Korea Rahvademokraatliku Vabariigi (edaspidi Põhja-Korea) liidril Kim Jong-unil täitus detsembris viis aastat võimuletulekust. Raamatu «Põhja-Korea - nälg, hirm ja maailma suurim vangla» autor Erki Loigom kirjutab, millised on olnud selle aja jooksu olulisemad muudatused nn Eraklikus Kuningriigis.
Põhja-Korea on üks maailma vaesemaid riike. Selle põhjuseks on olnud teadlik suletus kogu riigi ajaloo jooksul, ebaõnnestunud majandusmudeli valik ja igasuguseid vabadusi piirav ning vaid valitsejatele isiklikku kasu genereeriv poliitika. Selle tõttu on elatud pidevate sanktsioonide mõju all ja lahus maailma kogukonnast. Ennast ei ole suudetud juba aastakümneid piisavalt toita ja katta. Viimase viie aasta jooksul on toimunud siiski olulised ja põhimõttelised muutused.
Kuigi alatoitumus on endiselt probleem ligi kolmandiku elanikkonna jaoks, ei ole peale 2010. aastat tulnud enam teateid massilistest näljasurmadest. Sellele on kaasa aidanud Põhja-Korea majanduse ja elutegevuse põhilise mootori – rohujuuretasandi turumajanduse teke.
Riigil on kaks majandust, nn kuningakoja oma ja tegelik rahvamajandus. Esimene tegeleb enda võimul hoidmisega läbi lojaalsele toetajaskonnale hüvede loomise. Moodsate elamispindade jagamine linnades, olmeelektroonikaga varustamine, heade vabaajaveetmise võimaluste loomine jne. Teine hoiab tegelikult elus peaaegu kogu riigi ligi 25-miljonilist elanikkonda, kes endiselt peaks riigi retoorika järgi saama hakkama sotsialistlikus õndsuses umbes 3-dollarise päevasissetulekuga.
Turgude areng, mis sai alguse 1990. aastate keskel riiki tabanud näljahäda ajal, on saanud tõeliseks majandusmootoriks just Kim Jong-uni perioodil. Seda on põhjustanud liidri teadlik tegevus (pigem tegevusetus) turgude üle kontrolli vähendamisega. Valitsejad on saanud aru jangmadang'ide (turgude nimetus korea keeles) tähtsusest rahva toitmisel ja seeläbi ei ole seatud ahistavaid piiranguid, mis olid tavalised Kim Jong-ili valitsemisperioodi ajal.
Võimud on ehitanud isegi täiesti ametlikke ja ajakohaseid turuplatse, kehtestanud mõistlikud maksud müüjatele ja vaadanud läbi sõrmede kaubandusettevõtjatele, kes toimetavad üle Yalu ja Tumeni jõe Hiinast kohale illegaalseid kaupu. Jangmadang'ide tegevusega on hõivatud peaaegu kogu rahvastik. Enam ei seata nõudmisi turul töötavate inimeste vanusele ja soole. Varem oli see lubatud vaid vanematele naisseltsimeestele. Piirangud on seatud vaid strateegilistele toiduainetele nagu riis ja liha ning nende hindadega spekuleerimist kvalifitseeritakse riigivastase tegevusena.
Suure arenguna tuleb mainida, et toiduainete hinnad kujunevad vabas konkurentsis. Riiklik toidujagamissüsteem, mille kaudu riik on proovinud rahvast toita oma loomisest peale 1948. aastal, on selgelt ebaõnnestunud, suutes tagada heal juhul viiendiku vajaminevast.
2016. aasta kevadel toimunud ajalooline Korea Töölispartei 7. kongress otsustas vähendada sõjaväe rolli riigi juhtimises, tuues võimule tagasi rohkem partei- ja majandustegelasi. Kim Jong-un pidas oluliseks järgmise viisaastaku jooksul eelisarendada just riigi majandust ja kaitsevõimet. Majanduses peeti oluliseks elanikkonna elujärje parandamist ja omal moel on see soov tasapisi realiseerumas. Jangmadang'id on toonud põhjakorealasteni peaaegu kõik olme- ja tarbekaubad, toiduained.
Riigipoolse panusena saavad elanikud kasu investeeringutest, mis on olnud suunatud elektrijaamade ja mitmete infrastruktuuride uuendamisesse. Elektriga varustatus on paranenud ja söe ekspordi piirang on alandanud selle hinda koduturul, parandades paradoksaalsel moel inimeste hakkamasaamist.
