Priit Kama: Ida-Virumaa vajab sisekaitseakadeemiat ja täisväärtuslikku Eesti elu (30)

, justiitsministeeriumi vanglate osakonna asekantsler
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Priit Kama
Priit Kama Foto: Justiitsministeerium

Narva justkui on praegu Eesti ja nagu pole ka. Mida teha selleks, et tulevikus oleks Narva täpselt selline nagu ülejäänud Eesti, kirjutab justiitsministeeriumi vanglate osakonna asekantsler Priit Kama.

Sajandivahetusel kaitstud doktoritöös nimetas David Vseviov nõukogude aja industrialiseerimise tagajärjel välja kujunenud Kirde-Eestit urbaanseks anomaaliaks, mille loomise põhjused ei ole olnud praktilised, vaid ideoloogilised. Praeguseks ei ole olukord Ida-Virumaal kuigivõrd muutunud, vähemalt mitte paremuse poole. Maakonna üldtuntud probleem on kaevandamise ja tööstuse kahanemisest tingitud raskused.

Üks põhilisi, ehkki tihti umbmääraselt sõnastatud ideid Ida-Viru umbsõlmede harutamiseks paistab olevat mõte, et siia on vaja tuua lihttöökohti, kus saaks kohalikke inimesi raskusteta tööle rakendada. Aga usk, et piirkonna mured laheneksid, kui vaid luua juurde krevetikoorimise ja muid seda tüüpi töökohti, ähvardab siinsed inimesed pigem vaesuslõksu kinnistada. Kuna varem andsid Kirde-Eestis tooni kaevanduste ja tekstiilitööstuse oskustööd, siis tähendab odavast lihttööst elatumine kindlasti tagasiminekut.

Ida-Virumaa elu aitaks normaliseerida pakutavate töökohtade mitmekesistamine, et tuua piirkonda uusi inimesi ning hoida siin kõrgharidusega noori – rahvusest olenemata –, kes oskavad eesti keelt. Uskumus, et Ida-Viru probleeme saab lahendada, kui arendada seda sihikindlalt odavtööjõu maakonnaks, on ohtlik nii sotsiaal-majanduslikult kui ka julgeolekuolukorda arvestades.

*Sisejulgeolek ja Ida-Virumaa

Ida-Virumaa on silmanähtavalt erandlik ka ideoloogilistelt hoiakutelt. Nii on näiteks Narva ja Sillamäe, kus elab ligi pool maakonna elanikest, peaaegu täiesti venekeelsed linnad. Iga kolmas narvalane ja sillamäelane on Vene kodanik, kes ei vali mitte Eesti parlamenti, vaid Venemaa presidenti. 2012. aasta presidendivalimistel oli Eestis elavate Vene kodanike toetus Vladimir Putinile märkimisväärne: kui Putin kogus üldse 63 protsenti häältest, siis siinses vene valijaskonnas 86 protsenti.

Ehkki inimesele pole põhjust ette heita tema valimiseelistusi, on siin ometi väärtuskonflikt. Kui samad inimesed hääletavad omavalitsuse valimisel, erinevad nende ootused kohalikule võimule ja näiteks arusaam korruptsioonist kindlasti sellest, mis on Eestis üldiselt tavaks olnud.

Siiski ei maksa arvata, et sellised inimesed kujutavad endast Eestile suurt iseseisvat julgeolekuohtu, kuid nad võivad olla vajalikul hetkel ettekäändeks Eesti siseasjadesse sekkumiseks. Erinevalt laialt levinud arvamusest ei pea Venemaa Eesti vastu praegu intensiivset infosõda ega sekku aktiivselt meie siseasjadesse, vaid piirdub pigem teatud fooni hoidmisega.

Lõhe erineva taustaga Ida-Viru elanike maailmakäsitluses sai nähtavaks näiteks Ukraina sõja haripunkti ajal. Olmelisel tasandil takistab piirkonnas narkomaaniavastast võitlust uskumus metadoonravi kahjulikkusest, kuna Venemaa seaduste järgi on see keelatud.

Kommentaarid (30)
Copy
Tagasi üles