Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Tiit Tammaru, Kristina Kallas, Raul Eamets: eestluse ja Eesti rahvusriigi tulevik

28
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Professor Tiit Tammaru. | FOTO: uttv.ee
Kristina Kallas. | FOTO: Margus Ansu/Postimees/Scanpix Baltics
Raul Eamets | FOTO: Kristjan Teedema / Postimees

Eesti heaolu on sedavõrd kasvanud, et Eestist hakkab saama sisseränderiik. Teisalt me rahvastik väheneb ja vananeb ning rahvaarvu stabiilsena hoidmiseks vaid sisserände toel oleks vaja peaaegu samas mahus sisserännet kui nõukogude okupatsiooni ajal – selline arv pole aga vastuvõetav. Mida teha, et Eesti kodu kestaks, kirjutavad Tartu Ülikooli linna- ja rahvastikugeograafia professor Tiit Tammaru, TÜ Narva kolledži direktor Kristina Kallas ja TÜ makroökonoomika professor Raul Eamets.

Eesti Vabariik valmistub sajandaks sünnipäevaks. Kakskümmend viis viimast aastat oleme saanud taas ka Eestis oma elu üle ise otsustada. Rahvastiku kestlikkuse ja rahvusriigi tuleviku üle arutledes ei saa me mööda vaadata asjaolust, et praegusel rändeajastul on toimunud nihked meile siiani iseenesest mõistetavatena tundunud asjades.

Tänapäeval ei saa eestlaseks olemist siduda üksnes Eestis elamise ja tegutsemisega. Tänapäeva eestlus ei ole territoriaalselt seotud üksnes Eesti riigiga, vaid on hargmaine – valdava osa eestlaste kodu on küll Eestis, kuid üha rohkem on neid, kes töötavad mujal ning liiguvad Eesti ja mõne muu riigi vahel regulaarselt või on oma kodu sisse seadnud mõnes teises riigis, kuid käivad tihti Eestis ning toimetavad virtuaalselt iga päev Eesti inforuumis. Nii on tänapäevane eestlus üleilmne ja selle aluseks on e-riik, digikultuur, digiõpe, hargmaine (sotsiaal)meedia ning lihtne, kiire ja odav transport riikide vahel. Keeleteadlane Martin Ehala kirjeldab nüüdset Eestit kujundlikult üle maailma paiknevate Eesti valdade ja linnade kogumina.

Eesti kui rahvusriik on seotud aga territooriumiga. Eesti on see geograafiline punkt maailmas, kus tuksleb hargmaise Eesti süda. Kuid see geograafiline punkt, millest lähtub eesti kultuuri, keele ja mõtte areng, ei ole enam suletud klubi. Et klubi liikmeks saada, peab selleks soovi avaldama, aga ka klubi vanad liikmed peavad uue liikme vastu võtma. Seejuures ei ole inimese nahavärvil või muudel tunnustel kõige vähematki tähtsust. Abstraktselt rääkides võib see paljudel meist harja turri ajada. Kuid üksikinimese näitel loksuvad asjad justkui iseenesest paika. Kui näiteks Anna Levandi või Dave Benton on otsustanud oma kodu rajada Eestis ja tunnevad ennast meie seas hästi, siis me ju ütleme: «Tere tulemast! Tore, et olete Eesti oma koduks valinud, ja meil on hea meel, et olete ära õppinud eesti keele ning tunnete meie kultuuri. Ärge seejuures unustage ka oma vanemate ja vanavanemate maad ja kultuuri, rääkige sellest ka meile.» Sama loomulik on see, et meie laste elukaaslased pärinevad üha enam maailma eri otstest, ühed neist rajavad endale kodu Eestis, teised aga välismaal.

Meie võimuses on teha Eesti atraktiivseks. Nii ei peeta ka eelmises lõigus mainitud kultuuriõpetamise all silmas seesugust pealesunnitud kultuuriõppimist nagu nõukogude ajal, vaid edasiviivat uudishimu. Eestisse elama asunud inimesed on nagu adopteeritud lapsed, mitte Tuhkatriinud. Tuhkatriinu roll on teha ära need tööd, mida kuri kasuema ja tema lihased lapsed teha ei soovi. Nii pole aga lootustki, et Tuhkatriinu lõimuks edukalt oma uues peres. Ta on võõrtööline ja jääb võõrtööliseks. Kui oleme otsustanud võtta oma perre lapse välismaalt, siis me õpetame talle oma keelt, kultuuri ja kombeid, kuid kindlasti tunneme huvi ka tema kodumaa, sealse kultuuri, keele ja kommete vastu. Tähelepanu on seejuures lihtsam koondada, kui kasulapsi on peres vähe.

