Heldur Meerits: mässame maksudega, aga kuidas tõsta ettevõtlikkust? (47)

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Heldur Meerits
Heldur Meerits Foto: Peeter Langovits

Eesmärgina majanduskasvu kiirendamist silmas pidades on maksudega õiendamine valitsusel suhteliselt kõrvaline tegevus, kirjutab investor Heldur Meerits.

Esimene elevus vastse koalitsioonilepingu üle on möödas ja paras hetk maksuplaanidest vahekokkuvõtet teha. Suurimat tähelepanu pälvis loomulikult eraisikute tulumaks. Ning ehk üllatavalt sai see muutus ülekaaluka toetuse.

Poliitilised oponendid üritasid muutust sildistada astmeliseks tulumaksuks. Selle vaidlusega on küll oht sattuda skolastikasse. Kriitikute loogika alusel oli meil ka enne astmeline tulumaks. Nagu ikka on küsimus hoopis määras.

Maailmas on olnud ka 90-protsendiline maksumäär. Aga meil ei tulnud ei 30-, 50- ega 70-protsendilist maksumäära. Tulevikule mõeldes: maksumäära muutus saaks olema tõepoolest märgiline.

Suures plaanis uus koalitsioon maksupoliitikas kannapööret aga ei teinud. Otseselt inimesi puudutavalt tulude maksustamist vähendati, tuludega seotud maksukoormus jääb ligikaudu samale tasemele. Seevastu tõusid aga tarbimismaksud, mis on suhtelised stabiilseks tuluallikaks. Kuigi aktsiiside puhul räägitakse palju kahjuliku tarbimise piiramisest, siis vähemalt lühikeses perspektiivis on aktsiiside mõju väga väike.

Ajaloolise kõrvalepõikena võib meenutada 1920ndate Saksamaad. Majanduskriisi tõsidust rõhutati näitega, et isegi õlle tarbimine vähenes. Ning kui mõne kauba tarbimine pika aja jooksul ka väheneb, siis on ülikeeruline hinnata, mis roll on seal aktsiisidel ja mis muudel teguritel. Ka praegu tundub, et maksumuudatuste reaalne tähendus on vaid fiskaalne – kui mitte arvestada mõnele huvirühmale tehtud reveransse.

Küll aga võib aktsiiside laekumist mõjutada asenduskaupade kasutamine või salakaup või ka naabermaade maksupoliitika. Tankimine Venemaal või viinaosturetked Lätti on lihtsad näited. Seetõttu võib tulevikus olla keeruline aktsiise edasi tõsta. Kuivõrd tulevikus tuleb kuidagi korvata euroliidust saadava raha tunduv vähenemine, on ees olulised valikud. Kas väheneb eelarve maht või leiduvad uued tuluallikad. Mugav lahendus oleks katta auk laenuga. Aga võib-olla peab selle raha ka tagasi maksma? Võib-olla tõusevad tulevikus intressid? Siin tasuks olla samas paadis Rootsiga, kus ollakse riigivõlaga üsna ettevaatlikud. Ja mitte sattuda Soomega sarnasse olukorda, rääkimata Kreekast ja Itaaliast.

Nii tundub mõistlik vaadata varamaksude poole. Autolõiv on vaid esimene pääsuke ning selle roll majanduslikus mõttes marginaalne. Küll aga tasuks lõpuks läbi viia maade korraline hindamine. Ka siin on kodualuse maa maksuvabastusega juba maksuvaba miinimum ees ootamas.

Keegi läbirääkijatest avaldas arvamust, et maksud on kõige tähtsam aruteluküsimus, ka valitsuse tegemistes tähtsaim. Selles väites kahtlen sügavalt. Pigem tuleks retooriliselt küsida, kas Ameerika Ühendriigid on maailma suurim majanduslik ja sõjaline jõud tänu maksusüsteemile? Pigem on siin taga kaks muud asjaolu.

Esiteks ettevõtlik vaim, mis on püsinud praeguseni. Ja teiseks uute inimeste, noorte ja teotahteliste pidev pealevool. Kõrgharituid ahvatlevad ülikoolid, Silicon Valley ja suurettevõtted. Keskharidusega inimesi lubatakse maale rohelise kaardi vahendusel. Ning napima haridusega inimesed tulevad üle Mehhiko piiri ka kutsumata. Eestit ei saa ei ettevõtlusvaimu ega uute ettevõtlike inimeste juurdetuleku osas edukaks pidada.

Aga õnneks – nagu ütlesid klassikud – olukord on suurepärane, kuid mitte lootusetu. Erkki Raasukese juhitud töörühm tegi valitsusele 80 ettepanekut, mis võiksid majanduskasvu oluliselt kiirendada. Töörühm hindas oma ettepanekute potentsiaali väga suureks.

Nende hinnangute teljeks on IMFi hinnang Eesti majanduspotentsiaalile. Sellised hinnangud on ühest otsast küll veidi küsitavad, sest on liiga lähedal šamanismile ja lihtsalt arvamistele. Aga tegemist on parimate saadaolevate asjatundjatega, ja paremat võrdlusalust ei ole kellelgi pakkuda.

IMF hindab meie majanduskasvu potentsiaaliks praktiliselt kolm protsenti aastas. Tegelikkuses oleme järjest sellest tasemest maha jäänud ning ka rahandusministeerium eeldab väiksemat kasvu. Raport sedastab, et lõhe rahandusministeeriumi ja IMFi hinnangu vahel tähendab 25 aasta pärast 40 protsenti väiksemat tulutaset. Samas töögrupp hindab, et nende ettepanekute elluviimisel võiks saavutada lausa neljaprotsendilise majanduskasvu. Iga huviline saab siit ise välja arvutada, milline vahe see võrreldes rahandusministeeriumi prognoosiga oleks.

Huvitav on ka see, et töögrupp hindas ise oma ettepanekute maksumust. Üks meetmetest oleks tõepoolest kulukas, ent ülejäänutest oleks veerand keskmiste ning kolm neljandikku väikeste kuludega. Meenutan oma isa arvamust: suure rahaga on hõlpus mida iganes ära teha, tõeline oskus on midagi saavutada raha kulutamata.

Kahtlemata valitsus peabki maksudega tegelema. Kuid vähemalt majanduskasvu kiirendamiseks on see suhteliselt kõrvaline tegevus. Ükskõik mis on peaministri nimi, majandusarengu töögrupi raport peaks iga ministri lauaraamatuks olema, tõeliselt suured vähid on just selle kivi all.

Kommentaarid (47)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles