Kuigi meie ettevõtted on sunnitud tööjõu värbamisel aina otsima uusi peibutusi ning lisama reklaamile atraktiivsust, leidub Tartuski veel agitnurgakesi, kus ei kajastu keeleseadus ega IME. Võib-olla ei ole sellel enam mingit tähtsust, sest pinguta siin töötajaid värvata ja firma mainet tõsta kuis tahad, kõige võimsamalt tõmbab hoopis kutse minna tööle Soome, Rootsi, ka mujale.
Praegu on muidugi eldoraadoks Soome. Põhjast kostub ürgne soomeugrilik hääl, mis paneb meie hõimu selle suunas magnetiseerivalt liikuma. Ajakirjanduses on küll hakatud tegema teistsugust häält: Soome ei saa oma tööjõuturgu täita väikese vennasrahva arvel, suure hulga parimas tööeas inimeste äravool võib saada Eestile traagiliseks. Ent kuigi selle hoiatusega ollakse enamasti nõus, kerkib enesekeskne küsimus: miks just mina pean sellest võimalusest loobuma?
Võib arvata, et Tallinna järel hakkab Soome alles Kesk-ja Lõuna-Eestisse jõudma, sest tekivad esimesed sidemed, tulevad esimesed pakkumised. Murelik naisterahvas Valga rajoonist helistas reedel toimetusse: lehes oli hiljuti lugu eestlaste tööst Soomes, vaat kuidas minu mees saaks sinna tööle? Nii et ajakirjanduse antipropaganda mõjub seni hoopis propagandana.
7.1.1990