Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mihhail Lotman: jõulude kolm palet ja nõukogude ajast pärinev neljas

9
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Mihhail Lotman | FOTO: Kuvatõmmis videost

Oma kuulsaks saanud intervjuus ütles president Kersti Kaljulaid, et jõulud ei ole seotud kirikuga: «Jõul on üks vana sõna, mis seostub pööripäevaga». Sellega tekitas ta suurt entusiasmi ühtede lugejate ja nördimust teiste seas. Siiski ei ole nii tugevad tunded seoses selle väljaütlemisega vist õigustatud – presidendi sõnades on tõde, kuid mitte kogu tõde, kirjutab semiootik Mihhail Lotman (IRL) oma blogis.

Tõepoolest, jõulud, nagu ka selle eestikeelne nimi osutab, on seotud Skandinaavia 'juli' või 'joliga', mis on tõesti vana sõna, kuid mitte eesti, vaid germaani oma. Nimi on seotud Odini ühe nimetusega, Jólneriga. Kuid Jul on kahtlemata seotud pööripäevaga ja mitte näiteks Jeesuse sünniga. Probleem on aga selles, et pööripäev on kas 21. või 22. detsembril (sellel aastal nimelt 21.), jõulud aga Eesti riigipühana on 24.–26. detsember. Aeg on lähedane, aga mitte päris seesama.

Sellegipoolest on tänapäeva jõulukommetes Eestis – ja ka paljudes teistes Euroopa kultuurides – olulisel määral ka jul'i traditsioone. Nimelt pidulaud, kuhu kuulub kindlasti rasvane liha ja kääritatud viljajook (praeguse laagriõlle tüüpi kääritamise tehnoloogia on veidi teine, ehkki õlle nimetus ise on samuti tulnud indoeuroopa tüvest 'alu', vrd inglise 'ale', islandi öl, läti 'alus' jne).
Ohter söömine oli seotud põhjarahvaste nappide toiduvarudega, mõnikord koguni näljaga. Talv tuli üle elada ja pööripäev oli selles oluliseks ajaliseks tähiseks.
Jõuaks, jõuaks jõulud tulla,

Et saaks jälle vorsti võtta,

Oma käega ossi süüa!

Siin tõepoolest puudub igasugune seos kiriku ja Jeesuslapse sünniga.

​Juba neoliitikumi ajast pärinevaid vanemaid pööripäevaga seotuid artefakte leidub keltide ja germaanide aladel. Neist vanimaks loetakse Gosecki ringi Saksamaal, kuulsaim on aga inglise Stonehenge, mille kõik funktsioonid ei ole veel kindlaks tehtud, kuid selge on see, et see oli seotud muuseas ka pööripäevade (nii talvise kui suvise) tuvastamisega.

Talvise pööripäeva päike Briti saarte kuulsas megaliitehitises Stonehenge / Scanpix

Ent pööripäeva tähistasid ka lõunarahvad, küll aga olid neil teised kombed. Näiteks Roomas olid saturnaalid (mis algasid 17. detsembril ja hiljem pikenesid 23. detsembrini) külluse pühaks. Saturnaalidele omane karnevalielement aga leiab vasteid ka germaanlaste jõuludes.

Hilisantiigis aga oli saturnaalidest tähtsam Võitmatu Päikese (Sol Invictus) püha, mis oli impeeriumiaegses Roomas (alates 2. sajandist pKr) koguni ainus ametlikult leegionidele kohustuslikuks tehtud püha. See oli omakorda seotud Mithra kultusega, kusjuures Mithra kujus (millel on pärsia ja isegi veediline päritolu) kumas läbi Heliose ja Apolloni elemente. Võitmatu Päikese festivali, mida nimetati ka Dies Natalis Solis Invicti, st Võitmatu Päikese sünnipäev, peeti 25. detsembril.

