Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Tarmo Soomere: milleks meile juuniorakadeemikud?

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Tarmo Soomere | FOTO: Sander Ilvest

Loodav Eesti Noorte Teaduste Akadeemia võimaldab teadust ühiskonnale lähemale tuua, kirjutab Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere.

Nüüdisajal on härrasmeeste klubid ja daamide salongid pigem vari minevikust ja kaotanud oma tähtsuse nii seltskondlikus meelelahutuses kui ka ühiskonna ja riigi tüürimisel. Miks peaks looma veel uusi organsatsioone? Mida peaksid noorte teaduste akadeemiad või nende liikmed tegema? Ei klubi-tüüpi kokkusaamisteks ega teadusürituste korraldamiseks ole tarvis uusi institutsioone ellu kutsuda. Pigem on mõlemas vallas tegevusväli tugevasti üleküllastunud.

Siiski on hulk väljakutseid, kus on tarvis nii korralikku teaduslikku tagapõhja, nooruslikku särtsu kui ka adumist, et ees on veel pikk elutee. Näiteks küsimus, milliseid oskusi ja teadmisi vajame tuleviku ametites. Kui valida noorte akadeemiasse 35–40-aastaseid, siis neil on ees vähemalt 20 aastat aktiivset tegevust.

Kindlasti kõnetab neid see, mis ootab ühiskonda sellises ajalises perspektiivis. Samas on neil unikaalne kogemus. Nad on näinud, kuidas arvutid on muutnud traditsioonilisi ameteid, et robotid on üle võtmas üha enam töid ja et samal ajal on küsitavaks muutunud tõe olulisus ühiskonna ühe alussambana.

Noored veduriks

Muidugi ei saagi olemas olla ühest ja kindlat prognoosi, milliseid teadmisi ja oskusi vajab tuleviku tööturg. Üks paremaid võimalusi on loota noorema põlvkonna teadlaste mõtetele – neil on nii arvestatav kogemus kui ka pikk perspektiiv. Nende pakutud visioonide üldistamine võiks valmistada pinda ratsionaalse(ma)tele otsustele ka teadusest kaugel paiknevates eluvaldkondades.

Oleme harjunud kasutama (ja võib-olla isegi uskuma) klišeesid teadusest kui ühiskonna arengumootorist või vedurist. Tegelikkus on teistsugune. Robert Kitt võrdles konverentsil «Teadus kui Eesti arengumootor III» (14.10.2016) erinevate majandusharude panust meie riigi rikkuse suurenemisse ja neid toetavate teadusharude finantseerimist. Korrelatsioon nende vahel oli sisuliselt olematu. Mis ei pruugi tähendada, et Eesti teadus on meie oma majanduse jaoks praktiliselt kasutu, küll aga ütleb, et a) suure tõenäosusega oleme teinud midagi väga valesti ning et b) meil on hulk võimalusi asju parandada.

Nn Raasukese raport pakub välja rea võimalusi olukorra muutmiseks. Muutmissoov peab aga olema mõlema- või mitmepoolne. Sellega võiks kaasneda majanduslikult mõttekas lähenemine. Etableerunud teadlased – professorid, juhtivteadurid, instituutide juhid – on selleks liiga väärtusliku kompetentsi kandjad, et panna neid katsetama asju, mida ühiskond võib-olla tulevikus vajab (ja teadmata seejuures, kas ikka tõesti vajab). Pealegi peaks nende muudetud maailmas elama hoopis teised inimesed.

Märksa loogilisem oleks innustada vajalikke muutusi kindlaks määrama ja ellu viima neid, kes tahaksid enda muudetud maailmas elada. Eelkõige andekad noored teadlased, kes on juba üht-teist saavutanud, kuid kelle akadeemiline karjäär on veel kiire tõusu faasis.

Teadussüsteemi teatavate iseärasuste tõttu paikneb sellel astmel hulk väga asjalikke spetsialiste. Teadlaseks saame üldiselt lugeda neid, kes on kaitsnud doktoritöö ja asunud nn teadustöökohuslase ametikohale, olgu see siis teadur, vanemteadur, dotsent või mingi muu positsioon. Seal peatutakse sageli üsna kaua. Pärast doktoritöö kaitsmist kulub palju aastaid (10–15 aastat), mille jooksul kasvatakse sellisele tasemele, et tasub kandideerida professoriks või teadusrühma juhiks.

