Tavapärane romanss Põhja-Koreas saab alguse juba täiskasvanueas neiu ja temast mõni aasta vanema noormehe vahel. Noormeestel on selleks ajaks omaealiste seltskonnas läbikäidud räpased naljad, mis teinekord ongi nende ainus allikas sellekohase teooria talletamiseks, kirjutab raamatu «Põhja-Korea - nälg, hirm ja maailma suurim vangla» autor Erki Loigom.
Kui 1986. aastal teatas Leningradi ühe hotelli administraator Ljudmilla Ivanova Ameerika ajakirjanikele muude vastuste seas, et «meil Nõukogude Liidus seksi ei ole», sai sellest ütlemisest üleilmne oma elu elama asunud legend. Kuigi proua seltsimees pidas silmas, et nõukogude reklaamid ja televisioon ei sisalda seksistseene, oli väljarebitud mõttetera siiski asjakohane kirjeldamaks pikka perioodi, mis algas Jossif Stalini võimuletulekuga.
Olgu mainitud, et Suur Oktoobrirevolutsioon vastupidiselt arvatule leevendas seksuaalsusega seotud piiranguid. Näiteks dekriminaliseeriti homoseksualism, lubati registreerimata kooselud ja abort sai tavapäraseks meditsiiniliseks protseduuriks. Selline vabadus kestis aga vaid mõned aastad ja seejärel muutus seks Nõukogude Liidus teemaks vaid soojätkamise seisukohalt vaadelduna. Homoseksualism ja abordid muutusid taas kuritegudeks. Samalaadne või veelgi suletum on temaatika Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis ehk Põhja-Koreas. Seda tänase päevani.
Alates aastast 1945, peale Kim Il Sungi võimule upitamist, alustas noor juht Nõukogude Liidu eeskujul Korea ühiskonna ümbervormimist ka naiste õiguste seisukohalt. Keelustati konkubiinid, leevendati lahutamise korda, kehtestati alimendid ja naiste õigused võrdsustati meeste omadega. Kusjuures ka reaalses elus võib Pyongyangi võimurite sellelaadset tegevust pidada edukaks - naised on tänases Põhja-Koreas meestega võrdsemas seisus kui eduka lõunanaabri suguõed. Kuid kõik muu seksiga seonduv meenutab riigis anekdooti.
Põhja-Korea noortel puudub kogu kooliea jooksul igasugune sellekohane haridus ja teave. Isegi anatoomilised arengud sirgudes noormeesteks ja neidudeks tulevad asjaosalistele üllatustena, mida õpitakse oma kogemuse kaudu. Neiudel on ainsaks toeks emad.
Nii näiteks peetakse poiste esimesi märgi unenägusid «tundmatuks tõveks», millega peaksid tegelema Korea ühiskonnas aastasadu populaarsed olnud (kuid Põhjas keelatud) posijad ja nõiad. Põgenike intervjuude järgi on leitud, et keskmiselt saab põhjakorealane aru laste saamise metoodikast hilises teismeeas.
Kui läänelikus meediaruumis omandavad juba algkooli mürsikud teadmisi filmi- ja videotööstusest, siis riigivastase kuriteona kvalifitseeritav välismeedia tarbimine on ka siinkohal seadnud sel suletud maal korralikud piirangud. Põhja-Korea kinokunsti sattus esimene filmisuudlus alles mõned aastad tagasi, mis põhjustas riigis nõukogude perioodist tuntud «Väikese Vera» laadse vaimustuse. Rohkem Põhja-Korea filmides suudeldud ei ole.
Üksikutest Lääne või Hiina, aga ka Vene filmidest on kõik füüsilist lähedust kujutavad stseenid loomulikult eemaldatud. Korea versioon Titanicust ei sisalda Rose’i poseerimist Jackile. Lisaks seksi ja alasti keha räpasele kuvandile ühiskonnas kardab võim kindlasti ka seksuaalsete vabaduste revolutsioonilist mõju poliitilisele võimule.
Välismeediaga tutvumise keeld puudutab erakordselt rangelt just pornograafilise sisuga materjale. Kui kõikvõimalikke lääne ja Lõuna-Korea filme levib riigis aina enam, siis pornograafia on kättesaadav vaid väga privilegeeritud gruppidele.
Riigi eelmine liider, Kallis Juht Kim Jong Il, omas väga korralikku kogu täiskasvanute filmidest ning sundis neid vaatama ka õukonna liikmeid. See info on leidnud mitmekordse kinnituse ja on ilmselt tõene.