Inimsuhted ja nende aluseks olev vastastikune austus on seega väga olulised. Inimeste kaudu suhtleme ju teiste keelte ja kultuuridega. Eestlased, kes loovad endale kodu välismaal, ning Eestisse oma kodu rajanud välismaalased moodustavad hargmaise Eesti suhtlusvõrgustiku. Põhiseadus sätestab eesti keele ja kultuuri säilimise Eesti riigi ühe peamise ülesandena. Seda ülesannet on tihti mõistetud kitsalt, üksnes kutselise ja rahvakultuuri riikliku toetamisena. Kuid nüüdses avatud maailmas vajab eesti kultuur senisest märksa avaramat vaadet, mis koondab nii Eestis elavate eri keele- ja kultuuritaustaga inimeste kui ka väljaspool Eestit elavate eestlaste enesemääratlust ja tähendusi. Eesti kultuur on seda elujõulisem ja ligitõmbavam, mida enesekindlam ta on ning mida avaramad on selle tähendusloome võimalused ja oskus suhestuda teiste keelte ja kultuuridega. Eesti kultuur põhineb ka tulevikus eesti keelel, kuid eesti keele kandjad, ka eestlased, räägivad üha enam ka teisi keeli. Seega sõltub Eesti kui rahvusriigi püsima jäämine suuremal määral eesti kultuuri arenemisvõimest kui üksnes Eesti demograafilistest muutustest.

Kodu rajamise soov ütleb riigi kohta kõige enam

See, kuhu me loome oma kodu, räägib meie kohta praegusel rändeajastul väga palju. See väljendab, kelleks me ennast peame, kus me tunneme ennast tuttavalt ja koduselt, kus on turvaline ja hea lapsi kasvatada. Aga ka seda, kas meil on tööd, milline on selle töö eest saadav tasu ning milliseid võimalusi töötasu meile kodu rajamiseks pakub. Töö leidmine ja tasu omakorda sõltuvad sellest, milline on olnud meie haridustee – milliseid uksi see meile tööturul avab ja millised tööturu uksed meie ees kindlalt suletuna hoiab. Nii hariduse kui ka töö saamise tingimused, mille toel me oma valikuid saame teha, loob meile aga riik.

Selle vastu, et riigipiirid, kodanikkond ning inimeste ja ettevõtete tegutsemisruum ei kattu, võib protestida, kuid targem on siiski sellega seotud võlude ja valudega kohaneda. Nii nagu me ei saa panna kätte ette eestlastele, kes soovivad elada, töötada, õppida ja pere luua välismaal, ei saa me uksi sulgeda ka mõnes teises riigis sündinud inimeste ees, kes tahavad tulla Eestisse. Inimeste rändejõgi kipub voolama sinna, kus on parem elada, ning seda on võimatu täielikult kinni pidada, kui just mitte võtta kasutusele Põhja-Korea moodi isikuvabadusi piiravad lahendusi.

Ka maailma riikide inimarengu aruande andmed räägivad selget keelt. Rändajad – nii põgenikud, õppijad, töötajad kui ka pererändajad – liiguvad madalama heaolutasemega riikidest kõrgema heaolutasemega riikidesse. Ka Eesti liigub oma arengus uude etappi, kus üha enam on taas neid inimesi, kes soovivad siin kodu luua.

Heaolu ja ränne on omavahel lahutamatult seotud. Kõige terviklikum ja kõige lihtsamini mõistetav näitaja riikide heaolu võrdluseks on inimarengu indeks. Indeks toetub kolmele sambale – inimeste tervis, haridustase ja sissetulek riigi tasandil ehk sisemajanduse kogutoodang inimese kohta –, mis kõik iseloomustavad riigi tehtud valikuid pika aja jooksul. Nii jõuavad kõrgeima heaolutasemeni ehk inimarengu indeksi tippu need riigid, mis tegelevad pidevalt, süstemaatiliselt ja terviklikult inimeste tervise, hariduse ja töökohtade ehk majanduse konkurentsivõime edendamisega. Nendes riikides on inimestel püsivalt hea elada ja neisse soovivad oma kodu rajada ka teiste riikide kodanikud. Selles seisneb üks riikide arengu seaduspära: riiki paremaks tehes paraneb selle riigi kodanike heaolu, kuid heaolu kasv muudab riigi atraktiivseks ka sisserändajatele.