Pärsia jumalad Ormazd ja Mithra ja kuningas Ardašir II: Pärsia Mithra oli lepingute jumal, inimeste ja jumalate vahemees, kes seotud tihedalt nii päikese kui kuningavõimuga ja esindas korda ühiskonnas. Foto: Scanpix

Jeesuse sünnipäeva varakristlased ei tähistanud. Olulisim tähtpäev oli nende jaoks ülestõusmispäev, kuid alates 4. sajandist hakati tähistama ka sünnipäeva, mis osutus samuti 25. detsembriks. On kaks põhilist teooriat, miks just see päev. Osa ajaloolasi ja ennekõike ateistlikult meelestatud teadlased väidavad, et kasutati lihtsalt ära juba valmis tähtpäev, asendades Mithra Jeesusega. Selles on teatud õigustatust, kuna Jeesuse ikonograafias alates selles ajast on sarnasusi Mithra omaga: ennekõike puudutab see pead ümbritsevat nimbust, mis Mithra puhul kujutas päikesekiiri. Muide, Mithra ikonograafiast on tuletatud ka valitsejate kroonid (vrd ka eesti keeles päikesekrooni).

Mithra kujutis kivialtaril. /Foto: Scanpix

Enne seda järgisid kristlased nagu moslemid ja juudidki inimese näo kujutamise keeldu, eriti juhtudel, kui see oli seotud kummardamisega, ning kujutasid Jeesust sümboolselt kalana või koguni selle nimega (ΙΧΘΥΣ, mis on krüptogramm ja tähendab «Jeesus Kristus Jumala Poeg Päästja»). Siiski on tõenäolisem puhtaritmeetiline arvestus: kuna annuntiatio't tähistas kirik 25. märtsil, siis üheksa kuu liitmine andiski 25. detsembri. Võib aga arvata, et mõlemad versioonid jõustasid teineteist.

Eesti jõulude üks olulisi komponente on jõulukuusk. See on võrdlemisi hilise päritoluga ja samuti seotud germaanlaste maailmaga, kellel oli kombeks pööripäevaks/aastavahetuseks tuua tuppa mingi taim, oks või puuhalg. Mis aga puudutab kuuske, siis sellel pole mitte lihtsalt kristlik, vaid on nimelt luterlik päritolu. Ning siin on oluline osa nimelt Baltikumil: Riia ja Tallinn koguni vaidlevad selle üle, kummas linnas püstitati esimene avalik jõulukuusk.

Ning kolmas jõulude komponent on kingitused. Need ei tulene Skandinaavia jul'ist, küll aga on seotud saturnaalidega, mil sugulased ja sõbrad vahetasid üksteisega kingitusi. Kristlikus traditsioonis interpreteeriti see ümber ning siin on kaks lätet: ühelt poolt kingitused, mille Idamaa targad tõid Jeesuslapsele, teiselt poolt aga Püha Nikolaus, kuid sellest ma olen juba kirjutanud. Kokkuvõttes võiks öelda, et jõulud kätkevad eri rahvaste religioosset ja kultuurilist kogemust ning see on see püha, mis võiks pakkuda rõõmu ja ühendada erineva usulise ja kultuurilise taustaga inimesi.

Sellega oleks võinud ka lõpetada, kuid Eesti jõulukommetes on märgata veel neljandatki komponenti: nõukogude ateistlikud jõulud/näärid. Kusjuures revolutsioonijärgsel ajal räägiti nõukogude Venemaal nimelt punastest jõuludest, näärid (st uue aasta pidustused) tulid hiljem. Anti koguni välja vene demokraatlike kirjanike jõuludele pühendatud juttude kogumikud, mille eesmärk oli näidata jõule ilmaliku humanistliku ja mittereligioosse pühana. Oli isegi populaarne süžee «Kuusk Smolnõis», mille järgi produtseeriti erinevaid Leninit lastega jõulukuuse juures kujutavaid taieseid.

Näärivana ja Snegurotška Donetskis. Foto: Igor Maslov/Sputnik/Scanpix

​Kuid alates umbes 1922. aastast hakati jõule halvustama ja ehkki otsest keeldu polnud, nende tähistamise traditsioon katkes. Ning 1920. aastate lõpp – 1930. aastate algus oli Nõukogude Liidus kuusevaba.

1935. aastal aga koos Stalini ja Hruštšoviga mööda nukrat pealinna sõites tegi Stalini sekretär Poskrjobõšev ettepaneku tagastada laste rõõmuks kuused. Stalin kiitis idee heaks ja käskis Poskrjobõševil kirjutada Pravdasse vastav nupuke. Nii tulid Nõukogude Liitu tagasi kuused, kuid tähistasid nad mitte Jeesuse sündi, vaid aastavahetust koos näärivana ja Snegurotškaga.


Tagasi üles