Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Andrei Korobeinik: presidendivalimised paljastasid Reformierakonnas valitsenud kaose

8
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Andrei Korobeinik | FOTO: PP

Reformierakonna uue juhi valimistel eeloleval laupäeval on esimest korda tegemist tõelise vastasseisuga, kusjuures Hanno Pevkuri ja Kristen Michali šansid on üsna võrdsed, kirjutab Reformierakonna liige Andrei Korobeinik.

Kristeni toetajaid on rohkem erakonna eliidis, Hannot toetavad tavalised erakonna liikmed, keda on küll rohkem, kuid kelle osavõtt valimistest on seni jäänud üldjuhul tagasihoidlikumaks. Isikutest veel olulisem on aga see, et kandidaatide platvormid on erinevad – valimiste võitja määrab kogu erakonna tuleviku. Olenemata sellest, kes valimised võidab, ootavad erakonda suured muutused. Kõik saavad aru, et vanaviisi jätkata enam ei saa.

Reformierakonna mullused probleemid olid tõsisemad kui kunagi varem: totaalne põrumine presidendivalimistel ja sellele järgnenud valus, ent loogiline vajumine opositsiooni. Need probleemid olid paraku õied, mille juured ulatuvad minevikku. Erakonnal on olnud otsustamisega raskusi juba päris mitu aastat, meenutame kasvõi hambutut KOVi valimiste kampaaniat neli aastat tagasi («120 tuhat kuuske Lasnamäele»). Tunnistagem, viimasel ajal on edukate valitsemisaastate inerts otsa saanud ja vaja on uusi käike leida.

Presidendivalimiste saaga oli kahjuks eriliselt iseloomulik näide erakonnas valitsenud kaosest. Reformierakonnal oli valimiste eel neli head valikut: toetada presidendikampaanias Kallast; toetada Kaljuranda; teha poliitiline kokkulepe mõne erakonnaga nende kandidaadi toetamiseks või näidata poliitilist suuremeelsust ning öelda, et Reformierakond presidendivalimistesse ei sekku.

Selle asemel valis erakonna tagatuba viienda stsenaariumi ja ei teinud üldse mitte midagi. Tulemuseks oli Kaljuranna eemaldumine Reformierakonnast, Kallase kaotus ning Reformierakonna opositsiooni kukkumine. Selline probleemide lahendamise viis (oota ja ära tee midagi, äkki probleem kaob ise ära) on poliitikas ja mujal üsna ohtlik – mõnikord toimib, aga kui ei toimi, siis lõpptulemused võivad viia katastroofini.

Nii Hanno Pevkur kui Kristen Michal on palju kindlamad otsustajad, samas nende otsuste kujundamise põhimõttestik ja kultuur on sisult erinevad. Kristen eelistab otsustada iseseisvalt või kitsas valitud ringis, Hannole on iseloomulik laiem kaasamine ja kompromisside otsimine. Otsustamismetoodikast ongi saanud kahe kandidaadi peamine võitlusteema, paljud erakonna liikmed teevad valiku selle järgi, kumb juhtimisstiil neile rohkem sobib.

Liberalismi hülgamine

Reformierakonna peamine valik on ideoloogiline. Viimastel riigikogu valimistel näitas Postimehe valijakompass, et Reformierakond oli liberalismi (inimeste vabaduste) skaalal oma programmiga alles kuues, tagapool oli vaid EKRE, ees aga kõik teised: nii nime järgi liberaalne Keskerakond kui näiteks ka SDE, ja isegi konservatiivne IRL. Seega peab tunnistama, et liberaalse Reformierakonna lahkumine valitsusest muutis valitsuse hoopis liberaalsemaks.

Ühelt poolt on need arengud loomulikud – liberaalsest nišierakonnast on aastatega saanud rahvaerakond, mis on Eestit valitsenud eelmise sajandi lõpust saadik. Ühiskonna nõudlus liberalismi järele ei ole aga kunagi suur olnud ja selle tõttu loobuski erakond sajandi alguses alustuseks Kallasest ja siis oma ideoloogilistest juurtest. Liberalism asendus poliittehnoloogiatega, edu valimistel tõid ideede asemel head PR- ja reklaamikampaaniad, korralikult planeeritud meedia ning staarid valimisnimekirjade eesotsas.

2016. aastal muutus olukord kardinaalselt. Rahvas, kes jälgis Reformierakonna ministrite teekonda Stenbocki majast riigikokku, mõistis järsku, et kuningas on alasti. Enam pole Reformierakonnal võimalik ilusate reklaamklippidega hääli püüda – lennukite stardiradadele enam nii kergesti ei pääse. Valikuid on laias laastus kaks: kas radikaliseerumine või täpsem ideoloogiline sihtimine.

Esimene variant, mida püüab ellu viia Kristen Michal, eeldab seda, et kohalikel valimistel üritatakse korrata Eerik-Niiles Krossi vastandumiskampaaniat, mida ta IRLi ridades tegi, ehk isegi veel karmimas kastmes. Kross on praegu küll Reformierakonna liige, kuid Savisaar pole enam arvestatav vastandumisobjekt ja vastandumine Putiniga kohalike valimiste kontekstis meenutaks pigem cargo-kultust. Hea tulemuse saavutamine sellise strateegiaga pole kerge, kuid pole ka võimatu, hirm ja viha toimivad poliittehnoloogias hästi, kui neid õigesti ära kasutada.

Teine, Hanno Pevkuri variant, tähendaks erakonna programmi sisulist uuendamist, ja kuna tegemist on vahepealsetele seikadele vaatamata siiski liberaalse erakonnaga, muutuks programm senisest kindlasti liberaalsemaks – mis sisaldab aga samuti riske. Nõudluse kasvu liberalismi järele ei ole Eesti ühiskonnas oodata, seega on tõenäoline, et juba järgmistel riigikogu valimistel ootaks uuenenud programmiga Reformierakonda tavapärasest tagasihoidlikum tulemus.

Samas tuleksid need hääled valijatelt, kes valivad sisu, mitte pakendit – see oleks samm ideoloogiliste kaasmõtlejate baasi taastamise poole. Tagasi õnnestuks võita valijaskonda, keda Reformierakond juba palju aastaid järjest on kaotanud.

Võimalus jääda ühtseks

Valik pole lihtne, kuid halbu valikuid antud olukorras ei ole. Reformierakond on mugavustsoonist ammu väljas. Pinged ja leerid on tekkinud palju varem ning süvenesid iga katsumusega, olgu see Ansipile järglase määramine või valik Kallase ja Kaljuranna vahel. Praegu on erakonnal lõpuks tekkinud võimalus ühtseks saada, ilmselt sõltumata sellest, kes 7. jaanuaril võidukõnet peab.

Õhkkond erakonnas meenutab natuke USA presidendivalimisi – on küll sildistamist ja vastandumist, kuid kõik võitlejad on sisemiselt valmis tegema erakonna jaoks tööd ka kaotuse puhul. Enne valimispäeva jääb kandidaatide peamiseks väljakutseks toetajaskonna mobiliseerimine: mida rohkem erakonna liikmeid valima tuleb, seda tugevama mandaadi saab uus juht ja uus juhatus, ning seda ühtsemaks jääb erakond pärast valimisi.

Õnneks on lootust, et inimesed jõuavad erakonna üldkogule, mis sest, et valimiskampaaniaks on strateegilistel põhjustel jäetud vaid kuu aega – nii pingelisi valimisi pole Reformierakonnas kunagi enne olnud ja on tõenäoline, et lähiaastatel pole midagi sarnast enam oodata.

Tagasi üles