Jüri Ginter: osa koolidirektoreid ei hooli õpilaste ja õpetajate turvalisusest

Jüri Ginter Foto: Margus Ansu

Ajakirjandus on viimasel ajal hakanud kajastama vägivallajuhtumeid koolis või õpilastega. Varem või hiljem hakkame aru saama, et vägivald pole normaalsus ning peab midagi ette võtma, et seda vähendada, kirjutab Tartu Ülikooli lektor Jüri Ginter Õpetajate Lehes.

Tegelikult nõuab põhikooli- ja gümnaasiumiseadus juba praegu, et koolidel oleksid ohusituatsioonide puhuks olema täpsed tegevusjuhendid, kuigi kutsekoolide, huvikoolide ja lasteaedade osas vastav õiguslik alus puudub. Paraku on võtnud mõnedki koolijuhid seda nõuet kui formaalsust.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 44 lõige 2 kohaselt tuleb kooli kodukorras koolipidaja nõusolekul sätestada õpilaste ja koolitöötajate vaimset või füüsilist turvalisust ohustavate olukordade ennetamise, neile reageerimise, juhtumitest teavitamise, nende juhtumite lahendamise kord.  PGS § 44 lõige 3 sätestab: õpilaste ja koolitöötajate vaimse ja füüsilise turvalisuse ja tervise kaitseks ning vaimse ja füüsilise vägivalla ennetamise abinõude rakendamiseks kooli kodukorras sätestatu kohaselt loob võimalused koolipidaja ning selle korraldab direktor.

Selline regulatsioon on põhjendatud, sest igas koolis on olukord erinev ning ka pedagoogilised põhimõtted erinevad, seega pole mõeldav ühesuguste reeglite kehtestamine kõigile riigi koolidele. Riik kehtestab mõjutusvahendite loetelu, mille kasutamise otstarbekuse ja tingimused otsustab kooli direktor. Õpetajad, lapsevanemad ja õpilased peaksid nüüd üles otsima oma kooli kodukorra ja meelde tuletama, mida nende direktor on õpilaste ning koolitöötajate vaimse ja füüsilise turvalisuse ja tervise kaitseks ning vaimse ja füüsilise vägivalla ennetamiseks sätestanud.

Turvalisuse teema kooli kodukorras

Pisteline ülevaade koolide kodukorrast näitas, et see on enamasti väga üldsõnaline ega kujuta endast konkreetseid tegevusjuhendeid. Paar näidet: « … õpilane käitub väärikalt nii koolis kui ka väljapool kooli, suhtub austavalt eakaaslastesse ja vanematesse inimestesse.» «Kodukorra nõuete eiramise korral on õppenõukogul õigus kustutada kooli õpilaste nimekirjast õpilane, kes

• eksib üldtunnustatud käitumisreeglite vastu või
• on korduvalt rikkunud kooli kodukorra nõudeid või
• rikub üks kord jämedalt kooli kodukorda, milleks loetakse koolimajas alkoholi- või narkojoobes viibimist ning kaasõpilaste või kooli personali vastu vägivalla kasutamist.»

Leidsime kodukorrast ka sellise sõnastuse: « … koolipere liikmed peavad kinni üldtunnustatud viisaka käitumise normidest nii koolis kui väljaspool kooli. … koolipere liikmed taunivad vaimset ja füüsilist vägivalda, toetavad abivajajat. Õpilaste ning koolitöötajate vaimset või füüsilist turvalisust ohustavatest juhtumitest peab koheselt teavitama aineõpetajat, klassijuhatajat ja/või juhtkonda.»

Kõik need laused on ju sisuliselt õiged, kuid ei näita, kuidas konkreetselt tuleb ohuolukorras tegutseda. Turvalisuse ja tervise kaitsmiseks ei pruugi pelgast teavitamisest piisata, on vaja detailsemat sekkumisjuhendit.

Näiteks märgitakse üldsõnaliselt, et õpilaste esmane probleemilahendaja on aineõpetaja ja/või klassijuhataja. Aga kui aineõpetaja ega klassijuhatajaga ei saa kontakti? Mida õpilane või õpetaja siis tegema peab? Vajadusel peaksid sekkuma siiski kõik koolitöötajad, mitte üksnes õpetajad.

