Olen metsaseaduse ümber toimuvast üritanud aru saada varsti juba nädal aega. Umbes sellest ajast, kui EMÜ ja TÜ teadlased Postimehe arvamusloos kirjutasid, et ministeerium hägustab pilti metsamajandusest eksitavate arvude esitamisega.
Kaur Maran: üks sogane metsamure (3)
/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
22. detsember 2016, 11:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täistööpäevad ja nendele järgnenud õhtud on ennekõike teinud selgeks, et kogu asi on ka paljudele valdkonna ekspertidele hoomamatu – mõlemat pidi tuuakse erinevat statistikat, autoriteetseid viiteid. Miks ma siis ikkagi metsanduse seisu pärast muret tunnen?
Erinevate teadlaste, aktivistide ja ametnikega mõlemal pool «veelahet» rääkides on saanud selgeks, et riik ja metsamehed kasutavad metsandusseaduse muudatuse põhjendamisel pea ainult majanduslikke argumente – «üleküps» mets tuleb realiseerida, «omanikul» on õigus tulule ja arengukavas on raiemahud seatud «optimaalse» stsenaariumi alusel.
Tuleb rõhutada, et muus kui majanduslikus mõttes sellist asja nagu «üleküps» mets ei eksisteeri – puu sureb ära ja asemele tuleb järgmine. Sama loogika järgi on mets sügisel täis üleküpsenud kukeseeni ja mustikaid. Riiklikult seatud optimaalne (ja seega sihitav) raiemaht on seda samuti vaid majanduslikus mõttes. Kahtlemata on omanikul õigustatud ootus saada oma maalt tulu. Seejuures ei saa aga unustada, et Eesti suurim metsaomanik on jätkuvalt riik, suurim majandaja RMK ja mingist momendist muutub õigustatud ootuse ja ahnuse vaheline piir väga häguseks.
Eesti metsanduse raamdokumentides seisab seejuures, et meie mets peab suutma jätkusuutlikult pakkuda lisaks puidu tootmisele ka erinevaid sotsiaalseid ja ökoloogilisi hüvesid, seda nii kohalikul, riiklikul kui ka globaalsel tasemel.
Lisaks painduvad seda jätkusuutlikkust mõõtvad näitajad sõltuvalt nende esitaja taustast nagu kumm. Ühel hetkel on varem arvatust suuremaks osutunud juurdekasv – täpsustamata, kas tegu on bruto- või netojuurdekasvuga – põhjus rahulikult hingata, et üleraiet ei toimu. Järgmisel hetkel ei puutu üleraie aga üldse asjasse ning teatatakse, et lühiajaliselt võib julgelt raiuda ka üle juurdekasvu piiri. Ühel hetkel räägivad metsamajandajad, et näevad olukorda pikemas perspektiivis kui raielankidest hüsteeriasse minevad looduskaitsjad, järgmisel hetkel teatab aga RMK esindaja rahvarohkel seminaril, et kuuskede raievanuse alandamisega on tuline kiire, kuna vastasel juhul mädaneb üleküps mets kohe ära ja kukub kokku. Tahtmata teha maha teisipäeval tutvustatud uusi ja täpsemaid metsainventeerimise hinnanguid, möönan siiski, et need ei tee pilti selgemaks, vaid sogastavad veelgi.
Kindlasti ei taha ma siinkohal öelda (nagu metsameeste demagoogia tihtipeale looduskaitsjaid süüdistab), et raiuda ei tohi üldse või et majanduslikke argumente ei tohi kasutada. Nagu ütleb kantsler Talijärv, majandataksegi metsa kirve ja saega, kuid praegu avalikkusesse paisatud argumendid ei tekita usaldust selle vastu, kuidas majandamise viise otsustatakse.