Vaevalt sai lõppeda Assadi ja tema liitlaste rünnak Aleppole, mida Vene propaganda kujutas teise Berliini lahinguna ja joovastava võiduna (Venemaa aastase osalemise vältel Süüria konfliktis, esimene sündmus, mida võib eduna tõlgendada), kui tuli teade, et keskerakondlasest Euroopa Parlamendi liige Yana Toom sõidab taas Süüriasse.
Suvel tekitas tema külaskäik Süüriasse palju furoori, ehkki jäi ebaselgeks, kes ja milleks selle organiseeris, kellega veel peale sealse kuulsaima silmaarsti kohtuti ning mida nendel kohtumistel arutati. Visiidi ainus reaalne tulemus oli hulk fotosid, millel grenaderikasvu naisterahvas poseerimas mitmesugustes islamivärvi kostüümides erinevate araabia mehikestega.
Muidugi on positiivne, kui inimesed üritavad enda jaoks horisonti ja ühtlasi oma silmaringi laiendada. Nõnda on ju ka Yana Toom mõlemat reisi põhjendanud: sooviga teada saada, mis Süürias tegelikult toimub. Selle nimel tuli suvel käsi ulatada ka Bashar al-Assadile, keda peaaegu terves maailmas, v.a Iraanis ja Venemaal, peetakse massimõrvariks. Selles veendumiseks pole iseenesest tarvis Süüriat külastada, kuna Assadi sõjaline kampaania on üles ehitatud keskaegsele «põletatud maa» taktikale: vastaste käes olevad linnad tehakse lihtsalt maatasa ja seejärel okupeeritakse. Oluline osa tema strateegias on tsiviilelanike massilisel näljutamisel, kodudest väljaajamisel ja füüsilisel hävitamisel.
Ka seekordse Süüria reisi eesmärgid on hägusad. Yana Toomi saatev sotsiaaldemokraadist kirjanik Andrei Hvostov on viidanud kevadel sõlmitavale Putini ja Trumpi kokkuleppele, mille puhul pidavat Toomil olema juba tegevusplaan, mis muudab ta Eesti ühiskonna jaoks ülioluliseks.
Iseenesest kõlab see skisofreeniliselt, kuna esiteks on arusaamatu, millel põhineb väide Trumpi-Putini sobingust «üle meie peade», ja teiseks, kuidas seondub sellega Toom. Või milles seisneb Toomi plaan, mis ta Eesti ühiskonnale asendamatuks muudab. Lääneliku läbipaistvuse huvides vajaks see avalikkusele selgitamist.
Kui jälgida Vene meedia kajastust Ameerika valimistest, siis peaks Trump loomulikult juba kevadel asuma täitma oma lubadusi vene valijate ees: siluma suhted Kremliga, tühistama sanktsioonid ja jagama Putiniga huvisfäärid. Kuid asjal on üks konks – Trump pole venelastele midagi lubanud (lubas ta ju teha suureks Ameerika, mitte Venemaa), vaid Venemaa propaganda on viimase kahe aasta jooksul hakanud aina tugevamalt mängima alternatiivsete ja sageli üksteisele vasturääkivate reaalsuste loomisele.
Emba-kumba: kas tegu on Yana Toomi PR-aktsiooniga soojendamaks end «teise Berliini lahingu aupaistes», kuna tema valijad on paljuski usinad vene telekanalite jälgijad või Toomi-Hvostovi ühise turismireisiga nende jaoks huvitavasse ja ebatavalisse reisisihtpaika. Võib-olla ka mõlemat.