Inimestel on tavaliselt komme unustada asju kiiresti ja vahel paratamatult ka jäädavalt. 1. jaanuari lähenedes on mul tekkinud tunne, et üks käesoleva aasta minu arvates siiski väärt uudistest on läinud täpselt sedasama saatuserada pidi. Aga mis seal ikka. Tuletame meelde ja puhume sellele uuesti kas või viivuks hinge sisse, kirjutab Gocha Beltadze.
13. mail teatas Vene föderaalne julgeolekuteenistus (FSB) väidetavalt Eesti kasuks luuranud spiooni tabamisest Peterburis. Esmapilgul tundus kogenud Eesti diversandi kinnipidamine – nagu edastati mõningates Vene meediakanalites – järjekordse tšekistide töövõiduna. Ent on alust arvata, et tegelikult toimus see vastastikusel kokkuleppel.
Asi on selles, et spioonimaailmas toimub sissekukkunud agendi «vastuvõtt» karmilt. Kogu selle tegevuse eesmärk on inimese murdmine. Kuna teatavasti selle saavutamine on hirmutamise ja kõikide teiste olemasolevate vahendite abil eriteenistuste puhul aksioom, siis tihtipeale osutub kahtlusaluse rääkima panemine vägivaldseks – nii füüsiliselt kui ka vaimselt.
Aga Arsen Nodarovitš Mardaleišvili kinninabimine ja sellele järgnenu paistsid toimuvat täielikus idüllis, kus kõik läks ladusalt stsenaariumi järgi. Effessbešniku küsimusele, kas Mardaleišvili teab, mis põhjusel ta peeti kinni, vastas väljapuhanud ilmega mees stoilise rahuga, et spionaaži eest.
Pärast seda tuli stseen, kus kaks musta ülikonda riietunud julgeolekutöötajat – nagu sotsialismi ajastu parimates nõukogude traditsioonilistes kinofilmides – võtsid süüteos kahtlustatava käe alt kinni ja toimetasid ta mikrobussi.
Ent mitte kordagi ei surutud teda vastu maapinda, nagu on tavaks, sest sel korral ei olnud tegemist järjekordse episoodiga igipõlisest võitlusest Vene vastuluure ja Eestist pärit «diversandi» vahel – värvikas kinnipüüdmis-show, mida nägime kaitsepolitsei (kapo) ohvitseri Eston Kohvri puhul, jäi lihtsalt ära.
Selle asemel söödeti meediale ette kasina sisuga teave, milles märgiti, et FSB pidas Vene Föderatsiooni kriminaalkoodeksi paragrahvi 276 (spionaaž) järgi toime pandud kuriteos kahtlustatuna kinni 1969. aastal sündinud kodakondsuseta Eesti elaniku Arsen Mardaleišvili. Teates lisati, et mees «kogus Eesti kaitsepolitseiameti ülesandel eesmärgipäraselt sõjalise iseloomuga salajasi andmeid Venemaa relvajõudude kohta. Leke, mis välismaal oleks võinud anda riigi kaitsevõimele löögi.» Täiendavaid üksikasju väidetava välisriigi luuraja või tema kinnipidamisoperatsiooni kohta Vene eriteenistus ei soostunud avaldama.
Nagu öeldakse, peitub saatan detailides: lugu pandi kiiresti kalevi alla, sest Mardaleišvili minevikust torkavad silma skandaalsed nüansid.
Noores eas paelus Mardaleišvilit väga seadusliku varga elu. Et selleks saada, peab kriminaalset karjääri tegev platnoi vähemalt korra oma elus kinni istuma. Noor Arseni (1) ei pidanudki kaua ootama, kui ta 1996. aastal mõisteti Krasnodari krais röövimiste eest kaheksaks aastaks parandusasutusse, kus ta tegi läbi karmi elukooli.
Pärast vabanemist tutvus ta mingil hetkel kirja teel ühe Kohtla-Järves elava naisega ja armus temasse. Sageli tavatsetakse rääkida, et tõeline armastus ei tunne piire. Nii oli see sõna otseses mõttes ka meie Pierrot' ja Malvina puhul, kui romantikust Mardaleišvili sõudis paadiga üle Narva jõe kallima juurde.
Meie aja «kangelase» visadus ei jäänud tasumata. Nimelt aitas Mardaleišvili teost kuulda saanud ja sellest heldinud kodakondsus- ja migratsiooniameti naisametnik tal hiljem saada halli passi, võimaldades endisel illegaalil jääda Eestis paikseks ja rajada kodu.