Kuigi Eestis endas kostab palju nurinat Eesti arengu üle, räägib inimarengu indeks hoopis muud, näitab Eesti lugu positiivsemana. Eesti kuulub väga kõrge inimarengu indeksi väärtusega riikide rühma ning moodustab selle rühma keskmisest indeksi väärtusest 96 protsenti. Aastatel 1990–2015 kasvas inimarengu indeks Eestis kiiremini kui enamikus teistes Euroopa Liidu liikmesriikides (kiirem on muutus olnud vaid Iirimaal ja Horvaatias), mis tähendab, et meie olukorra paranemise tempo on olnud muljetavaldav. Tulemus on see, et Euroopa Liidu uutest liikmesriikidest on inimarengu indeksi väärtus meie omast suurem vaid Sloveenias ja Tšehhi Vabariigis. Seega võib öelda, et meie kollektiivsete valikute ja otsuste tulemusena – alates 1992. aasta rahareformist ja teistest radikaalsetest reformidest 1990. aastate alguses, otsusest ühineda Euroopa Liidu ja NATOga, digipöördega kiire kaasaminekuga, Eestit juhtinud valitsuskoalitsioonide tegevusega kuni üksikinimeste ja ettevõtete igapäevaotsusteni – võime olla uhked Eesti edusammude üle.

Kui heaolu tervikuna on Eestis kiiresti kasvanud, siis jõukuse poolest on mahajäämus siiski veel suur. Eesti inimese sissetulek moodustab 61 protsenti kõrge inimarengu tasemega riikide inimeste keskmisest. Kiire arenguga seondub aga ka teine seaduspära: ebavõrdsus ühiskonnas kipub sellel ajal samuti kiiresti kasvama. Kõikides kiiresti muutuvates ühiskondades on selliseid inimesi ja piirkondi, mis suudavad uute oludega kiiremini kohaneda, ning neid inimesi ja piirkondi, kus muutused toovad kaasa pigem eluolu halvenemise. Kõige levinuma ebavõrdsuse mõõdiku, Gini indeksi järgi on Euroopa Liidu riikide hulgas ebavõrdsus Eestist suurem vaid Lätis, Leedus ja Rumeenias.

Ebavõrdsus Ida-Euroopas kujunes eriti suureks maa ja linna vahel. 1980. aastate lõpus tekkis kogu Ida-Euroopas kommunistlike režiimide ebaefektiivse plaanimajanduse tagajärjel paljude tänapäeval elementaarsete toiduainete puudus ja samas eksisteeris väga kõrge hõive põllumajanduses. Uutes, turumajanduse tingimustes, kus põllumajanduslik tootmine ja eriti töökohtade arv põllumajanduses märgatavalt vähenes, kannatasid kõige enam just ääremaad. Kui linnades pakkus tärkav teenindussektor kahanenud tööstustöökohtadele asendust, siis linnadest kaugema asuvates maapiirkondades sellist kompenseerivat tööturu muutust ei toimunud. Uus, turumajandusel põhinev ühiskonnakorraldus ja nõukogude ajast päritud elanike piirkondlik jaotus (suur maaelanike osakaal) lihtsalt ei sobitunud enam omavahel. Eriti noored ei ole soovinud enam kodu maale rajada ja nii on väljaränne viimase 25 aasta jooksul olnud eriti suur just Eesti äärealadelt.

