Kas tahaksid teada põhjust, miks rootslased on Tallinna ja Eesti suhtes skeptilised? Selle kujutluspildi raius kivisse film «Torsk på Tallinn» («Seksituristid Tallinnas»), kirjutab Eestis elav rootslane Ted Hammerin.
Ted Hammerin: kuidas üks film tekitas rootslastes negatiivse kuvandi Eestist (5)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Käputäis rootsi mehi registreerib end reisile, mis peaks muutma nende elu. Tegemist on erineva taustaga autsaideritega, keda ühendab eesmärk leida armastus. Karismaatiline ärimees Percy Nilegård viib bussitäie üksildasi mehi Tallinnasse siirduvale laevale. Bussijuht on temperamentne rootsi alkohoolik Lasse Kongo, kes koos vananeva ema juures elava 40-aastase närvilise Rolandiga moodustavad kokkusobimatu seltskonna. Plaan on saada kokku nende kuulutusele vastanud eesti naistega.
1999. aastal avaldatud «Torsk på Tallinn» võitis kiiresti rootsi publiku südamed. Kuigi tegemist on lihtsustatud komöödiaga 1990ndate Eesti stereotüüpidest, on film jäänud mitte ainult ühe, vaid mitme rootsi põlvkonna mälusse. Kauge mälestusena elab filmi fenomen tänapäeval edasi anekdoodina, millele mõeldakse iga kord, kui keegi mainib Eestit või Tallinna.
Irooniliselt on filmi kirjutanud ja lavastatud komöödiagrupp, kel on tugevad sidemed Eestiga. Kuuest filmi loojast kaks, Martin Luuk ja Andres Lokko, on Eesti päritolu.
Mõned aastad tagasi jõudsid Rootsi ajakirjadesse esimesed teated Tallinnast kui «New Berlin» tüüpi hipsterimaast.
Pealkirjas «Torsk på Tallinn» on kasutatud rootsikeelset slängisõna mehe kohta, kes naudib prostituutide teenuseid. Filmi naljad ongi tihedalt seotud rootsikeelse pealkirjaga. Paljud pole aga filmi kunagi näinudki, mistõttu on nad ilma jäänud selle tundelisemast küljest, mis puudutab üksildust ja soovi leida eluteele kaaslane. Nalja ei tehta ka ainult eestlaste kulul – väikses meistriteoses saavad kokku teada-tuntud rootsi üksildus ja nõukogudejärgne nüristunud meeleolu Eestis.
Lukas Moodyssoni «Lilja 4ever» («Lilja igavesti») ja Pål Hollenderi «Buy by Beauty» («Osta ilu järgi») tugevdasid sama pilti Eestist ja teistest Balti riikidest täielikult ilma irooniata. Inimkaubandus ja seksitööstus, sünge pimedus.
Olen viimase paari aasta jooksul aga õppinud tundma Tallinna, mis ei ole hoopiski selline. 2011. aasta oktoobri lõpus siia tulles ei teadnud ma linnast suurt midagi. Majutatuna odavasse hotelli kahtlase stripibaari kohal, olid mu eelarvamused kindlasti tõeks saamas. Aeg ja kogemused aga muutsid mu nägemust täielikult.
Minu meelemuutusele aitasid kaasa Telliskivi, Kalamaja ja Kadrioru piirkonnad; Ida-Euroopa suvine võlu parkides ja mere ääres; minu jaoks huvitav ja teistsugune peo- ja kultuurimaastik ning kõik inimesed, kellega olen Eestis kohtunud ja edaspidi kohtun. Minu kavatsusest veeta Tallinnas üks aasta sai kaks aastat, siis kolm ja neli. Leidsin mitmes mõttes palju külalislahkema ja soojema kodu, kui mul oli Rootsis ja Stockholmis.
Lisaks sellele annavad uuest Tallinnast palju täpsema pildi maailmas juhtivad elektroonilised lahendused nagu e-Estonia ning start-up-ettevõtete suhtes vastuvõtlik ärikliima.
Mõned aastad tagasi jõudsid Rootsi ajakirjadesse esimesed teated Tallinnast kui «New Berlin» tüüpi hipsterimaast. Nii Rootsis kui mujal kirjeldati Tallinna Euroopa ühe kõige alahinnatuma linnana, mis on tõusuteel ning odav ja lõbus.
Tallinnas on tõesti olemas mitmed sellised elemendid, mis tegid Berliini 1990ndatel aastatel kuulsaks: taskukohasus, tühjad tööstushooned ja kasvav kunstiloome maastik. Artiklite taga olid aga inimesed, kes võtsid aega, et Tallinna tundma õppida. Kindlasti ei kirjeldanud linna selliselt tüüpilised ärireisidel olevad ettevõtjad ega laeval purjutajad, kes läksid enne laevale naasmist vanalinna pohmellijalutuskäigule.
Enamik Rootsi turiste kipuvad siiamaani samamoodi käituma ning jõuavad igaüks oma looga koju tagasi. Seetõttu on ka vana maine püsima jäänud. Rootslaste eelarvamusi on aga üsna keeruline muuta, sest nad kipuvad vanadest arvamustest kinni hoidma. Eesti on saanud tänapäeva Euroopa riigiks ning inimkaubanduse ja seksitööstuse sünge pilt on tuhmunud, kuid tüüpiline rootslase lugu nädalavahetusest Tallinnas sisaldab ikka veel purjujoomist ja stripiklubis käimist.
Kuigi film kujundas arvamusi 1990ndatel, seisab Tallinn jätkuvalt silmitsi suurte väljakutsetega rootslastelt väärilise tähelepanu saamisel. Nimi Tallinn jätab siiani suhu halva maigu ning enamik inimesi suhtub sellesse kahtlustavalt. Kodustele selle selgitamine, et elan Eestis, toob kaasa samad reaktsioonid ning alustan kiiresti oma uue kodu kohta kaitsekõnet.
Rootslaste skeptilisuse üks põhjendus võib olla lühikeste kruiiside halb maine. Sellele lisanduvad rootslaste teadmatus ja vanast ajast säilinud Balti riikidele ülevalt alla vaatamine.
Üldine nägemus aga jätkuvalt algab ja lõpeb ühe filmi ja selle pealkirjaga. Ka enamik reisijaid viivad koju sõpradele, perele ja kolleegidele tagasi lood purjus seiklustest, millele lisatakse fraas «tead küll, Torsk på Tallinn» – ja lugu ongi täielik. Algab naer ning kujutluspilt Tallinnast muutub jälle tugevamaks. Vana lugu Lasse Kongost, Percyst, Rolandist ja nende bussi veeremisest laeva järjekordse pettumuse järel, või lugu järjekordsest rumalast rootslasest, kes jäi võimalikust tulevikust ilma.