/nginx/o/2016/12/08/6154417t1hc6dd.jpg)
Reformierakonna esimeheks kandideeriv Kristen Michal kirjutas sotsiaalmeedias, et Eestile uue arenguhoo andmiseks ei piisa poliitilisest kättemaksust ajendatud tagurpiditegemisest, käputäiest juhuslikest pisiparandustest ega lippimisest-lappimisest, vaid vaja on strateegilist, pikaajaliselt tulevikku vaatavat poliitilist vaadet.
Kui Eesti rahvas tahab rahvaste konkurentsis olla õnnelik ja edukas rahvas, peame iga päev vaatama 10 või 20 aasta taha. See peab olema iga Eestit armastava valitsuse mõtteviis sõltumata koosseisust ja läbiv mõtteviis kogu ühiskonnas.
Eestile uue arenguhoo andmiseks ei piisa poliitilisest kättemaksust ajendatud tagurpiditegemisest, ei piisa käputäiest juhuslikest pisiparandustest, mis mõnele häälekamale huvigrupile tänasel päeval kasulikud paistavad. Ei piisa ka lippimisest-lappimisest, vaja on sügavamat mõtteviisi muutust.
Uue arenguhüppe tegemiseks vajab Eesti palju enam strateegilist, pikaajaliselt tulevikku vaatavat poliitilist vaadet.
Minu nägemuses peavad kõik Eesti valitsused järgmisel 10 või 20 aastal keskenduma kolmele põhilisele väljakutsele: vabaduste kaitse ja suurendamine, heaolu kasvatamine demograafia kiuste ning õige tasakaalu hoidmine solidaarsuse ja ettevõtlikkuse vahel.
Selline strateegiline vaade saab oma sisu üksnes vastates küsimusele: millised on need suured probleemid, mis lähima 10 või 20 aasta jooksul meie soovitud arengule, meie unistuste Eesti saabumisele takistuseks saavad?
Minu nägemuses peavad kõik Eesti valitsused järgmisel 10 või 20 aastal keskenduma kolmele põhilisele väljakutsele: vabaduste kaitse ja suurendamine, heaolu kasvatamine demograafia kiuste ning õige tasakaalu hoidmine solidaarsuse ja ettevõtlikkuse vahel.
Iseseisva Eesti kodanike ja Reformierakonna ülim väärtus on vabadus, aga just vabadused, vabad ühiskonnad on täna kõikjal rünnaku all. Kui me räägime täna igapäevaselt julgeolekumuredest, siis see on ju tegelikult mure vabaduste pärast, meie harjumuspäraste vabaduste kaitstuse ja uute vabaduste võimalikkuse pärast.
Elame maailmas, kus kogu julgeolekuarhitektuur, millele Eesti vabaduste kaitse tugineb, kogu Lääs, kogu meie elukorralduse kindlus on rünnaku all. Populism ja natsionalism jooksevad igal pool liberaalsele demokraatiale tormi. Vabadusi, mida nagunii igapäevaselt ähvardab bürokraatia anonüümne teerull, ahistavad täna avalikult ka vabaduste vastased poliitilised parteid.
Lääne demokraatiate liidud nagu Euroopa Liit ja NATO on meie vabaduste rahvusvahelised kilbid, meie kõige kõvemad kaitsevallid. Kadunud maailmavõimu ja endist suurust igatsev Venemaa juhtkond üritab neid liite, lääne demokraatiate omavahelisi liitlassuhteid sajal erineval moel lõhkuda – sekkudes selleks otseselt riikide siseasjadesse, õhutades energeetika abil partnerite vahelisi vastuolusid, takistades riigipiire ületavate püsivate taristuühenduste loomist, kasutades vaba ühiskonnakorralduse ja ühisturu vastu võigast ning inimsusevastast ränderelva.
Julgeolek, meie vabaduste kaitse kõigil rinnetel, nii kodus kui ka maailmas, jääb vabast Eestist hooliva erakonna jaoks üheks peamiseks poliitiliseks ülesandeks. Me peame selleks olema riigi ja erakonnana usaldusväärsed, nutikad, aktiivsed ja ise kõvasti panustavad.
Eesti inimesed soovivad paremini ja jõukamalt elada, õigustatult soovivad. Et igaühe isiklike unistuste täitumine sõltuks üksnes enda valikutest, mitte majanduslikest võimalustest.
Ka maailma majanduskasv ei ole täna suurem asi, aga seda enam peame meie siin, oma väikeses avatud majanduses pead kokku panema, kuidas ikkagi eesmärgini jõuda.
Klassikaliselt on majanduskasvu üheks suurimaks ja kindlamaks allikaks rahvastiku kasv ja seda meile tulevikku vaadates loomulikul teel antud ei ole. Hoiame omasid ja väga peresõbralikku keskkonda, aga kõik, kes pikemalt tulevikku vaadates väidavad vastupidist, on lihtsalt armsad luiskajad.
Üks võimalus alustada oma pika plaani tegemist on otsida vastuseid küsimusele, kuidas me saaksime rahvastiku vähenemist ja vananemist välistööjõuga kompenseerida ja – nutikalt oma tööturu- ja tööjõu liikumise seadusi kujundades – kindlasti saame oma majandusse mõnevõrra jõudu juurde ka niiviisi.
Ka maavarade kasutuselevõtu kui teise klassikalise majanduskasvu allika osas on meil hulga arenguvaru, kuid sellelgi on omad piirid, sest me tahame ju heaolu koos muinasjutuliselt ilusa ja puhta Eestiga, mitte selle arvelt.
