/nginx/o/2016/09/15/5838141t1h1fa3.jpg)
Üle poole Eesti eri piirkondades seni tegutsenud professionaalsetest naiste tugikeskustest sulgeb uksed. Sotsiaalministeeriumi küüniline kokkuhoiusoov on loonud sel aastal olukorra, kus vägivallaohvreid hakkab nõustama riigihankega leitud ebapädev odavpakkuja, kirjutab Sass Henno.
Teoreetiliselt on muidugi alati hea, kui riik pakub oma inimestele olulisi teenuseid. Tore, et meil on haiglad. Hea, et on koolid. Päästeameti ja politseiteenuse ostmist iga-aastase riigihankena võimalikult odavalt pakkujalt, kellel on läbitud näiteks nädal kestnud «turvakoolitus», ei tahaks keegi oma kodumaakonnas ette kujutada. Sest me saame aru, et reaalse häda korral see ei aita.
Ka tänane olukord on sündinud sellest, et kuni aastani 2016 tegutsesid Eesti Naiste Varjupaikade Liiduks koondunud naiste tugikeskused linnades ja maakondades ööpäev läbi, võideldes oma igapäevatöö kõrvalt ka selle nimel, et järgmiseks aastaks eraldatakse riigieelarvest raha. Nõustajad, psühholoogid ja juristid ei teadnud kunagi, kas neil on töökoht ka järgmisel aastal. Seadusesse kirjutatud riiklik kontroll tugikeskuste teenusele pidanuks andma nii abivajajatele kui nõustajatele töötajatele kindlustunde.
Tegelikkus kujunes aga küüniliseks riiklikuks süüks, mille stsenaarium on tuttav kõikjal, kus ebapädevad ja ilma mingi vastutuskoormata ametnikud on ohjad enda kätte võtnud.
Naiste tugikeskuse teenuse riigistamine ja allakäik
Eesti Naiste Varjupaikade liit (ENVL) on alates 2006. aastast tegutsenud eri maakondade tugikeskusi ühendav MTÜ, mille tööks on lähisuhtevägivalla ohvrite aitamine. Aastatel 2013 – 2016 on otseseks kasusaajaks olnud ligi 7000 naist. Tänu Norra toetusprogrammile arendas liit neil aastatel välja tervikliku tugiteenuse, kus psühholoogiline nõustamine või psühhoteraapia ja juriidiline abi said vägivalda kogenud naistele ja nende lastele kättesaadavaks 13 maakonnas. Tugitelefon 1492 muutus ööpäev läbi tasuta kättesaadavaks.
Aasta-aastalt suurenenud pöördumiste arv näitab ka, et suurenes avalikkuse teadlikkus naistevastasest vägivallast ja vägivalla ohvritele pakutavatest teenustest. Arendustöö uuenduslikkus seisnes eelkõige selles, et teha kättesaadavaks psühholoogiline ja juriidiline nõustamine kõigis tugikeskustes ning moodustada seal ühtsed tiimid vägivalla ohvrite paremaks abistamiseks.
2015. aastal kevadel koostas sotsiaalministeerium ohvriabi seaduse muudatuse väljatöötamiskavatsuse, mille kohaselt hakkaks riik tugikeskuste teenust tellima. Praeguse minister Ossinovski nõuniku Katri Eespere juhitud sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitika osakonnas algas eelnõu koostamine, vastutajaks nõunik Kristiina Luht.
See oli esimene ohumärk – inimkaubanduse ohvritele teenuste pakkumise korraldamise üleandmine sotsiaalministeeriumilt sotsiaalkindlustusametile 2013. aastal (mille käigus ei nõutud teenusepakkujatelt eelnevat spetsiaalset ettevalmistust ja töökogemust inimkaubanduse ohvritega töötamisel) tõi kaasa abisaajate arvu drastilise languse.
Spetsialistidelt vähempakkujatele
Varjupaikade liit soovitas anda teenuse osutamine üle spetsialiseeritud mittetulundusühingutele, mitte hakata riigihankega otsima odavaimat pakkujat. Väideti aga, et see piiraks ettevõtlusvabadust.