Teatavas mõttes on siin tegemist teadlaskarjääri kriitilise astmega. Ühest küljest on see aeg, mil formeerub inimese isiksus. Tehakse valik, kas sukelduda teadusesse ja jätta ühiskond pelgalt maksja rolli või töötada koos ühiskonnaga. Teisest küljest on sellel astmel paiknevad teadlased nii teaduses kui ka ühiskonnas kõige vähem kuuldavad ja nähtavad. Põhjus lihtne: on vähe institutsioone, kes sellel astmel töötavate inimeste häält konsolideeriks või mille kaudu saaks oma valikutega maailma mõjutada.

Kuni teadusesse pürgiv noor on veel doktoriõppes, on tal üsna palju võimalusi end koos teistega kuuldavaks teha. Abiks on juhendaja, doktorikoolid, ülikoolide teadusosakonnad, aga näiteks ka selline doktorantide üleeuroopaline ühendus nagu Eurodoc. Need kõik on vähemalt mõnevõrra huvitatud sellest, et doktorant kiiresti areneks ja kraadi kaitsmiseni jõuaks. Pärast kraadi kaitsmist on järgmine samm tavaliselt järeldoktorantuur. Seal on veel tuntav tugi mentori ja enamasti ka ühiste huvidega töörühma näol.

Edasi lähevad asjad keerukamaks. Niipea, kui realiseeruvad mõtted tenuuripõhisest teadlaskarjääri mudelist, kujunevad järeldoktorantuur ja sellele järgnevad ajutised töökohad maastikuks, kust edasi minnakse üksi, läbi väga tiheda konkurentsi võideldes. See on aeg, mil kolmekümnendates eluaastates spetsialistid peavad end juba tõestama. Õppurid pole nad enam ammu, samas pole nad enamasti ka veel nii head tegijad, et pääseda oma seisukohti esindama ülikoolide nõukogudesse või ulatuda meedia huvisfääri. Selles vanuses on pere juba loodud või loomisel, mis tähendab mitmekordset füüsilist ja emotsionaalset koormust.

Ka meie rahastamine on praegu selline, et oma ideid on raske ellu viia. Nõnda on loodud kõik tingimused, et noorteadlane keskenduks vaid karjäärile ja unustaks ühiskonna vajadused. Pole imestada, et sama kalduvad soovitama vanemad kolleegid ja peaaegu et nõudma ülemused.

Siin on õige koht küsida, kas sellist süsteemi me tahtsimegi või mis on sellel pildil valesti. Tahtsime jah; ja ei olegi midagi valesti. Tahtsime ja tahame edaspidigi, et teaduse säravate tippude juurde jõuaksid andekaimad ja töökaimad. Seda printsiipi ei tohi muuta.

Samas on õige küsida, kuidas saaksime sellistes tingimustes maksimeerida või vähemalt optimeerida teadusmaastiku panust ühiskonna arengusse.

Selle aspekti suur osakaal teaduste akadeemia ülesannete seas võib olla mõneti ootamatu. Seadus ütleb algul veidi nagu möödaminnes ja häbelikult, et akadeemia arendab ja esindab Eesti teadust, põrutab aga selle otsa, et akadeemia põhiline missioon on aidata kaasa Eesti teaduse ning riigi sotsiaalse ja majandusliku arengu küsimuste lahendamisele.

Noorte ideed ellu

Üks osa selle missiooni täitmisest on Noorte Teaduste Akadeemia käivitamine ja taganttorkimine. See on osa laiemast poliitikast, mis on suunatud teadlaste ja nende saavutuste tihedamale lõimimisele ühiskonnaga. Oleme päris kenasti käima saanud uue (ehk hästi unustatud vana) eneseväljenduse kanali doktorantidele – nn kolme minuti loengud. Peame konsultatsioone, kuidas õnnestuks tippteaduse ja tippteadlaste potentsiaali kanaliseerida mõistlikeks nõuanneteks ministeeriumitele, valitsusele ja riigikogule sobiva teadusnõustamise mehhanismi kaudu.

