Mart Kivastik: mida teha viinakuradiga?

Mart Kivastik Foto: Silja Paavle

Mida teha viinakuradiga? Mitte midagi, vastab kirjanik Mart Kivastik  – las igaüks elab oma elu nõnda, kuidas paremaks peab.

Praegu oli just Vene uudistes lugu sellest, kuidas Irkutski haiglates vaagub kolmkümmend inimest hinge, kuna jõid sisse mingit vannilisandit. Viina ei jaksanud osta.

Pärast lähemat uurimist selgus, et see mürk oli siiski mõeldud joomiseks, aga kuna ametlik alkohol on kõrgesti maksustatud, siis müüsid kavalpead seda viina kodukeemia sildi all hästi odavalt. Kogu tootmine toimus ka kusagil salagaraažis. Seal urkas läks lihtsalt etanool ja metanool segi. Puhas ebaõnn, tööõnnetus! Rohkem kui 70 inimest surnud! See on Putini karske Venemaa projekti tagajärg.

See, mida Putin tahab, on kõigile selge. Ta tahab vanu aegu tagasi, edasi minevikku ehk Nõukogude Liitu. Donald Trump tundub olevat umbes samasugune. Käes on vanameeste aeg.

Jevgeni Ossinosvski mõjub nende kahe kõrval poisikesena, justkui teisest maailmast, aga ometi tahab ka tema tagasi aega, kui rahvast ümber kasvatati. Milleks iganes riik parajasti soovis: komsomoliks, kaevuriteks, parteilasteks, ja lõpuks ka karsklasteks. Kuigi kogu see vene aja värk on paljudel nii selgelt silme ees, tuletan siiski natuke meelde, kuidas keelamine meile tookord mõjus. Ikka risti vastupidi. Mõnes mõttes me tegime tänu sellele laulvat revolutsiooni ka. Kui venelased meil nii hullusti poleks seljas istund, siis kurat teab, järsku oleks meile elu Venemaal meeldima hakanud. Nii et keelamisest on kasu ka, saime neist lahti.

Aga vanasti... koolis oli joomine eriti keelatud, samuti nagu pikad juuksed, kampsuni kandmine, Kuperjanovi ausamba juures käimine. Neid keelde me rikkusime kõigest väest. Esimesed viinad tegime kindlasti juba kaheksanda klassi lõpupeol või varem.

Aga keskkoolis läks täiega lahti. Me läksime keskkooli ja oli vaja uue klassiga tuttavaks saada. Klappisime seitse pudelit Monastõrskaja Izbad ja jõime end tuttavaks. Lõbus oli. Aga vahele jäime ja pidu lõppes direktori kabinetis, kus selgitati välja ninamehed, ja siis hakati meid otsast karistama. Käskkiri pandi seinale, käitumishinne alandati mitterahuldavaks, siis kutsuti vanemad kooli ja tehti selgeks, et juua ei tohi, ei tohi, ei tohi, ja kui me seda veel teeme, karistatakse meid eriti karmilt.