Seepeale tegi varjupaikade liit ettepanekud seaduse muudatuseks, viisil mis tagaks ohvritele kvaliteetse abi. Olulisemad ettepanekud olid lisada eelnõusse naistevastase vägivalla mõiste ja lisada eelnõule ministri määrus, mis täpsustab teenuse sisu. Oli oluline tuua eelnõusse tugikeskuse töötaja mõiste ja nõue ning kirjutada seletuskirjas täpsemalt lahti tugikeskuse töötajate täienduskoolituse kavade sisu ja maht. Ettepanekuid ei arvestatud.
2016. kevadel toimus kohtumine Eesti Naiste Varjupaikade Liidu esindajate ja sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitika osakonna juhataja Katri Eespere ning osakonna ametnikega.
Seaduseelnõus paistsid selgelt välja teenuse kvaliteeti ohustavad puudujäägid. Eelnõu tekstis puudub selge naistevastase vägivalla definitsioon, puudub selge kohustus osutada naiste tugikeskuse teenust kõigis maakondades, teenust võivad osutada suvalised juriidilised isikud, mitte ainult sellele spetsialiseerunud organisatsioonid, puudub nõue, et 2017. aastal teenust osutama hakkavad isikud peavad olema läbinud koolituse naistevastase vägivalla kohta. Lisaks puuduvad sotsiaalkindlustusametil naistevastase vägivalla valdkonnas pädevad ametnikud, et teenuse osutamist korraldada ja selle kvaliteeti kontrollida.
Enamikus probleemsetes punktides ühisseisukohtadele ei jõutud.
100 000 eurot vähem tegutsemiseks
Sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna tõi riigikogus eelnõu tutvustades välja, et kuigi naistevastase vägivalla ohvritele mõeldud teenust hakkab muudatuste järel korraldama sotsiaalkindlustusamet, on oluline rõhutada, et seda tööd jäävad tegema ikkagi kogenud spetsialistid ja ühendused.
3. augustil toimus varjupaikade liidu ettepanekul kohtumine liidu ja sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitika osakonna esindajate ning SKA ohvriabi üksuse juhi Olle Selliovi vahel.
Kohtumisel selgus, et tugikeskuste teenuse osutamiseks on järgmisel aastal planeeritud riigieelarves ainult 620 000 eurot – 100 000 eurot vähem kui 2016. aastal üleriigilise teenuse kvaliteetseks toimimiseks vaja. 17. augustil toimus Jõgeval riigikogu sotsiaalkomisjoni väljasõiduistung, kus tutvustati eelnõule esitatud muudatusettepanekuid. Oma ettepanekuid said istungil tutvustada ka Eesti Naiste Varjupaikade Liidu esindajad, kuid nende olulisi ettepanekuid arvesse ei võetud. Eelnõusse tehti muudatused, mille kohaselt naiste tugikeskuse teenuse kättesaadavus peab olema tagatud igas maakonnas ja 2017. aastal teenuse osutaja peab olema läbinud vaid 40 tunni ulatuses naistevastast vägivalda käsitleva koolituse.
Ministeerium peab tulemust töövõiduks
Ministeerium kirjeldab eelarve vähendamist ja teenuse kvaliteeti hävitavat seadust aga kui töövõitu. 13. oktoobril näeb sotsiaalministeeriumis ilmavalgust pressiteade, kus on kirjas: «Pärast enam kui kümne aasta pikkust projektipõhist tegutsemist saab naiste tugikeskuste teenus seadusliku raamistiku. Selged nõuded sellele teenusele ning järjepidev riigi rahastus annab suurema kindluse ohvritele ning töörahu teenusepakkujatele. Kõige olulisem on, et haavatavas olukorras inimestele oleks abi kättesaadav,» ütles sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna.
