Agu Uudelepp: Savisaar on troonilt tõugatud, tuleb leida uus vaenlane nr 1 (8)

Agu Uudelepp
, politoloog
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Agu Uudelepp.
Agu Uudelepp. Foto: Heiko Kruusi / Linnaleht

Eesti poliitika kaardipakk on Savisaare Keskerakonna esimehe troonilt kõrvaletõukamisega korralikult segi löödud, kirjutab politoloog Agu Uudelepp.

Keda küll ometi vihata? See on küsimus, mis vaikimisi vaevab praegu peaaegu kõiki Eesti erakondi.

Midagi ei ole parata. Me oleme kristliku kultuuriruumi üks osa ja kellegi vaenamine kuulub paratamatult selle maailma juurde. Kurat kiusab inimesi. Jumal kantseldab kuradit. Roomlased loobivad varakristlasi metsloomadele. Varakristlased loobivad roomlasi kividega. Poliitik sõimab parteilast, ühed rahvaesindajad mõlemad.

Nii et Savisaare siunamine või Kremli kirumine polnud midagi uut siin päikese all. Vana tõde, et vaenlast on vaja. Veel parem, kui on kaks vaenlast. 

Üks on suur ja nii hirmus, et kõik kardavad, ja igaüks saab aru, et ega teda ikka keegi meite meestest võita ei suuda. Näiteks Putin ja NATO langevad kenasti sellesse kategooriasse ja hoiavad kahepeale kogu ühiskonna kenasti ärevil.

Teine vaenlane peab olema selline, keda soovitatavalt küll ei võida, kuid kellega saab usutavalt võidelda ja kelle kraesse kõik oma ebaõnnestumised keerata. Sellised tüüpvaenlased olid aastaid Edgar Savisaar ja Reformierakond.

Nüüd on aga vesi ahjus. Edgar Savisaar ei ole enam selline mütoloogiline pooljumalus, kelle tulekuga oli võimalik valijaid hirmutada ja koalitsioonipartnereid kollitada. Kuna kuningas ei ole mitte lihtsalt kukkunud, vaid kukutatud, siis pole ka tema kuningriik ehk Keskerakond enam tondikõlblik. Me kõik nägime, kuidas sõna otseses mõttes paari päevaga muututi paslikuks partneriks.

Reformierakond on samuti oma olemuse minetanud. Andrus Ansip on Brüsselis, Taavi Rõivas noore isana peamiselt seltskonnakroonikas ja paarist Michal-Rosimannus esimene selgelt omade poolt maha valitud ja teine pildi servaltki tagasi tõmmanud.

Kuna kuvandid on sassis, lähevad ka jõujooned paigast ning valijatel pilt segaseks. Reformierakonna esimees ei teadnud poolteist aastat EKRE esimehe mobiilinumbritki, kuid sama mees esitas sel sügisel EKRE enfant terrible’i parlamendis Euroopa asjade komisjoni juhiks. EKRE poliitik põhjas aga seniseid suursõpru ehk Keskerakonda sotsiaalmeedias reeturiks. Kes oleks veel mõni kuu tagasi uskunud, et asjad võivad nii minna?

Kuna vanad sisevaenlased on ära langenud, otsitaksegi nüüd usinalt uusi. Nii veidralt kui see ka ei kõla, kuid loodetakse, et kes hakkab esimesena hea ja usutava vaenlasega võitlema, see riisub järgmistel aastatel poliitikas koore.

Ikka piibellikus võtmes. Kui on kurat inimesi hukutamas, on ka Issandal kedagi lunastada.

Poliitiline loogika on seega seni olnud jumalikult lihtne. Pole vaenlast, pole kangelast. On vaenlane, on kangelane. Mida suurem ja tugevam see loodetavasti ikka võidetav vaenlane on, seda suurem ja tugevam on kangelanegi.

Väikseid katsetusi turunduskeeles öeldes nn uue vaenlase lansseerimiseks on näha. Sotsiaaldemokraadid on üritanud kogu protsessi ennetada ja teha EKREst vaenlast. Pole seni õnnestunud. Pole ka ime, sest ei saa võtta vaenlaseks kedagi, kes paistab sinust nõrgem olevat. Niimoodi ei saa mitte kangelaseks, vaid koolikiusajaks.

Märksa laiemas ringis üritatakse Edgar Savisaare saba ja sarvede pärijaks teha Yana Toomi. Ikka keeruline, sest Toom käitub täpselt nii, nagu temalt oodatakse, saatan peab aga olema ka pisut salakaval.

Pealegi, objektiivselt võttes võib Toomi poliitika meeldida või mitte, kuid seda, kuidas oma seisukohti esitada ja kaitsta nii valijate kui ka ajakirjanike ees, võiks nii mõnigi end kõvaks poliitikuks pidaja tema pealt õppida. Ja kui panna need seisukohad kõrvuti uue vene erakonna loojate seniste väljaütlemistega, on ta ikka mõõdukas mis mõõdukas.

Eesti poliitikas on seega harukordne võimalus. Kuna kurjuse kehastus on kadunud, jõujooned sassis ja mängureeglid ka paigast, võiks erakonnad üritada midagi uut. Võiks üritada ehitama hakata maailmavaatelist poliitikat.

Oleks ju päris vahva, kui sügisel saaks kohalikel valimistel valida lähtuvalt sellest, mida ja keda ma tahan, mitte mida või keda ma mitte mingil juhul ei taha. Elu läheks kohe helgemaks. Siis võiks lausa optimistiks hakata.

Kardan siiski, et valitakse hea sissetöötatud võimalus. Kui usutavat pärisvaenlast ei ole kohe võtta, tuleb ta lihtsalt välja mõelda.

Kommentaarid (8)
Copy
Tagasi üles