Merle Parmak: millistest inimestest saavad sõdurid?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Repro

Kas hea sõdur on see, kes ihkab põnevust rohkem kui midagi muud, või see, kellele meeldib kindla käsuga korrastatud maailm? Milliste isiksuseomadustega sõduril on lootust naasta missioonilt sama rahul­olevana, kui ta sinna läks, kirjutab militaarpsühholoog Merle Parmak.
 

Kuigi ma ei osanud seda tol ajal isegi veel sõnastada, kerkis nüüdseks doktoritööga päädinud küsimus minu jaoks juba rohkem kui 15 aastat tagasi – siis sattusin esmakordselt kaitseväeteenistusse. Võib öelda, et seesama küsimus viiski mind psühholoogiateaduse ja militaarpsühholoogia juurde.

Psühholoogias esineb harva lihtsaid ja selgeid lahendusi ja nii olengi saanud pärast kümmet aastat õpinguid ning seitset aastat katkematut praktikat ootuspäraselt häguse vastuse: sõdurid saavad täpselt sellistest inimestest, milline on parajasti sõjavägi.

On leitud, et sõjaväeteenistus veetleb peamiselt kahte tüüpi inimesi: eesmärkide saavutajaid ja probleemide vältijaid. Mõlemal on omad puudused ja voorused. Esimest tüüpi võib kirjeldada kui väljakutseid nautivat ja hulljulget, leidlikku ja otsustavat, kiiret ja paindlikku – suurepärane sõdur! Samas on kauneimatelgi roosidel okkad.

Selline suurepärane sõdur võib pikaajalise tegevusetuse järjel osutuda pahuraks ja püsimatuks. Tal hakkab kiiresti igav ja nii tekivad probleemid distsipliiniga. Peale selle on tal raskusi autoriteetide vastuvaidlematu tunnistamisega.

Kindral Georg S. Pattoni karjäärilugu on hea näide. Üks  tema kohta antud hinnang (ajavahemikul 1920–1930) kõlab järgmiselt: «See ohvitser võib sõjaaja tingimustes küll hindamatu olla, kuid rahuajal on ta häiriv element.» Nagu ajalugu näitas, ei jäänud rahuaeg kestma.

Teine tüüp on samuti suurepärane sõjaväelane – seda küll pigem staabis kui lahinguväljal. Ta on seaduskuulekas, kohusetundlik ja lojaalne. Ta on ülitäpne ja detailide suhtes tähelepanelik. Tema jaoks on reeglid täitmiseks ega kuulu vaidlustamisele. Kuigi ta on alati distsiplineeritud ja autoriteetide suhtes korrektne, pole sellinegi sõdur okasteta roos.

Ta võib ülemäära sõltuda autoriteetide arvamusest ja reeglitest. Samas on ta otsustusvõimetu olukordades, kus puuduvad selged käitumisjuhised ja «ülema tahe».  Samuti võivad kiiresti muutuvad ja riskantsed olukorrad pärssida tema otsustusprotsesse ja tegutsemisvalmidust, pakkudes üllatusi nii talle endale kui tema ülematele ja kaasvõitlejatele.

Nende kahe tüübi kirjeldused vastavad inimese isiksuslikest eelsoodumustest tulenevatele psühholoogilistele vajadustele: elamustevajadus (ingl sensation seeking) ja struktuursusevajadus (structure seeking). Lühikirjeldusena eelistab suure elamustevajadusega inimene uudseid olukordi, otsib väljakutseid, ei talu igavust ega rutiini. Ta kaldub oma võimeid üle hindama ja võib olla impulsiivne.

Suure struktuursusevajadusega inimene armastab süsteemsust ja korda, eelistab reeglipärast keskkonda. Talle ei meeldi ootamatud muutused.

Erineva isiksuseprofiiliga sõdurid tajuvad ja hindavad situatsioone ning iseenese võimalusi nendes toime tulla üsna erinevalt. Näiteks sõdur, kes eelistab reeglipäraseid ja korrastatud keskkondi, kaldub ootamatutes olukordades võimalikke riske üle hindama (oht jätta põhjendatud risk võtmata). Samas kui  sõdur, kes naudib uudseid olukordi ja võimalust ennast proovile panna, kaldub reaalseid ohte alahindama (oht riskida põhjendamatult).

Sõdurid on enamasti võimelised kohandama oma isiksusest tulenevaid vajadusi vastavalt keskkonna nõudmistele. Psühholoogilise vastupidavuse säilitamine on probleemne, kui isiksuslikest eelsoodumustest tulenevad vajadused ei saa reaalses keskkonnas rahuldatud.