Eesti hakkab muutuma sisseränderiigiks

Viimasel 25 aastal harjumuseks saanud kuvand Eestist kui väljaränderiigist on siiski koos riigi kui terviku heaolu kasvuga murenemas. Väljarände põhjuseid teame hästi, sisserände põhjuseid vähem. Esiteks, Euroopa Liiduga liitumine avas uksed inimeste vabale liikumisele Euroopas. Enne Euroopa Liiduga ühinemist saabus Eestisse vähem kui 2000 inimest aastas, 2005. aastast on sisseränne olnud aga oluliselt suurem ning 2015. aastal otsustas Eestis juba kodu luua ligi 6000 välismaalt saabujat. 2015. aasta on märgiline ka seetõttu, et siis registreeriti Eestisse saabujaid rohkem kui siit lahkujaid. Seega on üha enam neid inimesi, kes soovivad rajada või taasrajada kodu Eestis. Kuigi on veel   varaväita, et Eestis on toimunud rändepööre, on siiski ilmne, et Eesti rändepilt muutub ning Eestist hakkab saama sisserände riik.

Eestisse saabujate seas võib eristada kolme rühma inimesi. Esiteks pöörduvad koju tagasi eestlased. Mingis mõttes on tagasiränne väljarände tagajärg – tagasi ei saa tulla muidu, kui ollakse eelnevalt Eestist lahkunud. Kuna väljaränne kasvas pärast Euroopa Liiduga ühinemist hüppeliselt, siis ajalise nihkega on aasta-aastalt kasvanud koju tagasi pöörduvate eestlaste arv. Eestlased moodustavad ligikaudu poole Eestisse saabujatest. Siiski ei ole väljaränne ja tagasiränne mitte alati omavahel seotud – inimesed ei pruugi tahta või saada kodumaale naasta. Eesti andmed näitavad aga, et paljud välismaale elama asunud eestlased tahavad tagasi koju tulla. Euroopa sotsiaaluuringu andmetel on Eestis välismaal töötamise kogemusega inimeste osakaal üks suurimaid Euroopas.

Teise rühma moodustavad mujalt Euroopa Liidust saabujad, keda on samamoodi aasta-aastalt järjest enam. Praegu moodustavad nad saabujatest viiendiku. Piirideta Euroopa Liidus tullakse teistest liikmesriikidest nii tööle kui õppima, aga järgnetakse ka oma Eestist pärit elukaaslasele. Enam ei ole tingimata nii, et kui näiteks eestlane ja soomlane otsustavad luua ühise pere, siis kodu peab tingimata olema Soomes. Eesti on piisavalt kõrge heaoluga riik, et otsustada mitme riigi vahel valides ka Eesti kasuks. Ning kui Eestis sünnivad ka lapsed, siis annab sedalaadi pereränne juba oma väikese panuse Eesti rahvastiku kestlikkuse tagamisele. Samuti Eesti majandusarengusse, sest Euroopa Liidust saabujate seas on palju nii ettevõtjaid, juhte kui ka tippspetsialiste.

Kolmanda rühma moodustavad väljastpoolt Euroopa Liitu, peamiselt Venemaalt ja Ukrainast, kuid üha enam ka teistest riikidest saabujad, keda nimetatakse ühiselt kolmandate riikide kodanikeks. Nemad moodustavad saabujatest üldjoontes kolmandiku. Just kolmandate riikidega on Eesti rändesaldo positiivne ehk sealt tullakse meile rohkem, kui meilt sinna minnakse. Nii on Eestist saanud omamoodi rände vaheriik: me kaotame kokkuvõttes küll elanikke kõrgema heaoluga vanadele Euroopa Liiduga liikmesriikidele, kuid võidame elanikke juurde peamiselt Eestist ida poole jäävate kolmandate riikide arvelt. Heaolu kasv ja Euroopa Liidu liikme staatus on ilmselgelt suurendanud huvi Eestis elamise vastu. Ehk teisisõnu valgub rändejõgi Euroopas idast lääne poole, lihtsustatult öeldes Ukrainast Eestisse ja Eestist Soome. Endise Nõukogude Liidu aladel elavad inimesed teavad Eesti ja teisi Ida-Euroopa riike, mistõttu on Eesti neile lisaks kõrgemale heaolutasemele atraktiivne ka tuttavlikkuse tõttu. Peale tippspetsialistide saabuvad kolmandatest riikidest Eestisse lihttöölised, aga ka õppurid.