Teada on ka kaunimatest neidudest koosnenud nn rahuldusrühmad, milliste eesmärk oli liidrite tervise toetamine. Sarnaselt Hiina liidri Mao Zedongiga pidas ka Kim Il Sung vahekorda süütu neiuga eluiga pikendavaks. Tuvastatud on, et üksikutest üleilmsesse internetti ühendatud arvutitest Põhja-Koreas otsitakse enim just pornograafilisi materjale. IP-aadressid viivad tavaliselt Pyongyangi valitsusasutustesse. Tavaelanikele on selliste materjalide vaatamine ja soetamine eluohtlik ning on kinnitusi ennetava mõjuga avalike hukkamiste tegemisest.
Kuidas siis kohtuvad kaks põhjakorealast, et partei seatud ülesannet rahvastikku taastoota edukalt täita? Olgu mainitud, et iga põhjakorealanna kohta on praegu keskmiselt 2,02 last (2015), mis vaevu tagab riigi elanikkonna püsimise. Arvestada tuleb ka põhjakorealaste suurt suremust haigustesse ja alatoitumusest tekkinud komplikatsioonidesse, õnnetustesse.
Kuigi valitsus on vaikimisi lubanud looduslike ihatekitajate levikut (naturaalne viagra), ei ole see siiski toonud kaasa mitte sündimuse, vaid abortide kasvu. Abort on aga keelatud ja seeläbi hukkub «garaažiprotseduuridel» ilmselt sadu naisi aastas.
Tavapärane romanss Põhja-Koreas saab alguse juba täiskasvanueas neiu ja temast mõni aasta vanema noormehe vahel. Noormeestel on selleks ajaks omaealiste seltskonnas läbi käidud räpased naljad, mis teinekord ongi nende ainus allikas sellekohast teooriat talletada. Kogemusi omandada ei saa Koreas kindlasti enne registreeritud abielu. Sinnamaani aga kulub kuid ja aastaid pimedas arglikku käehoidmist. Ka suudlemise rasestav mõju tundub olevat põhjakorealaste teadvuses väga levinud ja seeläbi seda tegevust välditakse.
Käehoidmise avalikuks tulek kooli- või töökollektiivi hulgas on äärmiselt piinlik. Väga palju paare tutvub sõjaväekohustust täites, mis riigis on mõlemale soole kohustuslik. Abielueelne seks on tabu, aga seda ka Lõuna-Koreas. Põhja-Korea põgenike šokk lõunasse saabudes on ülisuur, kui ekraanidel ja vaateakendel nähakse sootunnustele fokuseeritud reklaame või õpilased koolides õpivad anatoomiat eluliste mudelite peal.
Tõenäoline seksirobotite areng ja olemus on põhjakorealasest saabuja jaoks ilmselt täiesti mõistetamatu. Põhja-Korea ühiskonna seksi puudutavaid kombeid ja meelsust on võrreldud 150 aasta taguse Inglismaaga, kus süütust nähti ainumõeldavana abielueelses käitumises ja neidude olemuses. Kui aga abielueelne «õnnetus» siiski teoks saab, tuleb osaliste perekondadel probleem kindlasti enne selle silmanähtavaks tulemist lahendada kas abielu korraldamise või siis abordi sooritamise abil. Eelistatud on muidugi esimene variant.
Küll aga on arusaamatuna meile mõlemas Koreas edukate meeste hulgas üsna levinud nooremate armukeste pidamine ja mitte ainult, vaid ka nende eksponeerimine. Oluliselt nooremad kaaslased seltskonnaüritustel õukonnas on Pyongyangi valitsejate hulgas avalik saladus, kuigi tavainimestele on abieluvälised suhted väga suur haruldus ja ühiskonnas hukkamõistu leidev.
Põhja-Korea pere elab koos kasvõi jõuga, kuigi lahutuse saamine ei ole keerukas. Lahutatud põhjakorealanna ei jää siiski ühiskonnas tõrjutuks, nii nagu see juhtub lõunas, kus lahutatud üksikema staatus võrdub hüljatu omaga. Siiski ei ole kõrvalsuhted levinud ja tõusevad teemaks vaid pikki lahusolekuid nõudvaid elukutseid pidavate inimeste juures. Enamasti toovad sellised suhted kaasa abordid, mis on Põhja-Koreas endiselt tabu. Abort on keelatud ka Lõuna-Koreas.