Riigil jäi söeekspordist 2016. aastal saamata 1,1 miljardit dollarit. Seda puudujääki saavad tundma just parteile lojaalse eliidi liikmed. Neile jäävad ehitamata luksuslikud kortermajad Pyongyangis ja kinkimata uued sõidukid ning kallid käekellad.
Kuigi ajaloo kangeimad sanktsioonid ei ole pessimistide arvates teinud muud, kui sundinud Pyongyangi arendama oma sisemaist tootmist-tarbimist, on pigem tõeks saanud vastupidine. Kallis kaitsepoliitika arendamine (pidevad relvakatsetused ja sõjaväe arendamine) on võtnud Kim Jong-unilt sadu ja sadu miljoneid ning ülearust ressurssi kaaskonna ülekuldamiseks lihtsalt ei jätku.
Sanktsioonide mõju hindamiseks on veel liiga vara. Siiski on selge, et eksport-import Hiinaga on vaatamata neile hoopis kasvanud. See peegeldab Hiina Rahvavabariigi tegelikku soovimatust sanktsioonidega liituda, mis on geopoliitiliselt muidugi mõistetav. Põhja-Korea majandusellu on tekkinud mõisted nagu arvelduskrediit, pangalaen ja krediitkaart. Avatud on esimesed riigisiseses intranetis toimivad veebipoed. Interneti kättesaadavus on endiselt roosa unenägu.
Loomulikult on sanktsioonid sundinud Kim Jong-uni leidma ka täiendavaid sisemisi ressursse. Üheks selliseks lahenduseks on olnud lööktöö kasutamine kampaaniate korras. Nii näiteks katsetati enne maikuus toimunud kongressi 70-päevast kohustuslikku ja tasustamata (!) ülemaalist kampaaniat, mille käigus rajati infrastruktuure, ehitati hooneid ja rajatisi, koristati.
Vaevalt sai põhjakorealane pöörduda tagasi oma tavapärase toitva tegevuse juurde (kampaania ajal turgude tööaega oluliselt piirati), kui kongress teatas 200-päevase ja sisuliselt orjuse sisseseadmisest veelgi suuremate projektide teostamiseks. Kampaania lõpul, detsembris, teatas Korea Töölispartei suurtest edusammudest ja kõikide plaanide täitmisest. Peamiselt ehitati niiviisi valmis hulganisti vaid eliidile mõeldud ehitusprojekte näidispealinnas Pyongyangis.
Rahva usk sellistesse projektidesse on äärmiselt madal, kuid ühiskonnas, kus vastuhakk lõpeb karistusasutuses, see teemaks ei tõuse. Samuti leevendas pahameelt Kim Jong-uni otsus turgude tegevust sel korral mitte piirata. See asjaolu ei tõstnud ka toiduainete hindu erinevalt kevadisest 70-päevase kampaania ajal nähtust.
Loodetud hüppe asemel majanduses võivad sellised löökkampaaniad hoopis takistada majandusarengut, kuna inimesed peavad viibima viljakal kauplemisajal kohustuslikus korras objektidel ja tööpaikadel. Sel ajal sadade tuhandete piiriüleste kaupmeeste tööst kasusaavate kodanike arv väheneb oluliselt. Suurenenud on ka pahameel, mis on seotud suurte kulutustega riigi kaitsevõime suurendamisesse.
Sanktsioonid on igal juhul kasvatanud turgude ja nendel tegutsejate arvu, vähendanud Kim Jong-uni õukonna sissetulekuid ja sellest vaatenurgast tuleb arenguid näha positiivsetena.
Põllumajanduses on asutud katsetama julgeid ja võimudele potentsiaalselt ohtlikke meetmeid. Just nimelt meetmeid, sest sõna «reform» Põhja-Korea ei kasuta. Senise absoluutse kollektivismi läbikukkumisega lõppenud kolhoosielule lisaks on alates 2015. aastast lubatud toiduainete kasvatamine ja müümine enda tarbeks.
Just Hiinas osutus sarnane samm 1970. aastate lõpus otsustavaks, mis kaotas nälja ja tõstis majapidamiste saagikust piirkonniti paari aastaga ligi 20 korda! Põhja-Korea proovib sarnast lahendust, kuid oluliste piirangutega. Meetme kasutuselevõtust rääkis Kim Jong-un juba oma esimese võimuaasta lõpus, kuid sarnaselt paljude teiste algatustega ei kippunud head mõtted reaalsesse ellu kuidagi jõudma. Nüüd see nii siiski on ja sammu eesmärk on saavutada olukord, kus elanikkond maal toidab end ise ja seeläbi suudetakse ka linnades nälg unustada. Esimesed tulemused on paljulubavad.