Rände tulemusel on Eesti rahvastik viimase 25 aastaga etnilises mõttes nihkunud korraga kahes vastandlikus suunas. Esimene nihe seisneb eestlaste osakaalu jõudsas kasvus kogurahvastikust, 62 protsendilt nõukogude aja lõpus 70 protsendile. Seega on Eestist saanud viimase 25 aasta jooksul üha enam etniliste eestlaste riik. Teine oluline nihe seisneb aga Eestisse kodu rajanud inimeste keelelise ja kultuurilise mitmekesisuse kasvus. Eestisse saabujaid on praegu küll veel vähe, kõige rohkem ida poolt, kuid ühe enam ka teistest Euroopa riikidest. Praegune Eesti toimib reaalselt kolmes keeles: eesti, vene ja inglise. Uussisserändajatele rajatakse näitkeks inglise keelel põhinevaid rahvusvahelisi koole, ülikoolides ja rahvusvaheliselt tegutsevates ettevõtetes kasutatakse iga päev üha enam inglise keelt ning Euroopa kolleegidega suhtlevad riigiametnikud samuti peamiselt inglise keeles. Teisalt on Euroopa Liitu kuulumine märkimisväärselt tõstnud eesti keele staatust, sest eesti keel on üks Euroopa Liidu asjaajamise keel.

Majandusliku kestlikkuse tagab eelkõige väärtusahelas ülespoole liikumine

Eesti tulevikust rääkides on keele ja kultuuri kõrval suured mureteemad meie majanduslik ja demograafiline kestlikkus. Kuigi Eesti rändepilt on muutunud ja üha enam on neid inimesi, kes soovivad, et nende kodu oleks Eestis, ei ole praegune rändesaldo kaugeltki piisav selleks, et peatada rahvaarvu ja tööealiste elanike arvu kahanemine. Töökäte vähenemine võib viia arengu nõiaringi, kus tarbimine väheneb, maksutulu kahaneb ning riik ei suuda oma kodanikele kõiki vajalikke teenuseid tagada. Suure löögi alla satuvad eelkõige pensionid ja tervishoid kui riigieelarve suurimad kuluartiklid. Tööandjaid tabab selline löök samuti väga valusalt, sest töötajaid on üha raskem leida ning tugevneb palgakasvu surve. Nii on ettevõtjatel tekkinud loomulik soov sisserännet Eestisse  hoogustada. Kas see on aga vajalik? Kui palju neid töökäsi siis juurde vaja on ja mida on õpetanud meile Eesti ja Euroopa riikide töörände ajalugu?

Meil on palju räägitud-kirjutatud sellest, et Eestis oleks vaja tootlikkust suurendada, valmistada suurema lisandväärtusega toodangut jne. See kõik eeldab haritud tööjõudu, kes seda n-ö targemat tööd ka teha oskavad. Samas võistleb enamik arenenud riike haritud töötajate riiki meelitamise nimel. Lõimumise ja rahvusriigi kestlikkuse vaatenurgast on kõige sobivam viis tippspetsialistide arvu suurendada õpirände toetamine. Kui noor inimene on kolm aastat või veel parem viis aastat Eestis õppinud, siis on ta  omandanud eesti keele, tal on tekkinud siin sõbrad ja võib-olla on ta leidnud Eestist ka elukaaslase ehk suurem on ka tõenäosus, et ta päriselt Eestisse elama jääb. Praegu jääb iga viies Eestis õppiv välistudengite pärast ülikooli lõpetamist Eestisse elama. Eesti majandusarengu vaatenurgast ei ole kadunud aga ka need 80 protsenti, kes Eestist lahkuvad. Ülikoolides tekivad sageli sõbrad kogu eluks ning õpingute käigus on noored omavahel suheldes saanud targemaks ka oma koduriigi kultuurilise eripära suhtes.

Tööjõupuudust leevendab kindlasti automatiseerimine. Hakkame juba tasapisi harjuma iseteenindavate kassadega poodides või kiiruskaameratega maanteedel. On väga palju valdkondi, kus masinad inimestelt töö üle võtavad, olgu selleks siis igasugused vahendajad, maaklerid (jagamismajandus), raamatupidajad, liinitöölised, koristajad jne. Lisaks kasvab tulevikus kindlasti pensioniiga, sest koos eluea pikenemisega suureneb ka tervena elatud aastate arv. Seetõttu tuleb just lihttöötajate massilisse Eestisse lubamisse suhtuda suure ettevaatusega.