Seetõttu tuleb kõigil münchausenitel lõpuks tõdeda, et pikaajaliselt saab Eesti rahvas olla edukas ja õnnelik ainult siis, kui suudame rahvastiku- või maavararikka majanduse sünkroniseerida ja asendada majandusega, mis toetub tarkusele, mis on võtnud tehnoloogia või kõrgemate tööoskuste vormi. Lihtsalt öeldes peame suutma vähemaga rohkem. Seda see kantseleikeelne tootlikkus ilusas eesti keeles ju tähendabki.
Tahan rõhutada, et kõige muu «kõva» poliitika kõrval, mis Eesti elanike majanduslikke võimalusi võiks tõsta, on võib-olla isegi olulisem ettevõtlikkusele, paremaks pürgimisele, saavutamispüüdele kaasa elav, motiveeriv ja toetav vaimne ühiskondlik keskkond. Nullbürokraatiast avaliku arvamuseni.
Võib-olla aitab sellise hädavajaliku õhustiku tugevnemisele kaasa arusaamine, et majanduskasv ei ole eesmärk, eesmärk on vabadus, mis sellega oma kodanikele saavutatakse. Majanduskasvu võib võtta kui üht iseenda iga-aastase arenemise peeglit, mis näitab, kui palju targemaks ja osavamaks me vähemaga rohkema saavutamisel igaüks eraldi omal alal ja kokkupanduna rahvana oleme aastaga suutnud muutuda.
Peamine on mitte seista näoga mineviku suunas. Me peame arvestama, et ka maailmamajandus on kiires muutumises. Keskkonnateadlikkus, maailma kokkukasvamine ja uued tehnoloogiad muudavad viisi, kuidas maailmamajandus toimib. Kui tahame olla edukas ja õnnelik rahvas ka aastakümnete pärast, peame siingi asju ajama 10 või 20 aastat ette vaadates, otsides selles tööjaotuses oma tugevustele vastavat kohta ja pürgides pigem uue majanduse riskijulgeteks pioneerideks kui järellohisevateks skeptikuteks.
Avatusest uutele majandusmudelitele peab saama mõtteviis ja Reformierakonnast selle vedur Eesti ühiskonnas.
Õnn ei ole mõistagi rahas, vaid heades suhetes lähedaste inimestega ja isikliku õnnestumise tundes endale olulistes rollides. Aga minge seda ütlema inimestele, kes vaevu ots-otsaga kokku tulevad.
Meid on nii vähe, et iga inimene on meile tõeline varandus. Kõigi tulevaste valitsuste üheks olulisemaks ülesandeks jääb õige tasakaalu leidmine ühiskondliku solidaarsuse ja ettevõtlikkuse ergutamise vahel. Küsimus tulevikku pürgiva algatusvõime motiveerimise ja nõrgemate järeleaitamise vahekorrast. Sotsiaalne turvalisus on paljude vabaduste õitsemise aluseks, liigne turvariik ja ettehooldus lämmatab aga elujõuliseks arenemiseks vajaliku enesetõestamisvajaduse ja on heaolu kasvu surm.
Peame kogu aeg pingutama selle nimel, et see tasakaal ei kalduks teise arvelt liigselt kumbagi suunda.
Just selleks, et demograafiast tulenev sotsiaalkulutuste kasvu surve ei lämmataks maksudena kogu ettevõtlikkust peavad kõik järgmised valitsused seisma rahvastikutrendidega kohanduva ja täpselt sihitud sotsiaalpoliitika eest. Aitama peab vaid abivajajaid, neid see eest tõhusalt. Raiskav lausaline sotsiaalpoliitika määrab Eesti pikas plaanis vaesusesse, jagades vajaliku neile, kes ei vaja.
Kõik tulevased valitused peavad seisma individuaalse, personaalse ja heaperemeheliku lähenemise eest nii tervishoius kui sotsiaalabis. Reformierakond on järjepidevalt seisnud tulumaksuvaba miinimumi ja pensionide kasvu eest ja see on strateegiliselt õige asi ka järgmistel kümnenditel.
Need on vaid mõned mõtted vastuseks peamistele probleemidele, mille peame parema Eestini jõudmisel ületama.
Olupoliitilisest kättemaksust sündinud Jüri Ratase valitsus alustas vasaku jalaga ja on ka edasi liikunud pigem tantsusammul üks samm edasi-kaks tagasi. Paari mõistliku sammu kohta õiges suunas – nagu tulumaksuvaba miinimumi tõstmine ja ettevõtete dividendidemaksete soodusintress – tuleb 10 ebamõistlikku sammu täiesti vales suunas.
Maksusüsteemi tuksikeeramine 500 astmega ja tootlikuma rahva tööisu surnuksmaksustamine, ilmne kartus uue majanduse ja tehnoloogiate ees, eesti keeleruumi ahistamise kalduvused, loidus julgeolekut suurendavata taristuprojektide ja võimetus end lahti siduda lääneliitlaste silmis Eesti usaldusväärsust õõnestavatest sidemetest agressorist Venemaa võimuparteiga, eesmärgistamata sotsiaalpoliitika. Tulemuseks liikumine tulevikule vastassuunas.
Seisan selle eest, et Reformierakond veaks poliitilise vedurina Eesti parimate peade mõttetööd järgmiste kümnendite väljakutsete lahendamiseks vabaduste, heaolu ja solidaarsuse suurendamisel. Veaks Eestit paremasse tulevikku.
Kutsun kõiki vabaduste Eestist hoolivaid helgemaid päid koos vaatama 10 ja 20 aasta taha, koos looma unistuste Eestit oma lastele ja lastelastele.