Ohvriabi seaduse muutmise seadus võeti riigikogus vastu 19. oktoobril 2016. 11. novembril 2016 kuulutas sotsiaalkindlustusamet välja riigihanke naiste tugikeskuse teenuse osutajate leidmiseks. Hanke eest vastuvaks ametnikuks oli SKA ohvriabi üksuse juht Olle Selliov.
Hange oli jagatud 14 piirkonnaks ja võrreldes 2016. aastal tugikeskustele reaalselt teenuse osutamiseks eraldatud summadega olid maakondades teenuste osutamiseks ette nähtud piirsummad sõltuvalt elanike arvust maakonnas oluliselt vähenenud. Jõgevamaal vähenenud 45%, Järvamaal vähenenud 43%, Läänemaal (koos Hiiumaaga) vähenenud 58%, Lääne-Virumaal vähenenud 25%, Pärnumaal vähenenud 8%, Raplamaal vähenenud 6%,Valgamaal vähenenud 44%, Viljandimaal vähenenud 37%, Võrumaal vähenenud 44%, Tartumaal vähenenud 10%.
Läbikukkumise kronoloogia
Esimene sotsiaalkindlustusameti teenuseosutajate leidmiseks korraldatud hange luhtub 8 piirkonnas, kuna esitatud pakkimused ületasid hankes seatud piirsummasid, teenuseosutajad leiti vaid 6 piirkonnas – Harjumaal, Ida-Virumaal, Põlvamaal, Saaremaal, Pärnumaal ja Tartumaal.
23. novembril 2016 asus tööle uus valitsus.
14. detsembril 2016 kuulutati välja sotsiaalkindlustusameti uus hange, kus piirsummad maakonna kohta jäid samaks, leevendatud oli aga teenust osutavatele isikutele kehtestatud koolitusnõudeid.
Naistevastase vägivalla teemalise koolitusega samaväärseks loeti inimkaubanduse ja lähisuhtevägivalda puudutavad koolitused, see tähendab, et sotsiaalkindlustusamet oli nõus teenust ostma ka isikutelt, kel puuduvad teadmised naistevastasest vägivallast.
21. detsembril 2016 teatasid tugikeskused, et võrreldes viimastel aastatel sotsiaalministeeriumilt saadud toetusega väheneb väiksema elanike arvuga maakondades teenuste rahastus ligi poole võrra. ENVL ei ole nõus tegema mööndusi tugikeskuse teenuse kvaliteedis ega saa petta vägivalla ohvritest naiste ootusi saada keskusest kompleksset abi.
Sotsiaalministeerium korraldas 21. detsembril 2016 pressikonverentsi, kus sotsiaalministeeriumi asekantsler Rait Kuuse ja sotsiaalministeeriumi ohvriabi üksuse juht Olle Selliov selgitasid meediale, et mingeid probleeme ei ole, sotsiaalkindlustusamet on töötanud välja tugikeskuse teenuse kulumudeli ja tugikeskuste rahastamine järgmise aasta riigieelarvest mitte ei vähene, vaid hoopis suureneb, kvaliteetne teenus on alates 1. jaanuarist 2017 tagatud kõigis maakondades. Tegelikkus on aga hoopis midagi muud.
28. detsembril 2016 teatavad 6 tugikeskust tegevuse lõpetamisest.
Samal päeval teeb tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski kõige küünilisema avalduse intervjuus TV3-le. Ta ütleb et tugikeskused tegid seni rohkem, kui seadus nõuab ja on ise käitunud vastutustundetult.
«On olnud kaasatud välisfinantseerimine, tehtud teenuseid laiemas spektris, kui seadus ette näinud. Nüüd, kui riik on teenuse osutamise üle võtnud, siis näeme, et mõni on sellest võitnud, mõni on kaotanud, sellepärast et me liigume teenuse ühtlustamise suunas.»
Seda kuuldes on mul selline tunne, nagu sotsiaalmisteeriumi ametnikud oleks mu sõbra minu silme all surnuks peksnud. Ja meedias rääkinud enesekindlalt sellest, kui hästi nad seda tegid. Kuidas on see võimalik, olen ma tahtnud korduvalt küsida. Adekvaatseid vastuseid kahjuks ei ole.