Nende kahe teema vahel on vajadus muuta märksa laiemalt kuuldavaks teadlaskarjääri esimestel astmetel rabelevate teadlaste hääl. Sest muidu ei saa me rääkidagi kommunikatsioonist noorteadlastega või nende visioonide realiseerimisest. Kui need komponendid jäävad märkamata, võime maha magada midagi strateegiliselt vajalikku, mida vaid sellel astmel olevad teadlased suudavad tunnetada.

Noorte Teaduste Akadeemia edukate sõsarorganisatsioonide kogemusest tuleb välja kaks peamist ligitõmbavat tegurit. Nad on ehitanud oma töö üles sellistele noorteadlastele, kes on jõudnud oma erialal tipu lähedale ning samas soovivad aktiivselt suhestuda ühiskonnaga. Need ei ole klassikaliste teaduste akadeemiate broilerifarmid, kus vanakesed noori kättpidi juba käidud teid pidi veavad, vaid koht neile, kes tahavad maailma muuta.

Et juuniorakadeemikuist valitakse mitmed hiljem pärisakadeemikuiks, on pigem kõrvalefekt. Oluline on noorteadlaste mõtete, soovide, visioonide praegusest märksa jõulisem esindatus teaduspoliitikas ja ühiskonnas. Kui suudaksime praegu fookusesse tuua need ideed, mille peale parimad noorteadlased vaid oma elukaare selles etapis tulla saavad, oleksime 10–20 aasta pärast palju rikkamad.

Oma maailma loomine

Edukad on sellised noorte akadeemiad, mis tegutsevad enamasti omapäi, kirjutavad endale põhiosas ise reeglid ning määravad teemad, millega tegeleda. Teisisõnu, sellised, mis tekivad mõistliku materiaalse toe baasil, kuid maksimaalselt ise organiseerudes.

«Pärisakadeemia» peaks siin mängima pigem päästiku, katalüsaatori või idealiseeritud tehnopargi rolli, kutsudes kokku lootustandva seltskonna, pakkudes ruume, tehnilist tuge ja veidi stardikapitali; vajadusel head nõu ja vihjeid, kuidas ei tasuks toimida; võib-olla õige veidi sekkudes ka uute liikmete valikusse (ennekõike kandidaatide teadussaavutuste hindamisel), aga kindlasti hoidudes noorteadlaste tegevuse otsesest dirigeerimisest.

Tasub meenutada Euroopa Teadusnõukogu (ERC, praegu prestiižikaim teadusraha jagav institutsioon) filosoofiat: raha antakse eelkõige nendele, kes on oma juhendaja või mentori varjust välja jõudnud. See on arengu klassikaline imperatiiv: juhendaja annab edasi oma kogemuse ja tarkused, aga siis tõukab noore teadlase iseseisvale tööle tema enese rajale.

Kui seda ei sünni, on läbimurreteni jõudmine üsna kahtlane nii teadustöös kui ka maailma muutmises. Nõnda on Eesti Noorte Teaduste Akadeemia ideaalis noorteadlaste võimalus muuta maailma selliseks, millises nad ise elada tahaksid.

Eesti Noorte Teaduste Akadeemia asutajaliikmed

Eva Näripea, Juhan Aru, Elmo Tempel, Maarja Grossberg, Innar Liiv, Ringa Raudla, Kärt Ojavee, Rainer Küngas, Hannes Tõnisson, Kristo Karjust, Gert Preegel, Hendrik Voll, Kajar Köster, Anneli Veispak, Katrin Tiidenberg, Heisi Kurig, Äli Leijen, Priit Purge, Kerli Mõtus, Els Heinsalu, Leho Tedersoo, Tuul Sepp, Ester Oras, Karin Kogermann, Marju Raju, Aare Tool, Lili Milani, Andra Siibak, Peeter Espak.

Loe lähemal www.akadeemia.ee, novaator.err.ee/l/akadeemia2016

Tagasi üles