«Postimehe artikliga üritatakse lugejatele-ühiskonnale selgeks teha, et kõik inimesed on elu väärt, aga seda ütles ÜRO juba 1948. aastal. On aeg astuda järgmine samm,» kommenteerib intellektipuudega täiskasvanutele mõeldud kogukonna Maarja Küla arendusjuht Huko Laanoja.
Neli sihtasutuse Maarja Küla töötajat räägivad, milline on Downi sündroomiga täiskasvanute igapäevaelu nende juures.
Huko Laanoja
Maarja Küla arendusjuht
Postimehe artikliga üritatakse lugejatele-ühiskonnale selgeks teha, et kõik inimesed on elu väärt. Minu meelest on see juba eilne päev. Seda ütles juba 1948. aastal ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsioon: kõik inimesed on elu väärt. Seal kinnitati kõikidele inimestele ka nende õigused. See tähendab, et puuetega inimestel on samasugused inimõigused kui teistel.
Minu arvamus on, et sellistel teemadel sõnavõtmine on kahjuks küll meie riigis veel vajalik, aga me võiksime astuda juba järgmise sammu. Ehk siis hakata hoopis taunivalt suhtuma nendesse inimestesse, kes imelikult vaatavad puudega inimest või seavad kahtluse alla nende õigused: elule, haridusele, võimetekohasele tööle või millele iganes.
Tiina Oimet
Maarja Küla Põhjala maja vanem
Meie majas elab kolm Downi sündroomiga noort naist. Meie päev algab kallistustega ja samamoodi lõpeb kallistustega. Sinna vahele mahub veel palju kallistusi. Nad on nii vahetud ja siirad – kui on rõõmus, siis on sära kaugele näha ja kui kurb või pahane, siis seda ka ei varjata. Ja kuigi välimuselt on nad suhteliselt sarnased (eks siin mängi oma rolli ka sündroomile omased tunnused), on nad igaüks omaette isiksus oma tahtmiste, püüdluste, rõõmude ja muredega. Igal neist on oma iseloom, oma tegemised, oma unistused. Jah, sündroomile omaselt (olles suured matkijad) võetakse üle ka teineteiselt liigutusi ja väljendeid, aga isikupära jääb alati alles.
Olles nendega üle kümne aasta koos elanud, olen näinud suurt arengut igas mõttes. Kui alguses tunduski, et pole väga võimalik neid midagi asjalikku tegema õpetada, siis see ei vasta tegelikult tõele.
Nende õpetamine võtab rohkem aega, aga kui asi selge, siis tulemus on ainult rõõmustav. Koos oleme õppinud köögis toimetama – lauda katma ja koristama, kartuleid koorima, salatit hakkima jne. Jah, arvata võib, et viietärnirestoranis peakokana nad tööd ei saa, aga pole üldse välistatud, et abitöödega selles restoranis tuleks vähemalt üks kenasti toime. Käsitöö: täpsus pistetes, vaibakudumine ning savitöö – see on täiesti igapäevane tegevus. Suvisel ajal on nad ka päris head rohenäpud köögiviljaaias.
Rõõmupallid, nagu nad tavaliselt on, naudivad nad täiega pidusid. Laulda ja tantsida meeldib neile kõigile. Isegi see noor naine, kes tuli meile praktiliselt kõnetuna, kasutab nüüdseks päris paljusid sõnu, mida ta hääldab selgelt välja ning ka sõnu, mille tähendusest saavad ainult omad aru, tuleb alati esinema ja praegu juba laulab kaasa. Hästi vaikselt, peaaegu ilma hääleta, aga kui suu pealt lugeda, siis õigete sõnadega. Ja kui võimalus on, ei jäta neist keegi koosolekul, aktusel või muidu peol sõna võtmata. Tantsupõrandal ei suuda teised sugugi nii graatsilisi ja kiireid liigutusi teha.
Võib-olla nad ei ela tulevikuski päris iseseisvat elu, aga kindlasti on ka Downi sündroomiga inimesed võimelised õppima ja arenema ning olema samuti ühiskonna liikmed nagu nn normintellektiga inimesed. Minul on küll väga hea meel, et mul on õnn ja rõõm elada nende kolme noore Downi sündroomiga naisega koos ühes Maarja Küla peremajadest, näha nende arengut ning saada osa nende siirast hellusest.
Natalja Alp
Maarja Küla tööelu juht, kelle enda peres kasvab samuti Downi sündroomiga poeg.
Ettevalmistus tööeluks peaks hakkama kindlasti juba algklassides - nii erinevate oskuste õppimine kui ka harjumine mõttega, et täiskasvanuna on tööd vaja teha. Downi sündroomiga lapsed tahavad täpselt teada juba täna, mis saab siis, kui ta lõpetab kooli? Täpselt samuti, nagu iga teine noor tahab teada, kus ta saab oma võimeid rakendada.
Tore on see, et ühiskonnas teema «Puudega inimene tööle» aina rohkem pakub kõneainet ja mitte ainult. Aina rohkem on märgata, et tööandjad on enda jaoks avastamas puuetega inimeste potentsiaali. Riik on katsetamas pikaajalist kaitstud töö teenust, mis on just Downi sündroomiga inimestele hea võimalus teha jõukohast tööd juhendaja abiga.
Kui kasvatada Downi sündroomiga last teadmisega, et ka teda ja tema tööpanust hinnatakse ühiskonnas, teha seda JÄRJEPIDEVALT, pidevalt motiveerida, tähtsustada ja hinnata igat tema jõupingutust ja panust, siis temast kasvab usin ja töökas, kohusetundlik ja rõõmus inimene. Kui paljud meist lähevad tööd tegema sellise rõõmuga, nii nagu meie Downikesed?
Ly Mikheim
eripedagoog, sihtasutuse Maarja Küla juhataja
Downi sündroom on üpris levinud puue ning selle puudega inimesi on kõige kergem ära tunda väliste iseloomulike tunnuste tõttu. Sama hästi võiks neid ära tunda nende positiivse ellusuhtumise järgi - alati rõõmsad, päikeselised ning kõigisse ühtviisi heatahtlikult suhtuvad. Jah, ka neil on oma kurvad ja pahuramad hetked, kuid tõesti hetked, mitte päevad, nädalad või kuud.
Nende võimekus on väga erinev, nii nagu meil kõigil. Meie külas elab peaaegu kõnetu noor Downi sündroomiga naine, kelle kunstnikuannet on hinnatud Eestis ja väljaspool Eestit. Tema valmistatud keraamikat oodatakse ja ostetakse lennult. Siin elab Downi sündroomiga mees, kelle korraarmastust ja kohusetunnet kadestavad paljud. Need näited on toodud kinnitamaks, et Downi sündroomiga inimesed elavad täiesti tavapärast elu, oma rõõmude, oma annete, oma tööde ja, mis ilmselt kõige olulisem, oma uskumatult positiivse ellusuhtumisega.
Mina arvan, et meil on vaja neid erilisi inimesi, kes õpetavad meid märkama, kui palju on selles kiires ja kohati kurjas maailmas head ja ilusat, mille üle siiralt rõõmustada.
Maarja Küla on kogukond Lõuna-Eestis, kus elavad intellektipuudega täiskasvanud saavad elada rahuldustpakkuvat ja mõtestatud igapäeva- ja tööelu. Külas elavad inimesed ei ole kliendid, vaid elanikud, kes oma elu ise korraldavad. Et nad sellega paremini toime tuleks, on külas tööpereliikmed, kes vajadusel aitavad.