Traditsiooniline meedia tegutseb suurel määral endiselt vanade formaatide, tõekspidamiste ja kasutajaharjumuste teenistuses. Vana kooli formaadid – paberväljaanded, raadio, televisioon – on suhteliselt elujõulised ka aastal 2017. Tõsi, nende tegemisi määrab häirivalt palju see, mis toimub online-meedias ja teistes veebikanalites
Online-meedia tegijate meelehärmiks on kindlalt kanda kinnitanud uued, ootamatult osavad nähtused, nagu näiteks salakavalad sotsiaalmeediarakendused, meediaväljaandeid meenutavad agregaatorid, libauudiste virvarr.
Põlvkondlikkus ja vanad formaadid
Traditsioonilise lugemisharjumuse esindaja loeb 2017. aastal endist viisi ajalehte üsna keskendunult, lehitsedes seda aeglaselt – iga lehekülg on oluline. Lugemisväärne tekst loetakse algusest lõpuni läbi.
Uue aja lugeja võtab lehe kätte – nii harva kui seda juhtub –, lehitseb seda ja laseb sageli lihtsalt silmad üle, ilma suurema süvenemiseta. Ta saab märksa lühema aja jooksul soovitud infohulga kätte ja läheb järgmise tegevuse või info otsingule.
Traditsiooniliseks vana kooli lehelugemiseks sobib ikka veel klassikaline leheformaat: kindel arv lehekülgi, kindlad rubriigid, teatud maht ja põhjalikkuse-üldistuse tase. Võiks arvata, et seni kuni selline vana kasutajaharjumus on piisavalt tugev, on sellel formaadil ka elujõudu.
Seevastu internetiajastu lugemisharjumus lähtub sellest, et info pole piiratud ega lõpetatud. Erinevalt alguse ja lõpuga ajalehest ajab internet üle, sealt tulevat võikski ahmima jääda. Ilmselgelt on sellises külluses kasvanud uue aja lugejate põlvkonnal meediale teised ootused.
Online’is pole formaatidel vahet – ajakiri ja ajaleht veebis on peaaegu sama asi. Isegi telekanal online’is on peaaegu samasugune kui ajaleht veebis. Internet on täis meediakanaleid, millest ei saa peale vaadates aru, mis on nende profiil, ikka üks ja sama: lood, videod, sekka reklaamid.
Uue aja lugeja jaoks, kelle esimene valik on sotsiaalmeediakanal, mitte uudisveeb, pole ammu enam määrav, mis on pakutavas uudisvoos väljaande nimi või kas see on pärit uudiste või telekanali veebist. Esmane valikuimpulss on hoopis uudise pilt ja teema.
Huvitav on näha, kuidas tasapisi võtab ka Eestis ilmet uut tüüpi meedia loomise mudel – uue põlvkonna ajakirjanikud teevad üksiküritajatena meediat ja moodustavad omavahel võrgustikke. Selle asemel, et teha suurt meediaettevõtlust, hoiavad nad omaette, igaüks tegutseb iseseisvalt mingi segmendi või niši teemadega. Selle võlu on iseseisvus ja isikupära. Need on nende tegijatele viimaste aastate suurte meediaväljaannete koondumise ja üheilmelisteks muutumise kõrval suur trump.
Juhuslikkus versus teadlikkus
Nüüdisajal võib sukelduda infovoogu mistahes ajahetkel, ava vaid telefon või arvuti. See on kaasa toonud määratu hulga juhuslikkust. Suur osa infost, mis digitaalselt meile ette satub, on juhuslik – sotsiaalmeediast, blogidest, jagamistest.
Meedia ei saa teisiti, kui peab arvesse võtma, mis ühel või teisel hetkel rahva meeli köidab, ning otsustama, kas ja kuidas seda esile tuua, kas ka võimendada. Juhuslikku laadi ja sageli n-ö viraalselt leviv sisu on täiesti spontaanne – sisustrateegiatega või toimetuse hommikuste koosolekutega sellist asja ette ei planeeri.
Torkab silma uue aja teadlik lugeja, kellele näib klassikaline meedia oma formaadi tõttu juhuslik, kuna see on liiga laia haardega ja samas liiga vähese fookusega. Uue aja teadlik lugeja tahab rohkem nišilähenemist. Ta lähebki pigem lugema sinna, kus kogu selle niši teemad koos on. Sageli hoopis võõrkeeles. Peavoolumeedial on keeruline sellistele vajadustele vastata.
Kuidas köita teadvustatud lugemishuviga uue aja lugejaid, on peavoolumeediale väga oluline küsimus aastal 2017.
Uus normaalsus – info näkitsemine
Online’is viibimise ajast üle poole moodustab internetikasutus mobiiltelefonis, ent see aeg ei asenda arvuti kasutamise aega, vaid lisandub sellele. Mobiili kaudu internetis olemise aeg võetakse selle arvelt, mis muidu kulunuks muude asjade tegemisele.
Mobiil lisab meie tegemistele uue kihistuse, iga vaba hetke tekkides on esimene spontaanne liigutus telefoni avamine ja mingi infopala otsimine, just nagu pidev püstijalu näkitsemine. See on vesi meedia veskile.
Aina suurem osa digitaalsest elust toimub ka alanud aastal Facebookis ja Snapchatis, kuhu on mugav end unustada: algoritmid söödavad ette vaid meile seatud infovoo, iseendast saame manada sellise pildi, nagu meile sobib, oma mõtetel saame lasta kajada vastu selles seltskonnas, millist ise heaks peame.
Sellesse paralleelmaailma kinni jäädes võib juhtuda, et päriselt ühenduses olemise asemel saavutatakse hoopis vastupidine. Sotsiaalmeedia põhjustatud killustatust ja võõrandumist tuleb karta.
Meedial on Facebookiga ees kõvasti maadejagamist. Usutavasti on 2017. aastal suurimad meediatarbimist puudutavad muutused seotud sotsiaalmeediaga.
Postimees aastal 2017
Kindel on see, et kvaliteetset omakeelset uudismeediat on vaja nii alanud aastal kui ka kümnete aastate pärast.
Postimees jätkab senist liini: paberleht ilmub ka 2017. aastal sama mahuka ja väärikana kui lõppenud aastal. Veebiväljaanded ja mobiilsed lahendused peavad uute trendidega sammu pidama, nii et need teevad kindlasti läbi veel mitu uuenduskuuri. Kõike seda selle nimel, et vastaksime nii traditsiooniliste kui ka uuema aja harjumustega lugejate vajadustele.