Keskne mõiste sõjaväelase motivatsiooni ja toimetuleku ennustamiseks ei ole ei isiksus ega keskkond, vaid isiksus keskkonnas. Niisiis on psühholoogiliste tagasilöökide vältimiseks oluline, et sõdur, kelle keskkonnas on mõlemad äärmused esindatud, suudaks taluda riske reaalselt ohtlikus olukorras, kuid samas peab ta olema suuteline funktsioneerima rutiinses ja piiratud tegutsemisvõimalustega keskkonnas.

Mõlemad kirjeldatud tüübid on sõjaväelises keskkonnas suuremal või vähemal määral alati olemas ja vajalikud. Sõjaväelise edutamise ja tunnustamise süsteem soosib rahuajal pigem teist tüüpi ning konfliktiderohkel perioodil pigem esimest tüüpi sõjaväelaste edukat karjääri (mis võib tekitada probleemi, kui pikka aega rahuaja tingimustes arenenud armeel tuleb äkitselt astuda sõjategevusse).

Arvukatest sõja-ajaloolistest allikatest, samuti sõjaväeteenistuse argipäevasest praktikast leidub äratuntavaid tegelasi mõlemast tüübist. Samuti võib raamatutes, kus analüüsitakse sõjaliste operatsioonide õnnestumise või ebaõnnestumise põhjuseid, selle mõnel puhul leida väejuhi isikukirjeldusest.

Isiksuseprofiilid

On leitud, et mitmed geneetilised eelsoodumused võivad põhjustada individuaalseid erinevusi psühholoogilistes omadustes ning et psühholoogiliste seisundite reguleerimine sõltub bioloogilistest mehhanismidest. Tavapäraselt kasutab psühholoogia nn suurde viisikusse kuuluvaid omadusi (neurootilisus, ekstravertsus, avatus, sotsiaalsus ja meelekindlus) isiksuse kirjeldamiseks erinevates situatsioonikontekstides.

Seoses sõjaväelise keskkonna eripäraga (ohud ja riskid vs monotoonsus ja rutiin) sobivad sõjaväelase profiili kirjeldamiseks kaks keskkonna nõudmistele vastavat isiksuseomadust: struktuursusevajadus ja elamustevajadus.

Struktuursusevajaduse põhiline alusmehhanism seisneb viisis, kuidas inimene töötleb ja struktureerib informatsiooni. Suure struktuursusevajadusega inimesed eelistavad selgeid ja ennustatavaid olukordi situatsioonidele, mis on mitmetähenduslikud ja kus tegevuskäik ei ole etteaimatav.

Selliste eelistustega kaasnevad mitmed sotsiaal­sed, tundmuslikud ja käitumuslikud aspektid. Kuna nad naudivad organiseeritud ja selgepiirilist elukorraldust, püüavad nad (kas või ainult ettekujutuse tasandil) oma keskkonda ka selliselt korraldada.

Nad eelistavad kindlat päevakava ja selget teadmist, mida neilt oodatakse. Vastumeelsed on ebaselgete reeglitega, ennustamatud ja rutiini segavad juhtumid. Samuti olukorrad, kus nad on sunnitud plaane viimasel hetkel muutma.

Kuigi see võib tunduda esmapilgul sõjaväelise maailma doktriinidel, protseduurireeglitel ja käsuliinil põhineval süsteemis väga otstarbekas, tekivad tagasilöögid siis, kui situatsioon muutub ootamatult keeruliseks, ennustamatuks või eluohtlikuks ning käitumisjuhist ei ole olemas või ei ole hetkel käepärast.   

Elamustevajadus kirjeldab inimeste kalduvust otsida uudseid ja intensiivseid aistinguid ning soovi riskeerida selliste erutavate ja põnevate kogemuste hankimiseks. Suure elamustevajadusega inimesi võluvad igasugused potentsiaalselt ohtlikud tegevused ning nad ei pruugi olla võimelised sekkumissoovi alla suruma. Elamustevajadust kirjeldatakse enamasti negatiivse omadusena.

Me leiame uurimusi, milles seda omadust on seostatud alkoholi ja narkootiliste ainete kuritarvitamisega, hoolimatu ja varase seksuaaleluga, liiklushuligaansusega, sattumisega kaklustesse ning ülemäärase kalduvusega riskeerida. Need inimesed on impulsiivsed, ei suuda taluda igavaid olukordi ning riskeerivad mõtlematult vaid selleks, et lõbus oleks.

Ka sõjaväelises keskkonnas läbi viidud teadusuurimused seostavad elamustevajadust pigem antisotsiaalse ja tervistkahjustava käitumise ja ebamõistliku riskimise kui millegi positiivsega.

(Kuigi on ka mõned üksikud uurimused, kus on näidatud elamustejanu seoseid kultuurilise empaatia ja tajutud eneseefektiivsusega, kuid samuti sõjalise soorituse ja sõjajärgse kohanemisvõimekusega.)