Siiski jäi tuntud revolutsionääride suguvõssa kuuluvale (2) ja mässajast Gruusia rahvuskangelase Arsena Marabdeliga (3) sama nime kandvale mehele sellest väheks. Mardaleišvilil olid suuremad ambitsioonid elus – ta otsustas pühenduda kohaliku venekeelse elanikkonna kaitsele.
Veelgi enam.
Ajakirjanduse andmeil õpetas ta lastele käsitsivõitlust «Vene stiil». Hoolimata sellest, et Mardaleišvili ei ole kunagi õhudessantvägedes teeninud, organiseeris ta noorte margelovlaste (4) jaoks dessantlaste klubi ja korraldas neile väljasõite Venemaa sõjaväebaasidesse, kus harjutati langevarjuga hüppamist. Peale selle tegi 2008. aastal Öise Vahtkonnaga liitunud ja selle Kohtla-Järve piirkonna üheks juhiks saanud Mardaleišvili ettepaneku luua Eesti venekeelsele elanikkonnale sportlik-patriootlik klubi.
Video «Vene stiili» seminarist Krimmis 2013. aastal.
Möödusid veel mõned kuud ja Mardaleišvili pääses niinimetatud antifašistliku liikumise kitsasse otsustajate ringi. Ent juba 2010. aastal lahkus ta sealt koos mõttekaaslastega. Ametliku põhjusena toodi välja, et Mardaleišvilil tekkisid juhtkonnaliikmetega lahkhelid, aga mõningate vahtkondlaste sõnul lahkus mees hoopiski raha varastamise tõttu. Siinkohal peab meelde tuletama avalikku saladust, et Öist Vahtkonda rahastatakse naaberriigist.
Pärast Mardaleišvili kinnipidamist Peterburis asusid paljud tema võitluskaaslased, sõbrad ja naabrid kohe teda salgama. Kõigest üks neist astus «Grusiini» eest välja. Tema sõnul on Mardaleišvili alati olnud lahke. Näiteks olevat mees pidevalt aidanud Kohtla-Järvest pärit trellide taga istujaid ja saatnud neile raha. Samuti sai mainitud lastele antud tasuta võitlustunde. Ent mis kõige tähtsam! Väidetavalt «Arseni järgis ponjatijat (5) ning ei saanud seetõttu olla kits (6) ja teha mentidega (7) koostööd.»
Teised seevastu rääkisid Mardaleišvilist kui taltsutamatust dessantnikust-pujäänist. Meenutati tema igapäevaseid joomatuure ja ebaadekvaatset käitumist. Ka seda, kuidas mees korraldas mürglit kohalikes õllebaarides ja restoranides. Lõpetuseks vihjas keegi ettevaatlikult, et Mardaleišvili ei ole see, kellena ta on paistnud.
Raske öelda, kus peitub siin tõde.
Ja loo alguse juurde tagasi tulles. Milleks oli siis kapol vaja värvata sellist kriminaalset elementi nagu Mardaleišvili? Millist kasu sai tuua selline asjatundamatu ja ebaadekvaatne inimene, kes kunagi tahtis saada seaduslikuks vargaks?
Vastuseid ei pea arvatavasti kaugelt otsima. Niidid peaksid viima riigireeturist kapo endise töötajani Aleksei Dressenini.
Miks nii arvan?
Mitu aastat tagasi kirjutasin Vene opositsioonilisele raadiojaamale Ehho Moskvõ blogi jaoks lugusid Eestis tegutsevatest Moskva heaks töötavatest poliitilistest ühendustest ja isikutest. Peale Öise Vahtkonna uurisin ka näiteks ajalooklubi Front Line juhatuse kunagise esimehe Maksim Demidovi tegemisi. Mees osales aprillirahutustes 2007. aastal ja kandideeris kaks aastat hiljem Tallinna linnavolikokku valimisliidu Klenski Nimekiri koosseisus. Lisaks võtsin uurimise alla kohalikke našiste. Ent ühel hetkel artikli kirjutamise ajal võttis minuga üks allikaist ühendust ja ütles, et kapos tuntakse minu tegemiste vastu huvi. Mulle mainiti ka kindel nimi. See ei olnud ei keegi muu kui Dressen.
Mõne aja pärast järgnes impeeriumilt vastulöök. Lubjanka poisid (8) käisid minu tööandja juures ja tegid viisakalt selgeks, et ei maksa seda teemat enam surkida. Hirmunud kolleegid teisel pool Narva jõge imestasid, kuidas suutsin suisa Eestis Kremli ametnikud vihaseks ajada.
Sellega aga lugu ei piirdunud.
/nginx/o/2016/12/30/6214355t1h9a45.jpg)
Järgnevalt häkiti sisse minu meili. Lisaks korraldati interneti avarustes minu vastu infooperatsioon. Asjasse kaasati lausa mitte kuidagi Eestiga seotud venekeelne portaal, mis keskendub ainult Põhja-Kaukaasia uudistele. Nende eesmärk oli mind diskrediteerida. Peale selle läks sotsiaalmeedias lahti nõiajaht. «Kes see Gocha Beltadze selline on? Ta tuleb viivitamatult üles leida!» kõlas Facebookis ühe Eestis elava Kremli propagandasõduri venekeelne üleskutse. Mõne aja pärast kustutas ta selle postituse siiski ära – ju sai agitaator ise aru või talle anti märku, et ta läks vähe hoogu.
Näis, et torkisin vägagi hella kohta.
Ning nüüd, aastaid hiljem on too seik aina enam süvendanud minus kahtlust, et vana «hea» tuttav Dressen kaudselt kureeriski selliseid suurvene šovinismist pulbitsevaid ühendusi nagu noored margelovid, Öine Vahtkond, Vene Kaasmaalaste Ühendus jne.
Kas teadsid vahtkondlased ise, et nende kuraator on kapo ametnik, kes töötas Venemaa heaks, kui neid värvati. Usun, et mitte. Ilmselt arvasid poliitintrigaanid, et tegemist on mõne provotseeriva agendiga, keda nad saavad enda huvides ära kasutada. Aga nagu hiljem selgus, polnud Dressen ei Ratškovski ega Sudeikin (9), vaid teenis hoopiski sama peremeest - Moskvat.
Seda kinnitab kas või seik pronksööst, kui Dressen kadus ära kõige pingelisemal ajal koos kapo vastuluureosakonda juhtinud politseidirektori Alo Lepikuga.
Selgus, et rahutuste ajal agentuuri operatsiooni juhtima pidanud Lepik ja tema abiline Dressen jõid kusagil vanalinnas end täis.
Ilmselgelt sai jõuametkonna töö tol ööl seeläbi tõsiselt kannatada. Ja mitte ainult selle pärast! Nimelt võis Öine Vahtkond saada just riigireeturilt Moskva kaudu teavet, millal Aljoša eemaldatakse, andes liikumise juhtidele võimaluse Tõnismäele «õigeks ajaks» rahvas kokku ajada.
Kohutav menüü
Kuigi Dressen teenis salateenistuse ohvitserina, on ta oma hingelt ikka vana militsionäär. Just nõukogudeaegseile korrakaitsjaile omasele värbamiskäekirja järgi kippuski ta kogu aeg lähenema selliste lumpeniks liigituvate sotsiaalsete elementidega nagu Mardaleišvili.
Sestap ei tasu imestada, et aja jooksul võtsid Öise Vahtkonna juhtkonnas koha sisse – pärisnimesid nimetamata – Süfiliitik, Suli, Altkäemaksuvõtja, Poevaras ja Maksuvõlglane. Kõik neli eelnevalt kohtuotsusega süüdi mõistetud. Professionaalsele luureteenistujale on selline menüü košmaarselt närune valik.
Muidugi ei saa välistada, et kurjategijast ment värbas töödeldava materjali väljapressimise teel. Küll aga tasub rõhutada, et nad kõik on kusagil seltskonnas kinnitanud oma tutvust endise kapo ametnikuga.
Samal teemal veel midagi huvitavat.
Mitu kuud tagasi tunnistas sotsiaalmeedias üks pedofiilias süüdi mõistetud meesterahvas, et ka tema oli tuttav nüüd Venemaal redutava riigireeturiga. Tegemist on endise ajakirjanikuga, kes esindas süsteemivälist venekeelset opositsiooni (see tähendab mitte Keskerakonda). Selgitav märkus: Dressen jälestas lapsepilastamist ning räägiti, et see oli nende esimene ja viimane kohtumine. Tont seda teab.
Nagu teada, ei kesta õnn igavesti. Kremli kureeritava Öise Vahtkonna de facto lõpuks võib pidada riigireeturiks osutunud Dresseni kinnipidamist 2012. aasta veebruariõhtut.
Just sel ajal panid paljud vahtkondlased ühendusest jooksu. Need, kes truumeeli alles jäid, põgenesid tormiliselt Venemaale, et jätkata seal võitlust «fašismi» vastu. Üks odioosne neist tuleb iga natukese aja tagant sealse meedia ette välja ja hakkab vahtu kloppima.