Ühe kooli kodukorras on kirjas, et probleemi tekkimisel rakendatakse väljatöötatud tugisüsteeme, mille igas astmes on kaasatud lapsevanem. Oletame, et tugisüsteemid on selles koolis välja töötatud ja kõik koolitöötajad nendega kursis, ehkki kooli kodukorrast selle kohta viidet ei leia. Ikkagi jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik igas astmes kaasata lapsevanemaid. Heal juhul on võimalik neid teavitada, ning sedagi tagantjärele.

Teise kooli kodukorras kirjutatakse, et kui tugikomisjon leiab, et kooli kodukorda rikkunu suhtes ei anna pedagoogilised mõjutamisviisid oodatud tulemust, teeb tugikomisjon vastava esildise elukohajärgsele alaealiste komisjonile või politseile.

Näeme, et koolijuht ei tunne päris hästi seadust. Nimelt ei saa tugikomisjon alaealise mõjutusvahendite seaduse kohaselt alaealiste asjade komisjonile esildist teha, taotluse võivad esitada politseiametnik, alaealise elukohajärgse valla- või linnavalitsuse volitatud esindaja, lastekaitseametnik ja sotsiaalametnik.

Kolmanda kooli kodukorras on sätestatud, et „turvalisust ohustavaid olukordi märgates on iga õpilane kohustatud teavitama klassijuhatajat või kooli juhtkonda”.

Taas on piirdutud üldsõnalise teatamisega ega ole selgitatud, kuidas konkreetselt on sekkumine reguleeritud. Otstarbekam oleks teavitada kõiki koolitöötajaid, sest klassijuhatajat või kooli juhtkonna liikmeid ei pruugi õpilane leida. Samuti ei ole selge, millise klassi juhatajat on silmas peetud: kas teavitaja, ohvri või kiusaja oma.

Konkreetsust napib

Mõne kooli kodukorrast leidsime siiski ka punkte, mis lubavad arvata, et turvalisuse probleemidega on tegeldud sisuliselt.

• «Kui kooli territooriumil viibivad alkoholi- või narkojoobes või suitsetavad isikud, on koolil õigus ja kohustus teavitada sellest politseid. Õpilaste vaimse ja füüsilise turvalisuse huvides võimaldab kool politseil läbi viia operatsioone narkootiliste ainetega seotud õigusrikkumiste ennetamiseks ja avastamiseks.»
• «Juhtumi lahendamisel lähtutakse võrgustikutöö põhimõtetest. Õpilane, kes on toime pannud süüteo, kirjutab selle kohta koolile juhtumi kirjelduse. Juhtumi kirjelduse esitavad kõik juhtumiga seotud inimesed (õpilased, koolitöötajad).»
• «Vaimse ja füüsilise turvalisuse tagamise eest vastutavad kõik koolipere liikmed.» Kahjuks pole täpsustatud, milles vastutus konkreetsemalt seisneb, on vaid märgitud, et õpetajad peavad vahetunnis korda.
• «Vaimset või füüsilist vägivalda märkav õpilane pöördub lähedal oleva täiskasvanu poole, kes osutab esmast abi ja pöördub juhtumi lahendamiseks klassijuhataja, tervishoiutöötaja või õppejuhi poole.» Samasugust juhendit ei ole kehtestatud aga koolitöötajatele. Samuti ei selgu, mida teha siis, kui lähedal ei ole ühtki täiskasvanut.
• «Ulatuslikuma vägivalla juhtumi korral teavitab õpilane või vanem klassijuhatajat. Juhtumi lahendamiseks kaasatakse kooli juhtkond. Vajadusel kaasab kooli juhtkond juhtumi lahendamiseks linnaosa sotsiaaltöötaja, lastekaitsetöötaja ja/või politsei.» Miks enamikus koolides arvatakse, et igal juhul peab esmane tegutseja olema klassijuhataja? Jääb loota, et kooli juhtkond on kogu aeg kättesaadav, kuna nendeta ei tohi kaasata sotsiaaltöötajat, lastekaitsetöötajat ega politseid.
• «Kooli juhtkond teavitab tõsisematest juhtumitest kooli hoolekogu ja haridusametit.» Aga kuidas teavitatakse õpilasi, vanemaid ja koolitöötajaid ning kas teavitada tuleb üksnes tõsisematest juhtumitest?

Kas direktorid ei tunne seadust, ei pea õpilaste ja koolitöötajate turvalisust ja tervist oluliseks või lihtsalt ei oska kooli kodukorra turvalisuse punkte sätestada? Viimasel juhul oleme valmis pakkuma nõu ja abi.