Selline vaatenurk ei jäta palju võimalusi elamustevajaduse potentsiaalselt positiivseid aspekte arvesse võtta. Me kipume unustama, et see on sama omadus, mis lubab inimesel ohtude ja riskidega seotud stressoreid väljakutsena võtta. Samuti võimaldab see olla kiire ja paindlik situatsioonides, mille jaoks reegleid ja protseduure veel koostatud ei ole.

Hoolimata olulisest negatiivsest korrelatsioonist (ühe omaduse kõrge tasemega kaasneb enamasti teiste omaduste madal tase), ei ole need siiski ühe medali kaks külge, vaid eraldiseisvad isiksuseomadused, mis moodustavad profiilide kombinatsioone (vaata graafikut Isiksus).

Sõjaväeline keskkond

Tänapäeva armeeteenistus kulgeb enamasti rahuajal ning sobib pigem struktuursuse- kui elamustevajaduse rahuldamiseks.

Samas on elukutselistel sõduritel võimalus osaleda ka reaalsetes sõjalise iseloomuga operatsioonides, mis kütkestab inimesi, kes janunevad seikluste ja erutavate elamuste järele. Nendele «kütkestatutele» võib üllatusena tulla, et sõjaliste operatsioonide keskkonnale on iseloomulik kahe vastanduva äärmuse kombinatsioon, millest põnevad ja erutavad olukorrad moodustavad vaid ühe poole.

Ootamatult suurel määral võib reaalsus seisneda rutiinis, piirangutes ning sageli mõttetutena tunduvates jäikades regulatsioonides. Siia sobib hästi ühe kogenud võitleja kirjeldus missioonide reaalsusest:  

Niipalju kui ma missioonidel olen käinud, on kõige nüristavam olla laagrivalves. Kõik on üritanud seda enda kaelast ära lükata ja sellist tööd teha võimalikult vähe. Kuid kui oled sellises laagris nagu /.../, siis sõltudki ainult enda üksusest ning kedagi teist laagrivalvesse panna ei ole.

Siis pead sa ka seda tööd tegema. Samas saadakse aru, et ka selline töö on vajalik, kuid see tekitab lihtsalt masendust. Teatud mõttes tekkib tunne, et teed mõttetut tööd – ei ole huvitav. Paljud ju tulevad action’it  kogema ning mis seal salata, huvitutakse ka kõigest sellest, mis on väljaspool camp’i (kuidas kohalikud elavad, milline on loodus jne).

Samas on muidugi laagrivalves tunduvalt turvalisem olla, sest IEDd (isevalmistatud lõhkekehad – toim.) ju ei ähvarda. Selline oli ainult minu arvamus, kuid usun, et see laagrivalve tegemine ei meeldi kellelegi. Kuigi eks erandeid on ikka. On mehi, kes tahavad vaikselt oma aja ära olla ja raha kätte saada.

Stress sõltub sageli vaid stressis olija mõtlemisest. Nii võib mõni lootusrikas elamusteotsija saada traumeeritud mitte ülemäärase ohu ja riski tõttu, vaid vastupidi – seda on tema jaoks liiga vähe. Reaalsus, mis jätab rahuldamata elamustejanulise inimese vajaduse uute erutavate kogemuste järele, on tema jaoks sama häiriv kui stabiilsust hindava inimese asetamine kaootilisse ja riskantsesse keskkonda.

Suurem osa sõjaväeteenistusest kulgeb selgepiiriliselt reeglistatud keskkonnas. Enamikus situatsioonides reguleerivad tegevusi piirangud, mis on kehtestatud määrustikega, mida sõjaväelasel tuleb täpselt järgida.

Sõjalistel operatsioonidel on neid piiranguid veel rohkem ning need on veelgi rangemad. Teoreetiliselt peaks selline hästipiiritletud keskkond sobima sellist tüüpi sõdurile, kes vajab heaks enesetundeks selgelt struktureeritud keskkonda.

Siiski on oluline arvestada teise äärmusega – olukord võib kiiresti muutuda ennustamatuks ja eluohtlikuks.

Sõduritelt oodatakse, et nad peavad olema võimelised võrdselt hästi toime tulema mõlema äärmusega, kuid siin tekivadki piirangud. Näiteks on leitud, et suure struktuursusevajadusega sõdurid suudavad aktsepteerida teadmist mingi olukorra eluohtlikkusest ainult seni, kuni olukord veel reaalselt eluohtlik ei ole.

Kui tekib vahetu oht elule, on sellisel inimesel keerulisem hirmuga toime tulla ja külma närvi säilitada. Samas ei tule tema elamustejanus kaasvõitleja hästi toime arvukate piirangute ja vältimatult tekkiva igavusega tegevusetuse ajal.

