Postimehe kolumnistid valisid välja tänavused kõige olulisemad sündmused, mis Eestis aset leidsid. Allolevas nimekirjas on välja toodud kuus enim hääli saanud sündmust koos põhjendustega.
Kolumnistide TOP 6: millised olid lõppeva aasta kõige olulisemad sündmused Eestis? (2)
21. detsember 2016, 18:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
6. Eesti neljapaadi pronksmedal Rio olümpial
/nginx/o/2016/12/21/6194925t1h63c2.jpg)
Erkki Bahovski: Ehkki Rio olümpialt loodeti võibolla enamat, tõid kastanid tulest välja sõudjad. Taas killuke meie spordiajalugu.
Mart Raudsaar: Tore, et olümpiamängudelt ikkagi medal tuli ning eriti tore on see, et ta tuli alalt, kus mehed on seda ammu väärinud. Kaspar Taimsoo, Allar Raja, Tõnu Endrekson ja Andrei Jämsä on kõvad mehed ka eraldi, kuid treener Matti Killing suutis tekitada neis sellise meeskondliku sünergia, millele suutsid vastu astuda vaid Saksamaa ja Austraalia.
5. Toomas Hendrik Ilvese ümber toimunu
Kaire Uusen: Kui enamasti on riigipeade viimane ametisoleku aasta vaikne ja märkamatu, siis nii palju Toomas Hendrik Ilvesega seotud uudiseid, sündmusi ja kahjuks ka skandaale kui 2016. aastal, polnud kogu tema kahe valitsemisaja jooksul kokku.
Tarmo Pikner: Mulgi kapsastest sai eesti rahvas tõelise kõhulahtisuse. President Ilvese ametiaega jäävad ilmestama pigem temaga seotud Ärma talu jamad ja räppari kükktants, kui et tema panus kaaskodanike heasse käekäiku. Siit koorub kaks õppetundi – esiteks, omakasupüüdlus pole võõras ühelgi võimutasandil ja teiseks – ühegi avaliku ameti pidaja ei tohiks oma kohta kinni hoida rohkem kui üks ametiaeg.
4. ERMi avamine
Erkki Bahovski: Ehkki ERM alles läheb käima ja jääb näha, kuidas suudab muuseumi «ära seedida» Tartu linn, on ikkagi tegemist märgilise tähendusega Eesti kultuuriloos. Seni on külastajaid jätkunud.
Madis-Ulf Regi: Julge küsimusepüstitus maailmale: kui suur peaks siis olema veel Hiina RM.
Kaire Uusen: Kui tartlased ei saa Rail Balticut, said nad vähemalt ERMi. Ajalugu on näidanud, et suurte sajatuste, kulutuste ja skandaalide saatel rajatud ehitised võivad tulevikus osutuda hindamatuks.
Maarja Vaino: Teetähis Eesti kultuuri jaoks, oluline kultuuriline manifest, pole vaja põhjalikumalt kommenteerida.
Mart Raudsaar: Pikalt kodu otsinud üks Eesti olulisemaid mäluasutusi on selle lõpuks leidnud oma kunagise peahoone naabruses. Nii maja sisemus kui selle ümbrus ootavad veel täiendavaid asju, tegevusi ja inimesi; kogu keskkond on aga väga inspireeriv ning kahtlemata näeme lähiaastatel kogu piirkonna kiiret arengut.
3. Valitsuse vahetus
Ivan Makarov: Ei saa läbi Lätita, kuid kui juba saab Edgar Savisaareta, siis saab ka Reformierakonnata. Paleepööre Toompeal viis meid stagnatsiooniks peetud stabiilsusest olukorda, kus mõningaid uusi Eesti juhte valiti «Internatsionaali» venekeelse versiooni sõnade järgi «kto bõl nitšem, tot stanet vsem» (kes oli eikeegi, saab kõigeks).
Ene Pajula: Ühelt poolt muutus eelmise valitsuse koostöövõimetus ja otsustamatus juba kurnavaks, teisalt – ma loodan väga, et saime asemele midagi paremat ja meie majandusareng läheb lendu.
Ahto Lobjakas: Kõik märgid lubavad arvata, et Jüri Ratas on üleminekupeaminister, kes skandaalide (Repinski, Stanuhhin, Savisaar) ja tõenäolise Tallinna kaotamise järel kohalike valimistel asendatakse 2017. aasta lõpul Kadri Simsoni vôi Mailis Repsiga. Potentsiaal poliitiliseks uuenduseks on Eestis suurem kui kunagi varem alates 2004. aastast.
Madis-Ulf Regi: Valitsuse vahetus toimus suhteliselt elegantselt, ja mis peaasi – veretult.
Kaire Uusen: Reformierakonna võim tundus juba sama igavikuline nagu NSVLi juhtide püsimine ametis. Muutus (isegi siis, kui see jääb ajutiseks ja kui selles pettutakse) oli vajalik seetõttu, et võimulolijatega polnud juba mõnda aega rahul needki, kelle huve Reformierakond esindas.
2. Edgar Savisaare langemine
Erkki Bahovski: Kosmoloogias oleks see võrreldav Suure Pauguga. Savisaare langemine tegi võimalikuks ka valitsuse vahetuse, mis on lihtsalt selle derivaat. Valitsuse vahetust omaette sündmusena polegi mõtet mainida, kuid Savisaare langemine tähendab fundamentaalset pööret Eesti poliitikas.
Olev Remsu: Savisaar mängis maha oma renomee. Kui ta oleks osanud õigel ajal loobuda, oleks ta olnud kõigis kooliõpikutes Pätsi ja Tõnissoni kõrval. Savisaar on mees, kes ei jäta ning ees võib olla veel halvem – näiteks poliitilise varjupaiga palumine Venemaalt. Ning siin ja seal leidub uskujaid, et teda tõesti kiusatakse taga. Või teeb ta end paljude oma toetajate silmis igaveseks märtriks? Lõpetab, ja kõik?
Ahto Lobjakas: Avas ukse poliitilisteks ümberkorraldusteks riigis, milleks oli aeg küps vähemalt 2011. aasta valimistel, kindlasti ka 2012 ja üleküps 2015. Küsimus, mida tuleks küsida mitte ainult ajaloolastel, on: cui bono? Kes vôitis Savisaare väga pikale veninud kestnud exit'ist?, kes seda pidurdas? jne.
Kaire Uusen: Edgar Savisaare kaotus erakonna uue juhi valimistel ja sellele järgnenud valitsuse vahetus tegid selgeks, et see mees oli kui takistus Eesti arengu teel, millest kaugemale keegi ei näinud. Eesti rahva ja riigi huve ei tajunud valitsuskoalitsioon ega ka opositsioon juba aastaid, sest peamine eesmärk oli mõlemalt poolt üksteisele ära teha või kätte maksta.
1. Presidendivalimised ja Kersti Kaljulaidi võit
Erkki Bahovski: Esimest korda ajaloos sai Eesti endale naispresidendi, kelle esimesed sammud lubavad oletada ka mõningast lahknevust seniste presidentide tavadest (elamine kodus, loobumine tänujumalateenistusest). Tuleks arvestada ka eelnenud presidendikandidaatide läbikukkumist valijameeste kogus.
Ivan Makarov: Valimissüsteem näitas end kui esindusdemokraatia jõhker parodeerija ja võimekate poliitikute hakklihamasin, kuid samas andis meile targa, heatahtlikku ja põhimõttekindla eestimeelse naispresidendi, kelle puhul on emakeel topelttähendusega.
Ene Pajula: Presidendivalimised polnud tähtsad üksnes sellepärast, et valisime nii tähtsat isikut, vaid ka sellepärast, et see viitas järjekordsel jõhkral moel ühele äärmiselt kahetsusväärsele trendile meie poliitilises elus – olgu idee või isik kui tahes suurepärased, kui see tuleb vastaselt, siis trambime selle jalge alla. Kui nii jääbki, siis on see Eesti tulevikku silmas pidades kurb.
Ahto Lobjakas: Ootused seonduvad pigem Toomas Hendrik Ilvese pärandi varjukülgede likvideerimisega (personalipoliitika, kriitikasallimatus, igasuguse hooleta Twitteri-diplomaatia, mis võõrandas mh Soomet ja püüdis provotseerida Venemaad) kui Kaljulaidi positiivse panusega. See ei tähenda viimase alahindamist, uue presidendi algus on olnud intrigeeriv ja jätab mulje mõistmisest, et tegemist pole sprindiga.
Madis-Ulf Regi: Näide eestlaste leidlikkusest: kui juba tundus, et kuidagi ei saa, siis selgus, et kuidagi ikka saab.
Kaire Uusen: Nii pingelisi ja nii suurte käänakute-pöörakutega presidendivalimisi pole Eesti taasiseseisvusajal olnud.