Vahur Laiapea: Afganistanis kadunud Nõukogude sõdurite jälil

Nõukogude võim ja Punaarmee olid minu jaoks vastikud. Vene kroonu oleks 1979. aastal peaaegu mu vabaduse võtnud – paar kuud pärast seda, kui venelased Afganistani tungisid.

Olin noor õnnelik isa, vaid hirm väeteenistuse ja võimaliku Afganistani saatmise ees mürgitas mu elu. Tartu sõjakomissariaadi tegelased tulid öösel mu Toomemäe nõlval asuva kodu õhukese ukse taha lõhkuma – eks ikka selleks, et mind ära viia. Tütreke ei ärganud uksele tagumise peale, ei hakanud nutma. Lõhkujad lahkusid usus, et kodu on tühi. Minu õnneks. Küllap ka lapse õnneks. Mind ei ole Punaarmee päevagi vägistada saanud.

Kõigil meestel nii hästi ei läinud. Afganistani hakklihamasin jahvatas peaaegu kümme aastat ja tuhanded noored mehed toodi kodumaale tinakirstus. Palju oli neid, keda ei saanud tagasi tuua – nende surnukehad jäid vastase kätte. Ja siis oli veel üks osa mehi, kes langes vangi. Enamasti nad tapeti, sageli pärast ränka piinamist. Ent oli juhtumeid, kui mees jäeti ellu – moslemiks saamise hinnaga.