Võrreldes tänapäeva Eestit mõnekümne aasta tagusega, on selgelt näha, et meie riik on tänu töökale rahvale teinud tohutult suure arengu. Küll aga pole me jõudnud samale jõukustasemele kui läänemaailm ja selget sihti selle eesmärgi saavutamiseks praegu ei paista.
Eesti riigi peamine ülesanne on leida lahendus demograafilisele olukorrale. See muutub iga aastaga kehvemaks nagu enamikus Euroopa riikides.
Euroopa rahvaste sündimus on väike ja ÜRO prognoosib oma raportis «World population 2015», et Euroopa kujuneb ainsaks kontinendiks, kus inimeste arv tulevikus kahaneb, olles praegu 738 miljonit ja aastal 2100 645 miljonit. Arvata võib, et rikkad Euroopa riigid hakkavad tulevikus otsima tööjõudu riikidest, mille kultuuritaust sarnaneb nende omaga. Selle tagajärjel tekib ränne vaesest Euroopast rikkamasse Euroopasse. Näiteks ennustab ÜRO, et Poola rahvaarvuks kujuneb 2100. aastal 22 miljonit inimest, kui praegu elab seal 39 miljonit inimest, Rumeenias elab tulevikus 11 miljonit ning praegu 20 miljonit, samas Suurbritannias 2100. aastal 82 miljonit ja praegu 65 miljonit ning Rootsis 2100. aastal 14 miljonit ja praegu 10 miljonit.
Mida siis teha selleks, et Eesti inimestest tühjaks ei jookseks? Meie rahvas on haritud, meil on palju kompetentseid spetsialiste ja seetõttu meelitatakse neid tulevikus tööle teistesse kõrgepalgalistesse riikidesse, sest ka rikastes Euroopa riikides on vanaduse tõttu palju inimesi tööturult lahkumas.
Kui Eesti palgad ei jõua Lääne-Euroopa palkadele järele – ja sellist märki seni ei ole –, siis oleme lõhkise küna ees. Tuleb viimasele naisele või mehele öelda, et ta enne lahkumist tule kustutaks. Majanduse edukusest rääkides keskendutakse majanduskasvule, kuid Eesti puhul peaks enim tähelepanu pälvima palgatõus.
Jälgisin põhjalikult USA presidendi valimisi peaaegu poolteist aastat. USAs otsiti vastust küsimusele, kes on viimaste aastakümnete majanduskasvust kasu saanud. Leiti, et riik ei tohiks leppida sellega, et inimene, kes teeb 40 tundi nädalas tööd, elab vaesuses.
Vahe USA ja Eesti vahel on see, et Eesti inimene ei hakka ebaõigluse vastu protestima ega tänavarahutusi korraldama, vaid läheb Eestist lihtsalt ära. Praegusest kiirem palgatõus lükkaks käima Eesti majanduse ümberstruktureerimise ja nii võiks tekkida olukord, kus ettevõtted, kes ei suuda normaalset palka maksta, kaovad, ja riigisektor peab muutuma efektiivsemaks. Kindlasti tekiks sellisele võimalikule arengule tugev vastuseis, aga usun, et kui pärast Teist maailmasõda on tööpuudus olnud suurem probleem kui tööjõupuudus, siis tulevikus on see Euroopas vastupidi, arvestades Euroopa demograafilist olukorda. Lisaks majanduskasvule tuleks tähelepanu pöörata ka järgmistele näitajatele ja suhtarvudele: palgakasv, ekspordi osakaal majandusest, aritmeetiliselt keskmise ja mediaanpalga vahe (see kajastab palga lõhestumist ühiskonnas), inflatsioon, töö- ja tööjõupuudus jne.
Neid näitajaid ja suhtarve ei tohi olla liiga palju, aga praegu domineerib majanduskasvu näitaja liigselt. Palgakasv on tähtsam näitaja kui majanduskasv ja põhjus on see, et Eesti kehv demograafiline seisund, mis tulevikus veelgi halveneb, on tingitud rohkem väikestest palkadest kui väikesest majanduskasvust, olenemata sellest, et need kaks näitajat on omavahel tihedalt seotud. Selleks et jõuda palga suuruse poolest läänemaailma tasemele, on hädavajalik Eesti majanduse ümberstruktureerimine. See on väga valulik protsess, mistõttu räägitakse sellest vähe.