Muidugi ei saa me täielikult üle ega ümber ka lihttöötajate rändest, sest kindlasti on ka tulevikus Eestis palju sellist tööd, mida eestlased ise teha ei taha. Samas on oht, et massiline lihttöötajate sisseränne käivitab nn rändepumba – ränne on võrgustikepõhine nähtus, esimesele saabujale järgneb pere ja seejärel uued sisserändajad samast kogukonnast. Usk rändepoliitikate kõikvõimsusesse on siinkohal naiivne. Mis aga veelgi olulisem: nii Eesti kogemus nõukogude ajast kui ka Lääne-Euroopa riikide töörände kogemus näitab, et lihttööliste saabumine viib varem või hiljem lõimumisprobleemideni.

Tuhkatriinu-tüüpi rändepoliitika ei ole kestlik. Lihttööliste sisserändega tekib väga raskesti lahtiharutatav nõiaring: lihttööliste palk on madalam, seetõttu saavad nad kodu üürida/osta odavama hinnaklassiga piirkondades, mille tõttu tekivad vaesed ja sisserändajate ülekaaluga linnaosad. Maksubaasi suurenemisele aitab kaasa pigem ettevõtete liikumine väärtusaheleas kõrgemale (tippinseneri palkadelt makstavad maksud on oluliselt suuremad kui lihttöölisel) ning lihttööd peaksime tulevikus jätma pigem robotitele. Kindlasti peab riik selliste muudatuste tegemisel oma töövahendite piires ettevõtjatele abiks olema.

Demograafilise kestlikkuse tagab eelkõige perepoliitika

Kõik rahvastikuprognoosid näitavad Eesti rahvaarvu kahanemist ning seda ulatuslikult — ÜRO rahvastikuprognoosi keskmine stsenaarium näitab, et sajandi lõpuks väheneb Eesti elanike arv alla miljoni. Demograafilise kestlikkuse tagamiseks on kolm võimalust: sündimuse kasv, sisserände suurendamine ja väljarände vähendamine. Väljaränne on Eestist jätkuvalt suur ning väljarände reguleerimiseks puuduvad meil poliitilised mehhanismid. Ainus moodus on kaudne: suurendada meie inimeste heaolu ning selle kaudu loota, et paljud neist, kes lahkuvad, naasevad hiljem Eestisse. Samas, et vältida ÜRO rahvaarvu languse stsenaariumi teostumist ja hoida Eesti rahaarvu sisserände toel stabiilsena, oleks Eestisse vaja peaaegu samas mahus sisserännet kui nõukogude ajal. On selge, et selline sisserände massiline kasv ei ole vastuvõetav Eesti elanikele.

Seega peab demograafilise kestlikkuse lahenduse võti olema kombinatsioon kolmest eespool loetletud tegurist. Riik on juba palju teinud (vanemahüvitis, suurperede toetused jne), veel ühe kasutamata perepoliitika elemendina tuleks kaaluda ka elamupoliitikat. Kodu ja pere on omavahel lahutamatult seotud. Linnapered sünnitavad vähem lapsi kui linnade lähivaldades või ääremaal elavad pered. Üks põhjusi on linnades olevad väiksemad kodud ja vähesem mänguruum lastele. Inimeste massiline linnast välja kolimine ei ole lahendus, sest töökohad jäävad valdavalt linna, kuid linnad saavad sündimuse kasvuks muutuda peresõbralikumaks. Peredele on vaja ka linnas lastesõbralikku ruumi, mis oleks samas ka taskukohane. Nõudlus väikeste korterite järele linnades on suur mitte seetõttu, et inimesed soovivad elada väikeses korteris, vaid seetõttu, et suured korterid on liiga kallid. Väikesesse korterisse suur pere ei mahu, mistõttu laste arvu linnaperedes piirab eluaseme suurus. Nii lihtne see ongi.

Tänusõnad

Essee tugineb 2017. aasta kevadel ilmuvale Eesti Inimarengu aruandele. Täname kõiki aruande autoreid ning eriti peatükkide toimetajaid Allan Puuri, Rein Ahast, Anu Realot, Anna Verschikut ja Marek Tamme, kellega peetud aruteludest on välja kasvanud siinse essee põhisõnumid.

Tagasi üles