Vägivalda kogenud naiste abistamise käsitlemine ettevõtlusena ja riigihankega võimalikult odava hinnaga teenuse ostmine on pöördumatult hävitanud rohkem kui kümne aasta jooksul üles ehitatud naiste tugikeskuste teenuste süsteemi.
Ainus võimalik lahendus
Miks ma seda kõike kirjutan, on pisut ka isiklik. Olen suhelnud palju senitegutsenud naiste tugikeskuste töötajatega. Kuulnud lugusid. Näinud elu. Ja Eesti Naiste Varjupaikade Liidu juht Eha Reitelmann on inimene, kes minu silmad vägivalla teemal kunagi aastaid tagasi avas, kui olin see noor reklaamiagentuuri tegevjuht, kes naiste varjupaiku aitama nõustus.
Kui tahtsin teha annetuskampaaniaid, kus taaskäideldud pudelitest ehitatud inimriietes nukud istuvad pinkidel, treppidel, tänavatel kirjaga: «On inimesi, keda kodus koheldakse kui rämpsu». Seda kampaaniat ei lubatud mul teha, aga soov tugikeskusi aidata jäi alles.
Olen küsinud kogu viimase aasta sündmuste valguses, milline oleks õige käitumine riigi poolt, kes lähisuhtevägivalla küsimusega tegelikult tegeleda tahab?
Täna on võimalusi vaid üks. Olukorda aitaks lahendada otsustav samm edasi – muutes naiste tugikeskuse teenuse täielikult riiklikuks ja lõpetada odava hinnaga kontrollimatu kvaliteediga teenuste sisseostmine riigihanke teel.
See tähendaks tugikeskuste töötajate, psühholoogide, psühhoterapeutide ja juristide riigi palgale võtmist sarnaselt tänaste ohvriabi töötajatega. Nende töötajate palkamisel saaks arvestada lisaks haridusnõuetele senist töökogemust naiste tugikeskustes ja seniseid riigi kulul korraldatud täienduskoolitusi, neid töötajaid saaks edasi koolitada ja regulaarselt atesteerida. Nõnda oleks võimalik reaalselt tagada naiste tugikeskuse teenuste ühtlaselt kõrge kvaliteet igal pool Eestis.
Majutusteenuse ostmiseks saaks riik sõlmida lepingud kohalike omavalitsustega, kes on juba praegu seaduse alusel kohustatud osutama turvakodu teenust kõigile oma elanikele, kes seda vajavad.
Ümberkorralduste tegemiseks tuleb värvata uued kompetentsed spetsialistid, kindlasti ei tohiks see töö jääda nendesamade ebakompetentsete ja vastutustundetute ametnike hooleks, kes valmistasid ette ohvriabi seaduse muudatused ja riigihanke.
Ja loomulikult tuleb selleks kõigeks järgmise aasta riigieelarves ette näha adekvaatne hulk raha. Kui riik on võtnud endale kohustuse naistevastase vägivalla ohvrite kaitseks ja meie poliitikud üksteise võidu kinnitavad pühendumust vägivalla vastu võitlemisele, siis peaksid sõnadega koos käima ka reaalsed teod riigieelarve koostamisel.
1. jaanuarist 2017 jõustus ohvriabi seaduse muudatus, mille kohaselt muutub naiste tugikeskuse teenus osaks riiklikust ohvriabiteenusest.
Eesti uue, 23. novembril 2016 ametisse asunud valitsuse 100 päeva plaanis on kavatsus ratifitseerida ja rakendada kiirelt Istanbuli konventsioon. Istanbuli konventsioon nõuab riigilt piisaval arvul kergesti kättesaadavate naiste varjupaikade ja vägivalla soolistatusega arvestavate spetsialiseeritud tugiteenuste olemasolu.
ALLIKAS: Eesti Naiste Varjupaikade Liit