Ukraina põgenik: ma ei mõista neid, kes tulevad Eestisse ja hakkavad vinguma ning privileege nõudma

Viktor ja Irina kohtusid Lääne-Virumaal Vao keskuses Foto: Erakogu

Arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin intervjueeris kaht Eestisse põgenenud ukrainlast, kes rääkisid, miks nad Ukrainast põgenesid ja kuidas nende teed Eestis ristusid.

Ma sain Viktoriga tuttavaks 2014. aasta mais Vao keskuses. Hommikul levis meie väikeses kogukonnas uudis Ukrainast saabunud põgeniku kohta. Mis seal ikka salata, elu nelja seina vahel poliitilise varjupaiga andmise ootuses ei ole just sündmusterohke, nii et iga uustulnukas kutsub esile uudishimupahvaku.

Vaatasin läbi akna ja nägin trepikoja juures nii 50-aastast meest, kes pahvis suitsu. Õhtul saime võõrastetoas televiisori ees kokku ja selgus, et kuigi palju ühiseid jututeemasid meil pole. Viktor, nagu kõlas uustulnuka nimi, oli kõrghariduseta, poliitika vastu huvi ei tundnud, Eesti elust midagi ei teadnud.

Tema esimene küsimus oli, kuidas siin tööd leida. See pani mind kohutavalt imestama: Vao keskuse elanikud olid juba harjunud mitte midagi tegema ega seadnudki enda ette sihti leida mingit muud tegevust kui jalgpalli taguda ja kohalikke naisterahvaid lantida. Jah, mina püüdsin pakkuda oma teeneid Väike-Maarja kohalikule muuseumile, aga edu mul polnud. Seepärast kahtlesin, kas Viktori tööind ikka positiivset vastust leiab.

Juba kolme päeva pärast andis Viktor teada, et sai tööd viimistlustöölisena. See muutis Viktori elu: ta tõusis kell kuus ja läks tööle ning tuli Vao keskusse tagasi alles kell kuus õhtul. Aafrika mehed olid selleks ajaks alles üles ärganud, Viktor aga oli rampväsinud ja tõsiselt vihane araablaste peale, kes ei teinud midagi ning segasid talgi normaalselt elamast.

Kord murdis töölt tulnud Viktor peaaegu maha duširuumi ukse, kuhu üks araablane oli end enam kui tunniks sulgenud, andmata Viktorile võimalust töine mustus ja higi maha pesta.

Pärastpoole saime Viktoriga sõbraks ja ma võtsin ta enda hoole alla. Me elasime isegi mõne kuu ühes toas. 2014. aasta augustis sain elamisloa ja sõitsin Vaost Tallinna, kuid suhtlesin Viktoriga sageli edasi Skype'i kaudu.

Kord rääkis ta, et Vaosse saabus üks naine Ukrainast ja tema on nüüd kõrvuni armunud.

Viktor: «Tulin kord töölt ja vaatan, et meie ühiselamusse on ilmunud tõeline kaunitar. Mul kohe süda võpatas sees. Ma ei ole kunagi ametlikult abielus olnud. Ema andis mind ära lastekodusse, sest 1960. aastatel oli elu raske, ta jäi üksi, ilma meheta, ja tal ei jagunud jõudu, et mind üles kasvatada. Nii ma kasvasingi Ukrainas internaadis.

Nõukogude internaadis oli teatavasti kord karm nagu türmis. Kogu aeg tuli kakelda, küll parema koha eest toas, küll madratsi, küll leivapalukese eest. Kui sina ei andnud teistele peksa, anti sulle. Nii mu iseloom siis karastuski. Jooma ja suitsetama hakkasin 12-aastaselt.

Pärast kooli lõpetasin veel ehituskooli. Siis võeti sõjaväkke. Teenisin Kuubal. Ja seal läksin kaklema väeosa ülemaga. Talle ei meeldinud, et mu vormil oli nööp ära tulnud, ja ta hakkas sõimama, nagu oleksin mingi viimane kaabakas. No andsin talle siis vastu vahtimist. Sõjaväest arvati mind selle peale muidugi välja. Taheti isegi kohtu alla anda, aga anti armu.