Samuti alandati kolhooside loomiseks vajaminevate majapidamiste hulka. Varasema kolmekümne majapidamise asemel võivad kollektiivse põlluharimisega nüüd tegeleda ka kolm. Siit pole sõnani «väikeettevõtlus» enam pikk maa.
Maaviljeluses võtab Põhja-Korea aina enam üle Vietnami kogemusi, kelle kommunistlik põhjaosa vabanes näljast väga kiiresti peale eelpoolkirjeldatud mudeli rakendamist pärast Vietnami ühendamist. Siiski proovib Pyongyang säilitada võimalikult sotsialistlikku mudelit, kuid aina enam jääb see vaid sõnakõlksuks. Punased lipud ja marsimuusika vagude vahel on siiski jätkuv. Küll aga vaatavad Põhja-Korea põldurid juba mitmest mobiilirakendusest värskemaid põllundusnippe ja ilmaennustust.
Oluline on meenutada ainsa Lõuna-Koreaga toiminud majandusliku ühisprojekti, Kaesongi tööstuspargi sulgemist 2016. aastal algatatuna Lõuna-Korea poolt reaktsioonina Põhja-Korea järjestikustele tuumakatsetustele. Kaesong andis tööd kuni viiekümnele tuhandele põhjakorealasele ja ligi sajale Lõuna-Korea ettevõttele ning tootis Pyongyangile aastatuluna ligi 100 miljonit dollarit.
Peale tormilist Lõuna-Korea president Park Geun-Hye tagandamist Soulis on Kaesongi taasavamine saanud teemaks uute presidendikandidaatide lubadustes. Seni on suurprojekt külmutatud ja seda valvab Põhja-Korea armee. Tootmist ei toimu ja Lõuna-Korea valitsus maksis kinni kõigi seal tegutsenud ettevõtete kulud ja saamata kasumid. Arvestades raha võimu ideoloogiate üle, on tööstuspargi taaskäivitamine ilmselt lähikuude või -aastate küsimus.
Sanktsioonide mõjul on kasvanud ka põgenike arv Põhja-Koreast lõunanaabri juurde. Sel aastal saavutas Lõuna-Koreasse jõudnute hulk kolmekümne tuhande piiri, mis tänapäeva põgenikekriisides on muidugi kaduvväike number.
Kohe pärast Kim Jong-uni võimuletõusu alustas noor liider ennaktempos piiride sulgemist ja põgenike arv langes, kuid just 2016. aasta sanktsioonide tõttu on valitsejad taas tolereerinud piiriülest salakaubandust. Seeläbi lipsab minema enam kodanikke, kui neljal eelneval aastal. Repressioonid tabatud piiriületajate ja nende perede vastu on siiski kasvanud.
Kaupmeeste hulk, kes Hiinas end regulaarselt kaupadega varustavad, on kasvanud märkimisväärselt ja piiriäärsetes Hiina linnades nähakse üha enam Põhja-Korea tekkiva keskklassi ehk donju liikmeid nautimas näiteks Lõuna-Korea taustaga ilusalongide teenuseid. Sellised privileegid on kättesaadavad muidugi üksikutele.
Kokkuvõttes on majanduses mindud piiratud kontrolliga isevoolu teed, mis tagab elanike toimetuleku ja hoiab ära äkilisemad ohud režiimile. Deng Xiaopingi radikaalseid ja Hiina edule aluse pannud reforme Põhja-Koreas veel oodata ei tasu. Elanikud ei oota enam tuge valitsuselt ning on õppinud edukalt ise majandama ning suu kinni hoidma.
Riigi eliit, kelle suuruseks hinnatakse maksimaalselt viis protsenti elanikkonnast, kuid kelle käes on enamik ressurssidest, hoiab endiselt Kim Jong-uni võimul. Režiimi ebastabiilsus ja tõmblemine oma võimu tsementeerimisel on olnud selgelt märgatav pidevate võimuvangerduste näol, mis on saatnud Kim Jong-uni perioodi algusest peale ja näitab vaid osaliselt vaibumise märke.
Erki Loigomi Kim Jong-uni viiest esimesest võimuaastast rääkivate artiklite sarja järgmine osa ilmub 10. jaanuaril.