja uudishimulikud. | FOTO: Sille Annuk / Postimees

Ajal, mil tõejärgne maailm tekitab libauudiseid ja müra, mida kasutavad ära ebakindlusest toituvad võimuihalejad, tuleb igal inimesel ja kindlaid eesmärke taotleval ühendusel eriti hoolsalt mõelda, millal ja kuidas maksab häirekella lüüa. Mõõka ei tohiks tõsta see, kes pole mõõka väärt, vastasel korral muutub terariist bumerangiks, mis selle kandjat ennast valusalt tabab.

Hiljutine näide puudutab loomakaitsjaid, kes on teinud avalikkuses tänuväärt tööd  hoiakute muutmiseks loomade suhtes. Paraku minnakse saavutatud avaliku tähelepanu ja õnnestumiste tuules liiga innukaks ja nii pannakse löögi alla omaenese tõsiseltvõetavus. Just seda näitab Postimehes avaldatud artikkel alusetuks osutunud kaebuste kohta kahe Tartu hobusetalli aadressil, millest üks jõudis koguni prokuratuuri.

Selles, pealtnäha väikeses loos peegeldub tegelikult suur üldistus. Mõnes mõttes on kõnealune juhtum justkui globaalsete protsesside minimudel. Praegusajal on lihtne koostada värvikas kaebus ja tõmmata survegrupina kaasa märkimisväärne hulk inimesi. Loomakaitse on 21. sajandi tsiviliseeritud maailmas jõudsalt arenenud. Ühiskond ei salli loomade kiusamist ei kunstis, tsirkuses ega taluõuel. Ka seadused on muutunud järjest karmimaks.

Samas on urbaniseerumine süvendanud teadmatust, kuidas üldse loomi kasvatatakse. Võib-olla pole see päriselt filmiklassikas tögatud elukaugus, kui ehmutakse maaelu iseärasuste peale («Loomad elutoas!») ning peetakse angerjat maoks. Kuid on fakt, et värvikas pilt, mis peab kujutama väärkoheldud või vigastatud hobust, äratab sotsiaalmeedias kergesti kaastunnet.

Paraku, nagu tabavalt märkis kirjanik Tõnu Õnnepalu Postimehe aastalõpuintervjuus (PM Arter 31.12), ei valitse meediaskandaalide algatajad äratatud jõude nii, nagu nad ise arvavad, ning avalikkuse surve väljub kontrolli alt. Võib kergesti juhtuda, et vägivalla vastu võitlejad tekitavad (vaimse) vägivalla laine, mis on parimal juhul ebaproportsionaalne või halvimal juhul koguni põhjendamatu.

Tagajärg on kaotatud maine ja usaldusväärsus. Kahju kannavad selle tõttu kõik. Loomade väärkohtlemine on ju tõsine teema ning juhtumeid, kus loomakaitsjate aktiivne sekkumine seisab avaliku huvi teenistuses, jagub küllaga. Kuid enne kui juhtum meediasse tuua, tuleb infot hoolikalt kontrollida. Ja selle asemel, et ära kasutada inimeste teadmatust, tuleks hoopis suurendada nende teadlikkust. Näiteks on ajakirjanduses olnud tähelepanu all lood loomade alatoitmisest, kuid niisamuti tuleks fookusesse tõsta ületoitmine, mis on samamoodi looma väärkohtlemine.

Tagasi üles