/nginx/o/2016/12/30/6216065t1hbf47.jpg)
Kuna inimene tajub aega suhtes oma elatud eluga, siis sellele vastavalt kujuneb ka tegelikkuse ja kujutluste vaheline mõõtkava. Proloogis elatakse enamasti unistuste riigis, lõpus aga sulanduvad inimene ja tema tegelikkusekujund üheks, kirjutab Rein Veidemann.
Rohkem kui sajand on Eesti kooliklasside sisustusse kuulunud õppevahendina peale gloobuse maakaart. Seda nõudis 1874. aastal kehtestatud kooliseadus. Geograafia oli külakoolide tunniplaani võetud paar aastat enne seda, kui Berliinist telliti Põhja-Eesti koolidele 221 poolkerade ja 243 Euroopa kaarti. Woldemar Kentmanni «Koolilaste Geograahvia raamat» (1875) eeldaski gloobuse ja seinakaardi olemasolu.
Niisugune ümbrus valitses paarkümmend aastat hiljemgi, kui Oskar Luts käis nüüdseks muuseumiks saanud Palamuse kihelkonnakoolis. Võib-olla ei ütle Google Mapiga harjunud põlvkondadele midagi stseen mängufilmist «Kevade», kui Toots riputab koolipoiste magamistoa lakke «keskmise kapsapea suuruse punase muna», mida nimetab maakeraks – sõna, mida teised imestades järele kordavad. Neile poistele oli see ometi mudelmõtlemise tuleproov. Oli mulle ja küllap minu põlvkonnalegi, kes uurisid mitte ainult geograafiatunnis, vaid mõnikord klassi üksi või mitmekesi jäädes seinakaarti.
Iseäranis loominguline tundus kaardi allosas lugeda tähte M (või toona vene keeles kirjutatuna «Ϻасштаб») ning sellele järgnevaid suhet tähistavaid arve (1 : 10 000, 1 : 50 000, 1 : 100 000 jne), asetada seejärel joonlaud kaardile ning kujutleda, kui kaugel sinust asetseb kaardil olev loodusobjekt, linn või riik. Niisiis – kohtumine mõõtkavaga, kus tegelikkuse ruumiobjekt jäädvustatakse mingi suhte alusel tasapinnale, nagu see on maakaardikogumikes ehk atlastes.
Vastupidi toimides – nagu meie kaardi ees seistes – kantakse tasapinnal olev objekt üle kujutlusruumi. Kuid säärane ülekanne võib aset leida kolmemõõtmelises ruumiski. Küllap on mõnigi sattunud ringi jalutama mõne linna vähendatud koopias või kinkinud mänguasjadeks üks sajale või tuhandele mõõtühikule vastavaid mudellennukeid ja -autosid. Kui ma sellest nüüd räägin, siis tunnen, et räägin mingist kaugest ajaloost, ehkki olen jõudnud suurema jao oma elust seal elada. Sest tänapäeva kolmemõõtmeline printimine teeb meie eest ära kogu mudeldamise, olgu see tasapinnal või ruumis.
Aga veel ei ole tehnoloogia jõudnud meis endis tuikavate mõõtkavade skaneerimise ja printimiseni. Vähemasti siiani ja vähemasti mu enda kogemuses on nad asetsenud kihiti. Hiljaaegu sattus pihku mu lapsepõlve menuk, 1953. aastal välja antud Juhan Kunderi muinasjuttude kogumik «Imelik peegel», mille siseküljele olin vedanud Kriipsu-Juku ning kirjutanud kõrvale, ilmselt pisut hiljem, juba esimese klassi õpilasena kraakjalgadega oma nime.
Nüüd, kuuskümmend neli aastat hiljem oma kolme ja poole aastasele tütrepojale samasugust Kriipsu-Jukut joonistades küsin, kes see on, ja saan kõhklematult vastuse: «Mina, Henri.» Paneb ikka hämmastama, kui maast-madalast suudab inimene abstraktse kujutise «tõlkida» konkreetsusesse, näha üldises individuaalset.
Edasi arenedes näivad inimese elu- ja mõtteilma mõõtkavad sõltuvat keskkonnast, alates loodusest ja lõpetades kultuuriga (uskumused, haridus, traditsioonid). Ümbrus omakorda võib ajas muutuda. Kes veedab terve elu metsas, see piltlikult öeldes ka mõtleb metsa moodi. Aga teisalt, eks metsa kohalgi kõrgu taevas ning alati on võimalus Juhan Liivi kombel igatseda: «Kui seda metsa ees ei oleks.»
Nooruse mõõtkava kulgebki enamasti unistuste ilmas. Elu proloogis suhestub kujutlus tegelikkusega samamoodi, nagu «mahub» sada tuhat sentimeetrit ühte sentimeetrisse maakaardil. Niisugune on iga avang. Lennart Meri mütopoeetiline «Hõbevalge» algab soomeugri metsast tulnud esivanema jõudmisega mere äärde. Jaan Krossi poeemis «Maailma avastamine» kuulutatakse kõik inimesed sündinud olevat Genuas. Debora Vaarandi on luuletanud «Unistajast aknal» ning Ain Kaalepi soovitab ühes oma tuntuimas luuletuses: «Sõber, kui ehitad maja, / tee sellele suured aknad.» Kui siin isiklikuks lubatakse minna – aga essees võib see olla lubatud –, siis minu proloog sattus just sellesse aega, mil need avangust kantud teosed trükivalgust nägid või ootasid eos oma tundi.
