/nginx/o/2016/11/01/6025479t1hedd1.jpg)
On ammu aeg, et algaks aus, suurt pilti nägev, intellektuaalse armastuse kandjate ja asjatundjate analüüsidele toetuv debatt, mis ikkagi toimub ühes ühiskonna võimsaimas elujõu allikas, meie ülikoolides. Vahest vajab see rong suunamuutust, küsib haridusteadlane Tiiu Kuurme.
Lisaks võrdlemisele filmiga «Seenelkäik» on meie kõrghariduspoliitika pälvinud inseneriteaduste esindaja Argo Rosina poolelt (PM 10. jaan.) ka keeleinnovaatilisi leide. Kõrghariduses toimub sõgimine (sõge sebimine), üles on see ehitatud hobiõppele ning ülikoolid on muutumas mugavusülikoolideks. Kindlasti inspireerivad need väljaütlemised inimesi, kes ülikoolidega seotud, leidma veelgi tabavamaid metafoore, sest rahulolematus ja mure akadeemiliste inimeste seas praeguse olukorraga on suur.
Ülikoolihariduse lamestumise ning kutsekoolistumise teema on küll piirideülene, teistes maades ilmunud rohketes kirjutistes seotakse see võõrandumist tootva ja üksnes formaalsetele kriteeriumidele orienteeritud uusliberalistliku hariduspoliitikaga. Õppekavasid lihtsustatakse, kursusi tõmmatakse koomale, teoreetilisem sisu taandatakse lihtsa pragmaatika suunas – ikka «tõhususe» nimel.
Ka üliõpilastel on ilmselt õnnestunud kõik see unustada, millega nad õpilaspõlves PISA-testides hiilgasid. Sest ei ole isegi enam saladus, et mõni õppejõud leiab end tegelemast kirjaoskamatuse likvideerimisega ja teine õpetab bakalaureuse taseme tudengeile korrutustabelit. Teadusterminite kasutamisega tuleb olla ettevaatlik, ei saada ju aru. Kuidas nad küll põhikooli läbi said, tabab õppejõud end vahel eneselt küsimas, ent kokkuvõttes saavad kõik läbi, sest peade hulk korreleerub võimalusega see eriala (loe: tema rahastus) ikka säilitada. Ja peamiselt suurtele inimhulkadele mõeldud anonüümsete vooruloengute vormis, et saaks odavalt.
Haridussüsteem tundub eriti PISA-le mõeldes olevat müsteeriumide toimumispaik. Nii saab «Seenelkäiku“ meenutava loo autori murega olla ainult nõus, samuti ka sellega, et mure laieneb kogu majanduse ja siit edasi riigi ja rahvuse käekäigule.
Ent nende murelike arengute üks põhjusi ilmutas end ka mainitud kirjatöö autori vaatenurgas – see on kõrghariduse enese mõtte taandamine vaid majanduse huvide teenriks. On enesestmõistetav, et pikki aastaid koolis käinud inimene peab suutma-teadma-oskama heal tasemel midagi, mille läbi olla ühiskonnas vajalik. Ent siiski on seda vähe.
Mandri-Euroopa mõttetraditsioonis on haridustee see püha kulgemine, milles inimene loob ja vääristab end inimesena – vaimsuse, tunde-elu ja tahte alal, üldinimlike loomuomaduste alal, eetilise kindlameelsuse ja vastutusvõime alal. Ülikoolide õpetamistöö mõte on olnud taasluua vaimueliit, haritlaskond; uurimistöö mõte lisanduv teadmine ja tarkus, millega teenida inimkonda. Praegu on tööjõuturu vajaduste pragmaatika ning formaalsete kriteeriumide surve varjutamas just seda hariduse õilsat funktsiooni, aga nimelt just mainitud inimomaduste ja mitte vaid tehnoloogilise arengu tulem on kõrgelt arenenud ühiskonnad.
Jumala seisusse tõstetud kõikvõimas turg on rängalt muutnud kõrgharidusega seotud väärtusi. Ülikoolid on enda alla matnud hoiak, et kõik olgu konverteeritav otseseks kasuks, ning inimene ise taandatud tööjõuks tööjõuturul. Massiloengutes saab temast teste sooritav ühik, kes annab õppejõule koormust ja asutuste tõhusust mõõtvale statistikale arvnäitajaid. Õppejõu enese väärtuse ekvivalent on tema koormus ning indekseeritud väljaannete publikatsioonide hulk. Mis on nende sisu, millised on õppejõu teadmised ning kuidas ta oma tööd teeb, pole enam tähtis.
Laiuv kvantifitseeriv mõtlemine on tühjendanud tähendustest sisu, mida hoiab veel alal vana armastus teadmise vastu. Sisu tähendustest tühjenemine on aga juba laiem ühiskondlik probleem, sest näib, otsustajaks ja võimu saamisel enam kompetentsus ei loe.
Ülikool on aga läbi sajandite olnud midagi muud, isegi õnnetul nõukogude ajal oli ta midagi muud, oli teadmiste tempel, millele läheneti harduses ja oma vaimu avardumist tajuti õnnestavana. Inimesed tulid ülikooli täitma kohust oma ande ees, et siis jätta materiaalsele või vaimukultuurile oma autorimärk. Suur osa sellest, mida ülikoolides (vähenevas mahus) tänagi õpetatakse, ei saa kunagi otseseks kasuks, küll aga avardab mõtlemist, paneb nägema suurt pilti ja sügavamaid seoseid, annab tundlikkuse tajuda probleeme ja näha ette, mis ühe või teise otsuse toimel juhtuma hakkab. Veelgi enam, aitab ära hoida kurja, ülekohut, metsikusi. Selle sisu säilimisest oleneb ühiskonna üldisem mentaalsus ja ka käekäik.