Kondoomide levik riigis on olematu, vaid mustalt turult saadud Hiina tooted on vähesel määral saadaval. Seetõttu on suguhaiguste levik riigis, kus neid ametliku info järgi pole, plahvatuslikult kasvanud, kuid neid praktiliselt ei ravita.
HIV leviku kohta igasugune usaldusväärne info siiani puudub, kuid arvestades narkootikumide populaarsust Põhja-Koreas, kondoomide vähest saadavust ja ravi puudulikkust, siis pilt ilmselt ülearu roosiline enam ei ole. Piiriülesed suhted Hiinaga on vaatamata Kim Jong Uni ponnistustele piiri tihedalt sulgeda, suguhaiguste levikut oluliselt mõjutanud.
Prostitutsiooni osas toimusid olulised muutused näljahäda perioodil. Võib öelda, et kuni 1995. aastani prostitutsiooni kui nähtust Põhja-Koreas ei esinenud. Seoses naiste rolli kasvuga näljahäda ajal taastekkis ka maailma vanim amet. Sellel, kuni miljon inimelu nõudnud katastroofiperioodil muutus iidne patriarhaalne ühiskond kiiresti naiste domineeritavaks. Põhja-Koreas nimetatakse naisi Rahvuse Lilledeks, seega igasugune lillekorjamise jutt meeste seas on vaid ühemõtteline ja kinnitab prostitutsiooni laienevat levikut.
Näljahäda ajal käivitus ulatuslik ja organiseeritud võrk naistest ja tunnikaupa kortereid üürinud kodanikest ja nii on süsteem toiminud siiani. Tänavaprostituute olemas ei ole. Pyongyangi hotellides ja saatkondadega seotud meelelahutusasutustes on tegutsenud kinnised klubid, kus lisaks joogile võis tellida ka massaaži ja enamatki. Väidetavalt sellised klubid enam ei tegutse, kuna nende kontrolli all hoidmine käis võimudele üle jõu.
Algselt töötasid sellistes asutustes Taimaalt pärit seltsidaamid, mis tagas korealaste moraalse palge säilimise. Küll aga on arenema hakanud tunnisaunade ja spaade võrgustikud, kus rikkamad meeskodanikud saavad «lõunal» käia.
Samuti on üsna levinud naiste ärakasutamine nende sotsiaalse staatuse tõstmiseks näiteks parteiorganisatsiooni hierarhias, töökollektiivides. Põhja-Korea karistuspoliitika brutaalsesse masinasse kinni jäänud naised peavad aga läbi elama kõige võikamad seksuaalsed kannatused, kuid see ei ole käesoleva artikli teema.
Homoseksuaalsusega on lood selles müstilises riigis veel müstilisemad. Homoseksuaalsust kui nähtust lihtsalt ei eksisteeri. Tõesti? Kui endistes sotsialismimaades oli homoseksuaalsus kuritegu ja karistatav, Kuuba lausa hukkas omasooiharaid, siis Põhja-Korea ei represseeri neid kuidagi. Indiviidi vaadatakse vaid kui riigi tööriista ja kogu lastetuba on sätitud nii, et ka rohkem poiste vastu huvi tundvad poisid ja nende pered saavad aru, et kooselu on võimalik vaid mehe ja naise vahel. Seeläbi korraldatakse abielu ikkagi erinevast soost inimeste vahel, isegi kui selle suhte taga puudub armastus.
Sarnaselt India või araabia maadega, kus näeme mehi käest kinni hoides jalutamas, on ka põhjakorealaste vahel lubatud samasooline füüsiline lähedus teatud piirideni – käest kinni hoidmine, toetamine, tervitamine. Kallistamine on juba liig, igasugusest sugulisest läbikäimisest rääkimata.
Kui ka Lõuna-Korea jaoks on homoseksuaalsuse tunnistamine olnud keeruline, siis põhi on neis küsimustes 50 aastat veelgi tagapool ja ilmselt sama riigikorra jätkudes kommetesse ja arusaamadesse muudatusi ei tule. Välismaist geist turisti peetakse Korea giidide poolt lihtsalt naljakaks inimeseks.
Homoseksualismi kasutab Põhja-Korea režiim kui millegi roiskunu ja kapitalistliku ühiskonnakorralduse ebaõnnestumist kirjeldavaks. Nähtust kirjeldatakse kui imperialistliku korra pealesunnitud alandust oma teatud kodanikegrupile ja selline seletus põhjakorealasi üldiselt rahuldab.