Tulin tagasi Ukrainasse ja hakkasin ulaelu elama, iga päev muudkui jõin ja panin pidu. Jõin end kogu aeg mälukasse, nii et ikka pilt eest ära. Hiljem sain ühe naisega kokku, hakkasime koos elama. Ta sünnitas poja, Romka. Siis sain kokku ühe teise naisega. Tema sünnitas poja Tarassi. Ukrainas oli tööd vähe leida ja ma sõitsin Venemaale tööd otsima.

Saatus viis mind Moskva lähistele. Seal sattusin brigaadi, mis ehitas alltöövõtjana üht külakirikut. Sain tuttavaks kohaliku preestri isa Vladimiriga. Tema muutis täielikult minu elu. Me ehitasime kirikut kaks aastat ja isa Vladimir rääkis minuga selle aja jooksul iga päev. Ta ei rääkinud Jumalast, vaid minust endast. Enne seda kohtumist ma Jumalat ei uskunud ja suhtusin üldse vaimulikesse kui paksu vatsaga muidusööjatesse. Eks nii oli meid ju kasvatatud.

Kui isa Vladimir esimest korda minu juurde astus, ma nii mõtlesingi: vaat, tuleb nüüd usupropagandat tegema. Aga ei tulnud mingit propagandat, vaid ehitusalane jutt. Ma kohe päris imestasin: ise papp, aga teab teine ehitamisest nii palju! Pärast hakkas isa Vladimir minuga igasuguseid elulisi asju arutama. Ta küsis: «Kas sa jood, mu poeg?» Vastasin ausalt: «Joon ja järele jätta ei suuda.» Siis ütles isa Vladimir: «Aga kui sa näed kivi, mis sulle peale kukub ja võib su lömastada, kas siis jooksed eest ära?» «No muidugi jooksen,» vastasin. «Siis pane jooksu,» ütles isa Vladimir, «kivi on juba siinsamas!»

Vaat siis hakkas mul hirmus. Ma mõtlesin, et minu elu on muidugi täiesti tühine, aga ikkagi ma ei taha, et viin oleks kallim kui minu elu. Ja jätsingi joomise maha, täielikult ja absoluutselt – ei ole kuus aastat tilkagi võtnud.» (Ma võin neid Viktori sõnu kinnitada. - Andrei Kuzitškin)

Irina: «Kui ma esimest korda Viktorit nägin, siis mõtlesin, et seisab siin mingi lakekrants, nägu loppis, suu hammasteta. Aga siis sain teada, et ta ei joo üldse, ja olin väga hämmastunud.

Viktor vaatab rangelt Irinale otsa: «Varem ei ole sa mulle seda rääkinud!» Irina naeratab: «Elu on pikk, küll jõuab veel kõigest rääkida!»»

Viktor: «Jah, hambad kaotasin Maidanil. Tulin Venemaalt Ukrainasse tagasi 2010. aastal. Elasin ema juures Kiievis ja sain tööd ühes ehitusettevõttes.

2013. aasta novembris algas Kiievis üks suur tohuvabohu. Me käisime sõpradega iga päev Maidanil, kuulasime poliitikute kõnesid. 2014. aastat võtsime isegi vastu Maidanil. Siis hakati tulistama. 18. veebruaril 2014 tulin varakult töölt. Jõudsin juba kodumaja juurde, kui sõber helistas mobiili peale ja ütles, et miilits on hakanud Maidanil tudengeid peksma. Mul hakkas sees kõik keerama: pähe tuli mõte, et seal võivad ju olla ka minu pojad. Tund aega hiljem olin juba Maidanil.

Seal põlesid rehvid, käis tulistamine. Nägin, et asfaldil lebab haavata saanud noormees, haarasin tal käest, vedasin parki. Järsku tulid puude tagant välja mingid mehed ja räägivad: «Ohoo, vaadake ainult, üks bandeeralane päästab teist.» Peksid pähe, siis hakkasid jalgadega taguma ja siis lohistasid autosse.

Autos võeti riided ära, saapad kisti ka jalast ja visati alasti lumme. Üks mees astus automaadiga ligi ja ma juba mõtlesin, et nüüd ongi lõpp käes. Tema aga ei hakanud tulistama, äsas kaks korda kabaga näkku ja lõi, raisk selline, pooled hambad välja!»

Viktor tõmbab sügavalt hinge.