Millist kasu tõi see liikumine? Suure tõenäosusega lõi Vene luure selle kära tekitava ja marginaalidest koosneva kaasmaalaste organisatsiooni justnimelt kõrvaliste asjadega tegelemiseks, et juhtida tähelepanu tähtsamalt kõrvale.
Ei pea vast tähetark olema, et näha, kuidas Venemaa huvitub Eesti puhul eelkõige riigis viibivatest välismaa diplomaatidest, salajastest andmetest liitlaste ja loomulikult ka kaitseväe kohta, aga mitte Eesti poliitilisest eliidist ega skandaalsetest, end täis teinud kaasmaalastest.
Väike näide. Eelmise aasta lõpus mõisteti kohtulikult süüdi kolm kohalikku sissekukkunud FSB agenti. Mehed tegutsesid niinimetatud põllul. Kõik nad olid erinevalt marginaalsest Mardaleišvilist endised professionaalsed salakaubavedajad, kelle ülesanne oli jälgida tähtsaid objekte, mille näitas neile kätte kuraator. See on tegevus, mis on oma olemuselt tähtsam kui kaasmaalaste korraldatav kirev avalik üritus, millel otsesed tulemused puuduvad.
Ning lõpetuseks tekib paratamatult veel üks küsimus: milleks oli vaja siis maskeraadi Mardaleišvili kinnipidamiseks? Mehe puhul, kes väidetavalt peale võõraste rasketest rahakottidest vabastamise midagi muud ei osanud. Vastus on taas sama: suitsukate millelegi või kellelegi.
Nagu näha, suutis Vene luure järjekordselt üllatada, mängides mitmekäigulist kombinatsiooni, kasutades ära kogu arsenali selles uues külmas sõjas lääne ja ida vahel.
Ja seda ajal, kui mitmed Eesti eliidi tegelased räägivad suhete soojendamise vajalikkusest Venemaaga ja külastavad erinevaid ärifoorumeid, samal ajal kui tegelik vaenlane tegeleb Eesti kaitsepolitsei ohvitseri, ärimehe (10) ja isegi mõttetu niinimetatud spiooni kinnipüüdmisega.
Mis saab aga Mardaleišvilist, ütleb aeg. Minule teadaolevalt on kodakondsuseta mees loobunud Eesti konsuli abist. Märk sellest, et tegevust orkestreerib FSB. Küll tahab tankist usutavasti millalgi koju minna. Ent kuhu? Eestisse? Kahtlen.
Siinkohal on viimaks paslik meenutada tuntud spioonikirjaniku John le Carré sõnu raamatust «Õilis koolipoiss»: «Kodu on seal, kuhu sa lähed, kui sul pole kuhugi enam tagasi minna.»
(1) Nimi Arseni on venekeelses kultuuriruumis levinum variant kui Arsen. Mõlemad vormid tulenevad kreekakeelsest sõnast arsenikos, mis eesti keeles tähendab «mehelik».
(2) Mardaleišvilid on Gruusias tuntud kommunistide suguvõsa. Nõukogude ajal kuulusid mitu tähtsat ametikohta kohalikus aparaadis neile.
(3) Arsena Odzelašvili (umbes 1797–1842), tuntud ka kui Arsena Marabdeli («Marabdast» gruusia keeles) – oli gruusia lindprii, kes röövis rikkaid, et aidata vaeseid. Kogus lihtrahva seas populaarsust kohalike aadlike ja Tsaari-Vene võõrvõimu vastu võideldes.
(4) Vassili Filippovitš Margelov (1908–1990) – punaarmee kindral ja Nõukogude Liidu kangelane. Juhtis 1954–1959 nõukogude õhudessantvägesid ja uuesti 1961–1979. «VDV õige isa».
(5) Ponjatija (понятия) – «vanglakoodeks» vangis istuvate noorte pättide slängis.
(6) Vene keeles сука (otsetõlkes «lita»).
(7) Vene keeles мусор (otsetõlkes «prügi»).
(8) FSB peahoone asub Moskvas Lubjanka väljakul.
(9) Pjotr Ivanovitš Ratškovski (1853–1910) ja Georgi Porfirjevitš Sudeikin (1850–1883) – Tsaari-Vene salapolitsei Ohranka poliitilise jälgimise meistrid. Mõlemad mehed kogusid tuntust keisrivõimuvastaste organisatsioonide hävitamisega.
(10) Veebruaris peeti Moskvas spionaažis süüdistatuna kinni Eesti lennundusärimees Raivo Susi.
Gocha Beltadze on vabakutseline ajakirjanik, kes kajastas 1990ndatel mitmes Venemaa mainekas lehes krimiuudiseid. Viimased 14 aastat on ta elanud Eestis.