Andrus Karnau: Eesti Energia kordab kõverpeeglis NRG tehingut

Andrus Karnau
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andrus Karnau
Andrus Karnau Foto: Pm

Praegu jääb vägisi mulje, et Eesti Energia otsus osta Ameerikas Utah’s maad põlevkiviõli tootmiseks oli kui ammuse NRG-tehingu taaselustamine äraspidisel kombel.

Narva elektrijaamade erastamine kommiraha eest Ameerika firmale NRG Energy jäi tegemata põhjusel, et oleksime tulusa tööstusharu ära andnud tühise summa eest. Utah’ kõrbe müügiga said jänkid ikkagi oma tulu eestlastelt kätte. Nad ei saanud küll elektrijaamu, aga selle eest 30 miljonit riigifirma raha. Peale selle lubas Eesti Energia maardla müünud firma OSEC endistele aktsionäridele 2,75 protsendi suuruse royalty ehk kasutustasu igal aastal põlevkiviõli müügitulust. Nii 50 aastat järjest.

Lugedes Eesti Energia välisinvesteeringuid käsitlevat riigikontrolli aruannet, tuleb välja, et peale Eesti Energia toonase juhtkonna survestas riigifirmat Ameerika kõrbe ostmise nimel tugevalt ka Eesti poliitiline eliit.

Nii leiab aruandest märke, et 2011. aasta jaanuaris on Eesti Energia toonane esimees Jüri Käo veennud nõukogu liikmeist kolleege, et Ameerikasse investeerimist toetavad nii president Toomas Hendrik Ilves kui ka peaminister Andrus Ansip, samuti majandusminister Juhan Parts. Ühendriikide suursaadikust Eestis rääkimata.

Eesti Energia esimene katse Ühendriikidesse investeerida põrkas nõukogu vastuseisule, häältega 4:4 jäi otsus sündimata. Kusjuures otsustav oli Käo hääl, kes oli esimehena vastu. Vastuhääletamise põhjused olid: pole töötavat põlevkiviõli tehnoloogiat, pole teada, kas õnnestub saada vajalikud keskkonnaload ja USA valitsuse teada-tuntud põlevkivivastasus. 

Eesti Energia toonased juhid Harri Mikk ja Sandor Liive lennutavad nüüd Käo ja veel kaks nõukogu liiget, Kalle Pallingu ja Rein Kilgi, Ameerikasse. Ilmselt oli vastuvõtt kuninglik. Kui lisada kodumaine poliitiline surve, pole ime, et kui asi tuli nõukogus uuesti hääletusele, siis ei tulnud kaks nõukogu liiget, keda polnud õnnestunud ümber veenda, lihtsalt koosolekule.

Nagu riigikontroll oma auditis kiretult sedastab, polnud investeeringu tegemise ajaks valminud ei uus Enefiti õlitehas Auveres ega ka testtehas Frankfurdis. Teisisõnu osteti kivi, mille töötlemise võimalikkust polnud kusagil katsetada.

2016 teatas Eesti Energia uus juhatus nõukogule, et majanduslikult kõige tasuvam tehnoloogia Utah’ põlevkivist õli tootmiseks ei põhine Enefiti tehnoloogial. Praegu võib öelda, et 2011 ajas Eesti Energia juhtkond udujuttu. Peale usu, et Ameerika põlevkivist saab õli toota, polnud juhtkonnal midagi ette näidata.

Ka 2006. aastal alustatud Jordaania kontsessiooniga juhtus nii, et põlevkivi kvaliteet osutus liiga kehvaks. Riigikontrolli materjalidest selgub, et Eesti Energia arvutuste järgi peaks nafta hind olema 80 protsenti kõrgem, kui projekti alustades arvestati. Pakun, et tasuv hinnatase Jordaanias õli tootmiseks võib olla umbes 150 dollarit barrel või rohkem.

Eesti Energia Jordaania elektriprojekt võib õnnestuda, kui Hiina valitsus annab loa 1,5 miljardi euro investeerimiseks. Võimalik, et Jordaania jaama osaluse müük hiinlastele võib olla isegi kasumlik. Aga riskid on ikkagi suured, sest Eesti firma vastutab, et jaama ehitus ja käitamine lähevad edukalt. Kui ei, ootavad trahvid. 

Ma ei arva, et need välisinvesteeringud on kodumaal elektri hinda tõstnud, kuid riigikontrolli kiretust aruandest vaatab vastu kogu Eesti riigiettevõtluse juhtimise nõrkus.

Esiteks painab firmasid poliitiline surve. Teiseks ei kanna vastutust peaaegu mitte keegi. Jordaanias ja Utah’s on löögi all üle 70 miljoni euro. Halvemal juhul ootab raha kaotamise eest juhte «pensionile» saatmine. Poliitikuist otsustajate karjäär pole aga niigi palju ohus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles