Postimehe kolumnistid valisid välja lõppeva aasta kõige silmapaistvamad inimesed Eestis. Allolevas nimekirjas on reastatud kuus enim hääli saanud isikut.
Kolumnistide TOP 6: 2016. aasta kõige silmapaistvamad isikud Eestis
23. detsember 2016, 19:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
6. Yana Toom
Ahto Lobjakas: Keskerakond kaotab juba praegu vene valijaid. Kui see protsess jätkub, kaotab Keskerakond 2017. aastal Tallinna ja muutub 2019 valimiste ajaks vasakpoolseks Eesti nišiparteiks. Yana Toom on hetkel nähtavaim neist mõõdukaist poliitilistest persoonidest, kes suudaks ära hoida paljukardetud venekeelse infomaailma tulemise Eesti suurde poliitikasse.
5. Jevgeni Ossinovski
Erkki Bahovski: Kui uskuda uudiseid, olid Ossinovski ja Margus Tsahkna valitsuse vahetuse arhitektid. Kumbki on ka koalitsioonierakonna esimees, seega mõjukust jätkub.
Ene Pajula: Ega ma tea, aga kõrvalt vaadates tundub, et just Ossinovski oli valitsuse vahetuse arhitekt, tark hakkaja mees, nagu ta on. Jääb vaid loota, et tal pole kurje kavatsusi.
4. Edgar Savisaar
Tarmo Pikner: Edgar Savisaar võib võita või kaotada, olla koomas või liikvel, kuid ikkagi on ta inimene, kellest peab rääkima ja kellega arvestatakse. Olgu heas või halvas – ilma temata teised lihtsalt ei saa hakkama. Savisaar on enda pilli järgi tantsima pannud nii meedia, prokuratuuri kui ka poliitikud. Tants kestab veel!
Kaire Uusen: 2016. aasta poliitilised sündmused kinnitasid, et Savisaare mõju oli suurem, kui keegi oskas arvata, ja kümme korda rohkem vigu ja pahesid, kui võis arvata.
3. Toomas Hendrik Ilves
Ivan Makarov: Eesti president, kes ei püüdnud meeldida rahvale, kuid see-eest tegi kõik selleks, et Eesti ja meie rahvas meeldiksid meie liitlastele. Teda tänati tagantjärele uue eesti sõna «härmatamine» loomise ja 2016. aasta pressivaenlase tiitliga.
Kaire Uusen: Jääb meelde presidendina, kes lahkus kahjuks skandaalidega ning varjutas sellega oma häid tegusid.
2. Jüri Ratas
Erkki Bahovski: See on muidugi avanss, aga peaminister on Eesti suurima täidesaatva võimuga isik. Selleks, et tõusta tõeliselt mõjukaks, peab Ratas suutma lahendada pinged oma koduparteis, Keskerakonnas.
Ene Pajula: Tahaks loota, et ta on oluline isik, aga jälle – ei saa olla kindel, et ta pole peaminister Ossinovski valitsuses, või kuivõrd ta sõltub Simsonist ja Repsist.
Mart Raudsaar: Ehkki Jüri Ratta tõus Keskerakonna esimeheks ja uue koalitsiooni peaministriks on olnud kiire, pole Ratas kaotanud pead ning on suutnud jätta positiivse märgi maha nii Eestis kui rahvusvaheliselt, osaledes Euroopa Liidu tippkohtumisel. Loodetavasti suudab Ratas jätkata praktikat, et ministrite nõunikeks palgatakse valdkonna asjatundjad, tehnokraadid, ning suudab parandada avaliku valitsemise head tava, et me tulevikus ei näeks enam häbiväärseid kobareelnõusid ja ööistungeid. See tähendab ka opositsiooni heade mõtete kaasamist, mitte neist ülerullimist.
1. Kersti Kaljulaid
Erkki Bahovski: President on meil ikka eeskätt tseremoniaalse iseloomuga, kuid ta on tõstatanud ühiskonnas teemasid, mis on leidnud ka arutamist.
Ivan Makarov: Eesti esimene naispresident, kes saavutas selle, mida ei suutnud USAs korrata Hillary Clinton ja kelle täpseid vastuseid ja paljudele teistele poliitikutele omase kõnelohakuse puudumist ekslikult peeti tehislikuks. Kes pidas kirikust lugu juba seeläbi, et ei teinud silmakirjatsemise pattu.
Ene Pajula: Tema aeg on olnud veel liiga lühike, aga tõesti tahaks loota, et tema tervemõistuslikkus ja tarkus hakkab tasakaalustama noori tulipäiseid poliitikuid.
Kaire Uusen: Eesti sai esimese naispresidendi, andeka ja mitmekülgse, veatu inimese, kellest oluline osa elanikkonnast ei olnud enne kuulnud.
Mart Raudsaar: Lisaks uuele peaministrile on meil ka uus president, samuti on tema tõus olnud kiire ja ootamatu. Oma rahvusringhäälingu monodebatis vastas ta küsimustele kindlalt ning demonstreeris suurt teadmiste pagasit ja visioonisuutlikkust. Kas ta suudab jätta Eesti ajaloos positiivse jälje, pole veel võimalik hinnata, sest ootan lisaks sõnadele konkreetseid tegusid.
Peeter Koppel: Kuidas see nüüd siis juhtus, et äkki leidsid kõik konsensuse ja jõudsid mõistliku lõpptulemuseni?