Inimõiguste aastakonverentsi esimeses arutelus võetakse vaatluse alla värskeim Eesti inimõiguste aastaaruanne ja uussisserändajate uuring 2016 ning analüüsitakse uusimmigrantide olukorda ja kohanemisvõimalusi Eestis.
Arutelu inimõiguste konverentsil: õpime me migratsiooni käsitlemisel teiste eksimustest või teeme vaid uusi vigu?
9. detsember 2016, 18:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aruteluvestluses osalevad Alborgi ülikooli humanitaarteaduskonna dotsent Martin Bak Jørgensen, Tartu Ülikooli linna- ja rahvastikugeograafia professor Tiit Tammaru, Helsingi ülikooli võrdleva usuteaduse dotsent Tuomas Martikainen ja Rootsi Raadio korrespondent Soomes, Balti riikides ja Poolas Thella Johnson. Vestlust juhib riigikontrolli tulemusauditi osakonna audiitor Eva-Maria Asari.
«Näen, et Eestis on kuldne võimalus ja seda püütakse kasutada, vältida migratsiooni käsitlemisel vigu, mida teised riigid juba teinud on,» sõnas Johnson. Ta kinnitas, et see võimaldab omakorda teistel riikidel meilt õppida.
Johnson on jälginud Euroopa migratsioonikriisi ajakirjanikuna paljudes riikides ja näinud nii migrantide järjekordi Soome ja Rootsi piiri taga kui kajastanud, kuidas Soome võimud tuhandete sisserändajatega toime tulevad. Erinevalt Rootsist, on sellisel kujul sisseränne seal oluliselt uuem nähtus, kuigi paljus muus on need riigid väga sarnased.
«Mõnikord vaatame Euroopa olukorda ilma igasuguse ajalootunnetuseta. See ei ole pretsedenditu,» kommenteerib Bak. Ta toob välja, et Eestil on võimalus selle keskel enda olukorra kujundamisel praegu ise aktiivne olla ja protsessi targalt käsitleda.
Bak elab Taanis, kus on kõrgelt arenenud heaoluühiskond ja seetõttu uussisserändajatega seotud ka küsimus, kui palju peaks neid toetama, et see oleks õiglane ja neil säiliks soov minna tööle ning ise aktiivne olla.
Soomest tulev Martikainen toob esiteks välja Eesti ja Soome erineva migratsioonikogemuse - nõukogude ajaloo mõju sellele, kuidas Eestis migratsiooni vaadatakse, ei tasu alahinnata. «Mis puudutab võimalusse teiste vigadest õppida: ma olen loomult optimist, aga sisuliselt pragmaatiline pessimist. Paistab olevat inimolemuse lahutamatu osa, et meil on vaja õppida iseenda vigadest ja võib-olla on see siiski reaalsus, mis ootab ka Eestit,» leiab ta.
Martikainen toob välja, et migratsiooniküsimustest rääkides unustatakse sageli faktid ja nende kontroll.
Ka Tammaru rõhutab ajaloolist perspektiivi. Praegu räägime 21. sajandi migratsiooniajastust, aga Eestil on selja taga juba kaks sajandit erinevat migratsioonikogemust: 19. sajanil kaotasime palju inimesi Venemaale, järgnes Teise maailmasõja eest põgenemine, küüditamised ja Nõukogude Liidu korraldatud ränne.
«Me oleme juba sisenenud segregatsiooni nõiaringi,» kommenteerib Tammaru. «Meil on juba paralleelühiskonnad ja nende lahknemine paistab mitmel rindel üha suuremaks minevat.» See tähendab, et uussisserändajad tulevad ühiskonda, kus on juba ees erinevad omavahel vähe kokku puutuvad segmendid, mis on tekkinud peamiselt keelelõhe baasil. «Integratsioon on muidugi kahesuunaline protsess, aga sellel on rohkem dimensioone,» lisab ta. Eesti ühiskond pole homogeenne, aga seda pole ka sisserändajad.
Oluline küsimus, mis siin kerkib, on see, kus inimesed üldse kohtuvad. Et integratsioon saaks toimuda, on vaja füüsilisi võrgustikke. Me peame mõtlema, kuidas ühendada erinevaid suletud ringe. Olulisel kohal on siinkohal ka kool. Me teame, et Eesti koolid on rahvusvaheliselt väga head, aga peame küsima, kas koolisüsteem on valmis integratsiooniprotsessiks. «Meil on juba institutsionaalselt keelepõhiselt jagunenud koolisüsteem,» sõnab Tammaru. Õpitulemused on meil head, aga koolid on olulised ka muudest aspektidest.
«Nendest küsitlustest tuli üks ka välja – sõbrad on oluline infoallikas ja koolid on paigad, kus sõprus luuakse. Seega ei toimu vaid õppimine, vaid sotsiaalvõrgustike moodustumine,» räägib Tammaru. Ta toob välja, et integratsiooniprotsess on alati võrgustikupõhine ning samamoodi kõikvõimalike lahenduste leidmine.