Just siin on seesama Argo Rosina mainitud eesti filmihitt «Seenelkäik» eriti heaks võrdpildiks, sest urbanistliku maailma trende järgima treenitud klanitud poliitik ning telestaar loomastusid armetul viisil, kui olid sattunud mõningast vaprust ja oskusi eeldavasse olukorda. Arvatavalt olid neilgi omad diplomid.
Kahtlane, kas on ikka ühiskonna heaolu kasvatavateks erialadeks piisavad üksnes need (Argo Rosina sõnul nn ebapopulaarsed) alad, mis teenivad majandust? Kalki suhtumist, mahajäetust, alatust ja metsikusi võib rohkesti leida ka heaolule viitavas keskkonnas - luksuslikes kodudes ja kontorites. Heaolust võib rääkida vahest alles siis, kui kõrgharidus hakkab tähendama ka kõrgelt arenenud inimlikku inimest. Praegustes teisenenud väärtustes on sellele antud tagurpidi käik.
Teaduspoliitilistes eelistustes – ikka majanduse nimel – on kahanemas nii humanitaar- kui sotsiaalalade võimalused ning populaarsus. Kuna nad ei anna ei tööd ega palka. Võiks aga näha neist sündivat laiemat, sealhulgas ka majanduslikku kasu kaugemas perspektiivis. Humanitaarse ja sotsiaalalade taustaga otsustajate puhul on tõenäolisem, et nad ei laasta metsi, ei kuritarvita maavarasid, ei hävita kogukondi lühinägelike otsustega ega lähene inimesele Exceli tabeliga.
Tõenäolisemalt ollakse suuteline looma koostöökultuuri, hoidma ära tööst võõrandumist ja käivitama oma valdkonna heaks inimeste varjul suutmisi. Humanitaar- ja sotsiaalaladel ei peaks räägitama meil dubleerimisest, sest akadeemilised inimesed, kes siin õpetavad, ammutavad oma teadmised sedavõrd erinevatest allikatest, et iga nende aine on unikaalse sisuga ja toob siia erineva teadmise. Kogu olemasolevat teadmisrikkust polegi üks inimene esindama võimeline. Allakirjutanul oli hiljuti vaja võrrelda eri riikide kasvatusteadusele orienteeritud õppekavasid. Neid polnud ligilähedaselt sarnaseid ka mitte ühe riigi piirides, sest iga ülikool loob oma erilisuse tänu oma inimeste unikaalsetele vaatenurkadele. Neist igaühe koondamisega kaob eesti kultuuriruumist tükk olulist originaalset kompetentsust.
Kui rääkida mugavusülikoolidest, siis on nad mugavad eelkõige mõõdikute meistritele, sest lihtne on ju kõiki õppe- ja teadusvaldkondi võtta sama mõõdupuuga. Ent õpetatavatel erialadel on igaühel omad sisemised seadused, mis peale mõõtmise vajab ka mõistmist.
Vahest tasub kuulata meie grand old lady Marju Lauristini mõtteid, võetud suurepärasest raamatust «Marjustini sajand»:
«Ülikool institutsioonina on oma ülesehituselt paljuski võrsunud kloostrist. Inimesed tulevad siia kokku, astuvad kõrgetest väravatest läbi ja võtavad omaks teised elureeglid, ütlevad lahti võiduajamisest väljaspool ülikooli. Pühenduvad tegevusele, mis pole praktiline. --- Kui tahame, et meie ülikoolid võiksid jõuda maailma tippülikoolide nimekirja, kui unistame oma Nobeli preemia laureaatidest, siis seda ei saavuta ilma intellektuaalse armastuse ja mõtlemise kireta. --- Eesti häda on selles, et meie ettevõtjad ei oska, ei taha või majanduslikult ei jaksa ülikoolidega koostööd teha. Võiks ju tahta oma riigi majandusse uut väärtust luua. Aga siis peab ka tunnistama, et uute väärtusteni jõudmiseks vajame mõtlejaid, nö puhtast teadusest vaimustunud inimesi. Intellektuaalne armastus saab olla piisavalt intensiivne siis, kui pole praktilisi piirangud, sealhulgas igapäevaseid rahamuresid. Teooria ja praktika ei ole vastandatavad. Meil üritatakse vastandada: ärge tehke nii teoreetilisi õppekavasid, olge praktilised! Ent (autori enese õpingute ajal) öeldi: pole midagi praktilisemat, kui hea teooria. --- Oleme vaimses segaduses. Püüame saada ülikoolidest kiiret kasu ja võimalikult odavalt. Tulemuseks on poolharitlaste vohamine otsustajate seas, pikema perspektiivi puudumine ja innovaatilise mõtlemise defitsiit.»(lk. 80-82)
On ammu aeg, et algaks aus, suurt pilti nägev, intellektuaalse armastuse kandjate ja asjatundjate analüüsidele toetuv debatt, mis ikkagi toimub ühes ühiskonna võimsaimas elujõu allikas, meie ülikoolides. Vahest vajab see rong suunamuutust?