Tehnoloogia areng on kiiresti muutnud meie elu. Uute (äri)võimaluste teke nõuab uusi lahendusi, kuidas kõike kaasnevat korraldada. Riik peab tegutsema oma kodanike huvides, koguma makse, kaitsma tarbijaid, looma ettevõtjatele võrdsed mängureeglid jne. Vaba turg peab just ses mõttes olema vaba, mitte alluma kellegi konkurentsi hävitavale diktaadile või soosima anarhiat.
Pole eriline saladus, et reklaamiturul langevad üha rammusamad suutäied üleilmsete internetifirmade (Google, Facebook, Youtube) saagiks, ilma et sellelt makse makstaks. Uuringufirma Kantar Emori andmeil liikus mullu vahendajate kaudu Eestist välja 5,1 miljonit eurot reklaamiraha, kuid nii Postimehes kui ka Delfis veebireklaamiga tegelevate inimeste hinnangul võib seda olla tunduvalt enam.
Kohalikele sisutootjatele jääb järjest väiksem osa reklaamirahast, see aga ahendab otseselt võimalusi arendada näiteks kvaliteetset ajakirjandust. Tagajärjeks on mõraneva sidususega ühiskond, ebakindluse süvenemine. Osa poliitikuist on nn tõejärgses maailmas asunud olukorda enda huvides ära kasutama, see on lühinägelik ja vastutustundetu.
Loomulikult peavad sisutootjad pingutama, et pakkuda ise paremaid teenuseid. Ühest küljest tundub ju loogiline (ja selliseid näiteid leidub), et digiturg pakub võimalusi just väikestele. Kuid nagu Suure ja Väikese Peetri loos, pole alati jõu vastu võimalik saada. Äpi või portaali ostab gigant lihtsalt üle. Ajakirjandusliku sisu osas pole aga ühelgi netihiiul eales võrreldavat avalikku huvi vastutustundliku ajakirjandusväljaandega, kel on pagasis väärtused, tavad ja eneseregulatsioon.
Tšingis-khaan manitses poegi üksmeelele, piltlikustades seda noorte murdmisega: üksikut noolt on lihtsam murda kui noolekimpu. Suurtel netiettevõtetel on kavalam ja tulemuslikum suhelda iga ELi riigiga eraldi. Eestil pole veebihiidude õiglase maksustamise osas põhjust hakata ise jalgratast leiutama, vaid tuleb käia ühte jalga Euroopa suurriikidega, nagu Hispaania, Prantsusmaa ja Saksamaa. Aktiivsust liikmesriikide ja ettevõtete kaitsel ootaks ka Euroopa Komisjonilt, kus digitaalse ühisturu volinik on Andrus Ansip.
Väide, et digimaailmas polegi justkui üldse võimalik mängureegleid kehtestada, on kindlasti vale. Näiteks niinimetatud jagamismajanduse vallas on tänavu ELi ja ka Eesti õigusruumis astutud vajalikke samme, mis võimaldavad uusi ärimudeleid, nii et inimesed saaksid paremaid teenuseid ning samal ajal oleks nende arendamine vastutustundlik.
Kõige olulisem ongi, et probleeme ei üritata nii-öelda mustalt ehk jõupositsioonilt lahendada, vaid asju arutatakse. Just seesugust läbimurret ootaks lähiaastail ka üleilmsete internetihiidude taltsutamisel. Meil on kahtlemata võimalus võtta see teema päevakorda algaval aastal Eesti eesistumise ajal.