«Seda ma enam ei mäletagi, kuidas pargist ära sain. Meeles on ainult see, et rooman neljakäpukil mööda lund ja vererada on taga. Suu oli paks, suutsin vaevu sosistada: «Aidake, aidake …»

Möödaminejad korjasid mu üles, viisid haiglasse. Haiglas olin märtsini. Pärast räägiti, et Kiievis tegutsevad salgad, kes püüavad ja tapavad Maidani pooldajaid, ja et minu nimi on ka mahalaskmisnimekirjas. Kui sain haiglast välja, sain teada, et mitu sõpra on juba Soome sõitnud. Mul aidati hankida välispass ja Eesti viisa ning aprillis lendasin Helsingisse. Seal läksin politseisse ja palusin varjupaika. Aga mulle öeldi, et pean sõitma Eestisse ja siin varjupaika paluma. Nii ma Vao keskusse jõudsingi.»

Irina: «Mina elasin Harkivis. 2014. aasta aprillis algasid meil rahutused. Inimesed rääkisid, et Putin tahab Harkivi ära võtta ja Venemaaga liita. Linnas puhkesid kokkupõrked. Venemaa poolehoidjad hõivasid oblastivalitsuse hoone. Siis korraldasid Ukraina poolehoidjad rünnaku ja hoone vabastati.

Irina ja tema poeg Kolja. Foto: Foto: Erakogu

Harkivi oblastis algasid terrorirünnakud: plahvatusi oli raudteel, tehastes, tänaval. Hirmus hakkas. Mul on poeg Kolja. Ta oli siis 14-aastane. Ma ei saanud teda ju kodus hoida. Tema läks hommikul kooli, aga mina mõtlesin terve päeva, kas ta ikka jõuab tervena tagasi. Nii ei saanud kaua kesta, tahtsin poja päästa.

Mul elavad Eestis sugulased ja ma palusin neil küllakutse vormistada. Sain turistiviisa ja sõitsin 2014. aasta juulis Eestisse. Kui viisa tähtaeg läbi sai, palusin politseis varjupaika ja sõitsin koos Koljaga Vaosse.»

Viktor: «Kuu aega piidlesin Irinat ja õppisin teda tundma, aga siis hakkasin tõsiselt kurameerima. Algul ei vaadanud ta minu poolegi, ma olin ju palju vanem ja pealegi oli tal Harkivis elukaaslane, Kolja isa. Siis hakkas jää sulama.

Irina võttis mu kingitused vastu, me käisime kuuvalgel kohtamas. (Viktor tõmbab silmad vidukile ja niheleb õnnetundes nende meenutuste peale) Aga ega ma talle kohe kosja läinud. Iseloom on mul selline järsk. Ja mul on põhimõte: mis minu, see minu.

Ükskord tulin töölt, aga Irina vestleb oma Harkivi eksiga Skype'is. No eks ma siis ütlesin talle kõik välja, mida ma arvan, tagasi ei hoidnud. Ta viskas mu välja. Siis helistasin Andrjušale (mulle - Andrei Kuzitškin), kes andis head nõu. Järgmisel päeval läksin suure punaste rooside buketiga ja palusin Irinalt andeks. Ta andiski.»

Irina: «See ei olnud üldse nii! Mina rääkisin Kolja isaga Skype'is, ta ütles, et tahab Eestisse sõita, ja me arutasime seda asja. Siis tormas äkki Viktor sisse, oli teine ukse taga pealt kuulanud. Viktor hakkas karjuma: «Ahaa! Ajad siin minu selja taga sehvti, lepid kohtamist kokku!» Ja küll siis alles ütles!

Ma viskasin ta välja, ütlesin, et ärgu rohkem nägu näidaku. Päev hiljem vajub mu juurde sisse roosidega, laskub põlvili, palub andeks. Ma andsin talle nendesamade roosidega vastu vahtimist ja viskasin uuesti välja.

Öösel tuli Viktor jälle, koputas uksele, aga mina teda sisse ei lasknud. Hommikul lähen toast välja ja mida ma näen: Viktor lamab ukse ees põrandal, on end kerra tõmmanud ja magab. Eks muidugi hakkas hale ja nii ma talle andeks andsingi. Aga ütlesin ka kohe: kui veel kas või korra ühtegi sõimusõna kuulen, siis on kõik igaveseks läbi.»

Viktor kuulab Irina versiooni, ähib ja puhib, aga ei ütle sõnagi.

Irina: «Siis sõitis Kolja isa siia, ütles, et ei taha Eesti elada, vaid meid tagasi Ukrainasse viia.»

Viktor: «Kui ma kuulsin, et meile on Harkivist külaline saabunud, otsustasin temaga rääkida kui mees mehega. Läksime temaga kõrvalasuvasse metsatukka, poole tunni pärast tulime tagasi, temal sinikas parema, minul vasaku silma all. Ma ütlesin talle: «Kolja isa oled sina. Aga Irina las otsustab ise, kellega tahab olla.» Irina valis minu.

Poliitilist varjupaika mulle ei antud, aga ma sain tööviisa. 2016. aasta jaanuaris sõitsime Irinaga Ukrainasse ja 25. jaanuaril abiellusime Kiievis. Siis tulime Eestisse tagasi ja Irina sai minu abikaasana elamisloa. Ma ise lasin Kiievis endale uued hambad panna, et rohkem korraliku peiu moodi välja näha.» (Viktor demonstreerib säravvalget naeratust.)

Irina: «Mis peamine, ma ei tulnud Ukrainast tagasi mitte ainult uue mehega, vaid ka oma Pussikuga, minu lemmikkoeraga, kelle olin jätnud Harkivisse ja keda ei olnud aasta aega näinud. Ta oli minu peale kohutavalt solvunud ja kui ma tuppa astusin, ei tahtnud mind nähagi, pööras lausa selja. Aga hiljem andis andeks.

Irina ja tema koer Pussik. Foto: Foto: Erakogu

Pussiku pileti eest Kiievist Riiga tuli maksta 150 eurot. Aga nüüd on ta meie juures. Poeg Kolja astus Jõhvis Ida-Viru kutsehariduskeskusse, õpib kokaks. Suvel oli ta Pärnus praktikal, näitas end heast küljest ja teda kutsuti suve lõpuni kohvikusse tööle. Mina töötan Tapal leivatehases. Mul on kohe selline eriala: kokk-kondiiter. Muidugi, ega töötasu pole suur, alla kolme euro tunnis. Ja hiljaaegu müüdi tehas veel maha, nüüd on hakatud inimesi koondama.»

Viktor: «Mina töötasin kaks aastat ühe Väike-Maarja ettevõtja juures. Nüüd on minu arvel juba kümneid objekte kogu Lääne-Virumaal, kus ma olen krohvinud, plaatinud, põrandat pannud. Ma remontisin isegi Väike-Maarja kirikut ja istusin seal päris tipus.

Me ostsime Irinaga Moele korteri. Aga siis läksid asjad hapuks, ettevõtja enam palka ei maksnud, jäi üle 1500 euro võlgu. Meie teed läksid lahku ja kuu aja eest asusin ühes teises kohas tööle, kohe saadeti komandeeringusse Soome. Nüüd ma tegelengi viimistlustöödega Helsingis. Ootan juba uusaastapidu koos Irinaga.

Irina: Ma igatsen väga Viktori järele. Ja Pussik igatseb tema järele. Viktoril tekkisid Koljaga head suhted ja meil on olnud plaan luua pereäri. Umbes selline mõte: teenida veidi raha ja avada Tapal, aga võib-olla isegi Tallinnas oma kohvik. Me ei saa pangast laenu võtta, seepärast peame töötama ja raha tuleviku tarbeks kõrvale panema. Ja ma usun kindlalt, et meie perel on Eestis tulevikku.»

Viktor: «Ma ei mõista üldse neid inimesi, kes sõidavad Eestisse ja hakkavad siis vinguma ja kaebama ning endale mingeid õigusi ja privileege välja nõudma. Mina arvan nii, et Eesti ei ole neile, kes siia sõidavad, midagi võlgu. Kui ikka ise oled valinud Eesti endale uueks elupaigaks, siis pead ka ise kõik tegema, et see elu siin õigesti läheks. Hoopis tänulik pead olema Eestile selle eest, et sind vastu võeti, et anti võimalus töötada. Eesti riik usaldas sind juba ette ja sina pead nüüd seda usaldust igati õigustama.

Eesti ei ole nähtavasti just Euroopa kõige rikkam riik, aga kindlasti on see maa, kus saab rahulikult elada ja kus on head väljavaated. Eestist on saanud meile Irina ja Koljaga teine kodu ja tempel, milles me oleme oma saatused kokku sidunud. Loodan, et igaveseks…»

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane