/nginx/o/2016/08/08/5703205t1h09c9.jpg)
Esmaspäeva õhtul mõrvas Türgi kodanik Venemaa suursaadiku poliitilistel põhjustel. Välismeedia on juba rutakalt tõmmanud paralleele 1914. aasta Franz Ferdinandi atendaadiga, mille tulemuseks oli esimene maailmasõda, kuid vaevalt on Andrei Karlovi tulistamine niivõrd mastaapne, et olla uue sõjalise konflikti initsiaator, kirjutab rahvusvaheliste suhete magistrant Hanna-Kaisa Lepik.
Riikide nagu Venemaa ja Türgi puhul ei või kunagi teada, mis tagajärjed sellisel sündmusel olla võivad.
Aastatagune sündmus, kui Türgi tulistas alla tema õhuruumi sisenenud Vene lennuki, oli suur löök riikidevahelisele diplomaatiale, kuid tänavu juunis palus Erdoğan juhtunu pärast vabandust ning Venemaa loobus 2015. aasta lõpul sisseseatud sanktsioonidest. Näiteks sai Türgist jällegi üks Vene turistide eelistatumaid sihtpunkte.
Süüria kodusõjas on Türgi võtnud tugeva positsiooni Bashar al-Assadi vastu, kes on teatavasti Putini liitlane. Seega ei saa Venemaa aktiivne sekkumine Süürias Türgile kuidagi meeltmööda olla. Siiski suutsid mõlemad riigid jõuda eelmisel nädalal kokkuleppele, mis kehtestas hetkelise relvarahu Aleppos evakueerimaks kohalikud tsiviilisikud.
Pärast selle suve riigipöördekatse vägivaldset mahasurumist võrreldi Erdoğani õigustatult samuti autoritaarseid meetmeid armastava Putiniga. Niisiis on nad piisavalt sarnased, et ühine keel leida.
Autoritaarsed režiimid on osavad ära kasutama kriisiolukordi. Eriti Putin, kes on osanud konflikte nii Ukrainas, Gruusias kui ka Tšetšeenias enda kasuks pöörata, kujutades end kui Vene huvide kaitsjat rahvusvaheliste suhete segaduses. Ka käesoleva juhtumi puhul saavad mõlema riigi juhid toimepandud mõrva kasutada kui võimalust oma autoriteeti kindlustada loosungi all taastada kord ja õiglus.
Kontrollides Vene meediat võiks Putin oma rahvale sellest loost endale sobiva loo jutustada, et põhjendada – kui see peaks juhtuma – vägivaldsete meetmete rakendamist suhetes Türgiga. Vajadusel võib Venemaa seda lugu siduda Türgi valitsusega – tegemist oli siiski politseinikuga, kes küll tol hetkel ametis ei olnud, kuid pääses turvaväravatest relvaga läbi tänu oma ametitunnistusele. Niisiis, ideeliselt oleks Venemaal võimu Türgiga manipuleerida küll. Vaevalt Türgi endale Venemaa näol vaenlast sooviks.
Siiski tundub, et Putin seda teed ei lähe. Võimud on atentaadi kuulutatud terroriaktiks, niisiis ei plaani Putin seda kasutada argumendina Türgi valitsuse vastu. Erdoğan on nõustunud vastu võtma Venemaalt saadetud spetsialistid juhtunu selgitamiseks, mis on märk koostööst ja kahe riigi vahel toimivast diplomaatiast. Kui tegemist oleks vaenuliku riigiga, ei lubaks Erdoğan venelastest moodustatud meeskonda Türgis sooritatud kuriteo uurimise juurde.
Nii Türgi kui ka Venemaa on teatanud, et tegemist oli provokatsiooniga mõlema riigi vaheliste suhete paranemisprotsessi õõnestamiseks. Hetkeseisuga tundub, et selles plaanis kukkus atentaat läbi, sest teisipäevane kohtumine Venemaa, Türgi ja Iraani välisministrite vahel toimus plaanipäraselt.
Kahtlemata mõjutab esmaspäevane juhtum Vene-Türgi suhteid, aga sellel ei pruugi tingimata negatiivne mõju olla. Ehk annab see vastupidi suurema initsiatiivi lahendada keerulist olukorda Lähis-Idas?
Võib-olla suudab terrorism just ühise vaenlase printsiibil Venemaad ja Türgit lähendada leidmaks lahenduse probleemidele, mis Lähis-Ida regiooni enda alla matnud? Kuigi viimaste aastate kaose keskel kõlab idee rahumeelsest Lähis-Idast utoopilise unistusena.
Vene-Türgi suhetes on toimumas ilmselgelt «sulaperiood», millele Vene suursaadiku tapmine vaevalt piiri paneb. Asjaolu, mis Moskva ja Ankara vahele kiilu võib lüüa, on pigem eriarvamused Süüria kriisi kohta.