Pürgimused, lubadused, tõotused, jõuda tahtmised – kõik see moodustab pikkuste, sihtide ja suundadega täidetud vektorruumi. Võib juhtuda, et inimese eluruum kavandataksegi või kirjutatakse ette lõppematu pürgimisena. Et see, mida sa päriselt elad, see sinu reaalne üks sentimeeter kaardil on üksnes ettevalmistus sajaks tuhandeks sentimeetriks kaardivälises reaalsuses, mida hakkad elama pärast surma, kui oled juba ise kujutluste (resp mälestuste) riigis, teispoolsuses. Et sinu elu mööduvus ongi vaid avang igavikule, nagu tunneme seda religioonis.
Jah, niisugunegi võib olla mõõtkava: mööduvuse üks ühik suhestatuna sajasse tuhandesse igavikku. Oleksin valmis seda omaks tunnistama, kui poleks olnud traumaatilist kogemust: pool sajandit tagasi ju lubatigi mulle ja minu põlvkonnale võrdsuse ja külluse paradiisi! Siinsamas, maa peal. Tõsi, see juhtus meid anastanud võõras riigis ja võõra režiimi valitsetud ühiskonnas. Aga see oli minu ja minu põlvkonna proloog, kõige tundlikum aeg elus.
Võimalik, et olin kõigi teiste uskmatute või skeptikute reas ainus sinisilm, kes seda maise paradiisi tõotust tõsiselt võttis. Ent kui minu puhul seletub tänane mõõtkava kriis kunagi 1960ndatel kogetuga, siis mis on need teised maised või vaimsed traumad, mis kammitsevad meist väga paljude, hiljem lavale astunud kaasteeliste mõõtkavu, olgu need seotud mineviku või tulevikuga? Julgen koguni küsida: mis takistab meid mõtlemast suurelt oma ajaloole ja tulevikule? Kas see, et võime oma unistustega lõhki minna, nagu «atskoos» üheteistkümne pealt ässa võtmine? Või teadmine, et kuna meie, eestlaste ajalugu on ohustatud unustusest ja ümberkirjutustest, siis tuleb tulevikkugi ehitada üks ühele vastavuses. Noh, äärmisel juhul mõõtkavas 1 : 10 ?
Ma ei tea. Mul ei ole sellele mõistlikku seletust. Aga see, mida tunnen, vaevab mind. Vaevab, et elu mõõtkavad, mis iga inimese puhul ladestuvad kiht-kihilt, nõnda, et proloogis on tõesti üks sajale tuhandele, ja seejärel, elu korrektsioonides taandub vahekord väiksemaks, kuni lõpuks, surma eel elu viimsest võimalusest kinni hoides saab inimene ja ta elunatuke võrdseks – nagu seniidis, kus vari sulandub objektis –, jah, mind vaevab, et rahva enda puhul ma, vähemalt tänapäeval, seesugust ladestumist ei koge. Nüüd kipuvad meie mõõtkavad olema otsekui uusaastaööl tiiglis võbelev sulatina, mis külmaveepange valatuna tardub vormideks, mille põhjal me alles hakkame tulevikuõnne ennustama. See vormitusest vormi tuletamine ning kujutlusega ümbritsemine erineb ennustamisest, mis esivanemate ajal leidis aset maa- ja ilmamärkide põhjal. Märgid või nende kandjad ehk siinses kontekstis mõõtkavad olid juba enne tõlgendust olemas, õnnetina puhul on aga kõik üksainus voolav juhuslikkus.
Võimalik muidugi, et meie tänapäeva maailm sarnanebki rohkem just selle tiiglis võbeleva sulatinaga, mis üle kulbi ääre külma vette valgudes ning sellega kokku puutudes tõmbub känkraks, pihustub, jättes järele vaid mürgise auru ja sisina. Võimalik tõesti, et ennustamatus, mis iseloomustab Ilya Prigogine’i lahknemispunkti, kus sündmusjärgse liikumise trajektoorid on ennustamatud ja pöördumatud, on laienemas kogu meie tegelikkusele. Sel juhul pole tõesti enam tähtsust ühelgi määratletaval mõõtkaval, olgu üks kümnele, sajale või sajale tuhandele, puudutagu see noorust, kuldset keskiga või vanadust.
Mis siis jääb? Jääb järele ainus, reaalsuse ja kujutluse suhestatusest vaba lootuse mõõtkava, alati meid saatev puhas võimalikkus, mida meie küll inimestena võtame enesekeskselt, sest arvame suutvat mõjutada selle tuikamise amplituudi, kuid mis samasuguse tõenäosusega võib jäädagi asjaks iseeneses.
Ja siinkohal naasengi essee alguses jutuks tulnud Kriipsu-Juku juurde. Mis on see imevägi, et laps, kellele joonistatakse abstraktne inimesekujutis või kes oskab seda juba ise paberile vedada, on valmis ära tundma selles iseennast kui inimest? Ja mitte lihtsalt inimest, vaid ka nime ja eneseteadvusega indiviidi. Laps kui iseenda Ristija Johannes. See vägi on lapses endas peituv elujaatus, või kui ka soovime Schweitzerit meenutada – see on «aukartus elu ees». Usaldus meis endis hingava elu vastu, mis võib võtta jumaliku kuju ning millest omakorda tuletuvad kohustus ja vastutus, inimese kui sotsiaalse ja kultuurilise olendi põhiline mõõtkava. Ehk teisisõnu – taas essee algusesse jõudnuna –, seistes maakaardi ees ja uurides sellel kujutatud pinnavormide ja maastike, linnade ja riikide asetatust ning ette kujutades, kui kaugel ja millised võiksid nad välja näha tegelikkuses, seisame mõneski mõttes peegelpildi ees. Mõõtkava, mis vaatab vastu kaardilt, tuikab ka meis endis teadmiste, väärtusilma ja uskumustena.