/nginx/o/2017/01/12/6247691t1h7f82.jpg)
Sellel nädalal kirjutas Postimees, et kaheksa Eesti ärimeest on toetanud nelja parlamendierakonda 800 000 euroga. Toetus olevat mõeldud preemiana kolmanda lapse toetuse tõstmise eest 500 euroni. Erakondadele tehtud hiigelannetus on löönud avaliku arvamuse kahte leeri. Ühed ütlevad, et tegu on omakasupüüdmatu sammuga, mille eesmärk on Eesti iibeprobleemi lahendamine, teised seevastu, et peretoetuste seadus on poliitikutelt ostetud ja nõnda ohuks Eesti demokraatiale.
Kogu seadusemuudatuse maaletoojaks võib kahtlusteta pidada Bigbanki suuromanikku Parvel Pruunsilda, kelle sõnul on ta muretsenud Eesti iibe ja rahva kestmajäämise pärast juba viimased 12 aastat.
2014. aasta varasügisel kohtusin Parveliga ühes Kadrioru kohvikus ning meie vestlust suunas lauale asetatud põhjalik uuring Eesti demograafia hetkeseisust. See käsitles iibe parandamise võimalusi, sealhulgas peretoetusi ja kolmanda lapse toetuse suurust. Ühe olulisema järeldusena nägi uuring ette kolmanda lapse toetuse tõstmist 400 euroni. Vähem ambitsioonikas plaan oleks uuringu järelduste põhjal olnud läbikukkumine.
Uuringute tegemiseks ning demograafiatrendide väljaselgitamiseks oli pankur tööle võtnud analüütiku, tulemuste töötlemiseks ja järelduste tegemiseks kaasati Tartu Ülikooli teadlased. Pruunsillal oli selge plaan, kuidas viia teemadering poliitiliste otsustajateni nii, et see ei tekitaks poliitilist armukadedust ja soovi lüüa lahenduskäik konkurendilt üle. Plaani osa oli ka ettepaneku üheaegne tutvustamine mitmele erakonnale.
Kui uskuda meediat, siis hõõrus eelmise aasta lõpus nii mõnigi parlamendierakonna peasekretär silmi, kui nägi partei kontole saabunud esinduslikku rahasummat. Poliitika ja rahamaailma seosed tekitavad küsimusi ja ka kahtlusi. Siiani on ärimehed parteidele raha annetades öelnud, et rahakotirauad on avanenud maailmavaatelistel põhjustel. Seekord öeldi raha andmisel otsesõnu, mille eest seda tehti. Mingit hüve annetajate kinnitusel nad selle eest ei saanud. Pealegi on aktsioonis osalenud ärimeeste tegevusvaldkonnad täiesti erinevad, mistõttu oleks ühishuvi otsimine liiast.
Kokkuvõttes on keeruline annetajatele midagi ette heita. Isikliku kasusaamise puudumine ja mure Eesti rahva kestmajäämise pärast peaks hajutama korruptsioonivarju ning pigem annab see märku ärimeeste vastutus- ja missioonitundest.
Küll on Parvel ja tema meeskond andnud hea õppetunni Eesti poliitikutele, kelle puhul on kas tahtlikult või tahtmatult vastutus- ja missioonitundele lisatud hinnalipik. Vastuseta on küsimus, mis oleks juhtunud siis, kui ühisannetus oleks jäänud tegemata, ning kas ka edaspidised riigile vajalikud reformid vajavad õlitamist. Kui erakondadele tunduvad laekunud summad vääritud, siis on kõige lihtsam need tagasi kanda ning ka see oleks uus märkimisväärne samm Eesti poliitika kasvamise teel.