Sõduri keskkond

Uurides inimest keskkonnas, on varasemates teadustöödes keskkondi kirjeldatud rutiinsete ja uudsetena, tugevate ja nõrkadena või keerukate ja lihtsatena. Sõltumata nimetustest on liigitused sarnased ja väljendavad keskkonna organiseerituse määra. Nii võib sõjaväelist keskkonda, tema eripärasid silmas pidades, kirjeldada situatsioonides esineva ennustamatuse ja riskantsuse kategooriates.

Struktureeritud situatsioonid on lihtsad ja ennustatavad, madala riskantsusega (nt rutiinne laagrivalve). Struktureeritud keskkonnas on piisavalt informatsiooni järgnevate sündmuste kohta ning on teada, millist käitumist ülesande sooritajalt oodatakse.

Tegevus on reeglistatud juhtnööride ja eeskirjadega. Fookus on tegevuse detailidel, mis tuleb sooritada kindlas järjekorras, toetudes väljaõppes omandatud oskustele, ja millega ei kaasne ohtu elule või tervisele.

Struktureerimata situatsioonid on keerulised ja ennustamatud. Olukord muutub ootamatult ja võib osutuda ohtlikuks elule või tervisele (nt sattumine vastase varitsusele). Sellises situatsioonis on vähe viiteid selle kohta, mis edasi juhtuda võib ning milline reageerimine võiks kõige tõhusamaks osutuda.

Lahendused nõuavad paindlikkust ning riskivalmidust. Fookus ei ole enam tegevuse detailidel, vaid protsessil, millega tuleb toime tulla olukorras, kus eksisteerib reaalne risk elule ja tervisele.

Kui seostada isiksuseomaduste profiilid teadmisega situatsioonide struktuurist, saab visandada illustratiivse mudeli vastavasse keskkonda sobivast inimesest (vaata graafikut Keskkond).

Sõdur missioonil

Kõik missioonid on erinevad. Isegi ühel missioonil täidetavad ülesanded on erinevad. Isiksuseprofiili väljaselgitamine ja nende arvestamine meeskonna komplekteerimisel või ülesannete määramisel ei ole raisatud aeg.

Lisaks ülesannete määramisele saab tõenduspõhist teadmist kasutada sõjaväelaste psühholoogilise ettevalmistuse ja rehabilitatsiooniprogrammide koostamisel.

Uurisin Eesti sõdureid, kelle missioonid Afganistanis, Helmandi provintsis jäid ajavahemikku 2005–2008. Vaatluse all oli isiksuse roll sõdurite kohanemisel ja nende psühholoogilises heaolus eesmärgiga näidata, et toimetulekul ei ole olulised üksnes oskused (treenitavad) ja võimed (testitavad), vaid ka keskkonna vastavus isiksuslikele vajadustele.   

Lühikokkuvõte uuringu tulemustest on selline.

•    Kui ohtlikuna ja prognoosimatuna sõdur enda keskkonda tajub, on seotud sõduri  isiksuslike eelsoodumustega: elamuste- ja struktuursusevajadusega. Mida väiksem on inimese elamustevajadus ja suurem tema struktuursusevajadus, seda ohtlikum ja prognoosimatum keskkond tema jaoks tundub.

•    Refleksioonina kõrgendatud riskidele ühest küljest ja rangematele piirangutele teisest küljest tekivad sõjaliste operatsioonide piirkonnas isiksusepõhistes vajadustes teatud kohastumused. Missiooni jooksul suureneb oluliselt sõdurite elamustevajadus. Struktuursusevajadus kasvab neil sõduritel, kes enne missiooni korrastatud ja reeglitega piiratud elulaadist eriti lugu ei pidanud.  

•    Sõduritel, kelle elamuste- ja struktuursusevajaduse kombinatsioon on missioonide reaalsusega paremini kooskõlas (suur struktuursusevajadus ning vähemalt mõõdukas elamustevajadus), on enim lootust naasta missioonilt sama rahulolevana, kui ta sinna läks.

Võimalike samasuunaliste teadusuurimuste tarbeks asetan eespool kirjeldatud empiirilised leiud hüpoteetilisse, kuid kenasse ja praktilisse Vaimse vastupidavuse mudelisse (vaata graafikut).

Tulles lõpetuseks tagasi algusesse

Kui inimese vajadused on rahuldatud, on ta motiveeritud ennast teostama – iga tööandja unistus. Lähenemine, mis on tuntud kui «Inimene keskkonnas» (Person-in-Environment), on laialt kasutuses organisatsioonipsühholoogias. Selle kontseptsiooni järgi on inimese ja tema töö omavaheline klapp oluline rahulolu (ning seega ka töösooritust, lahkumiskavatsusi jm) mõjutav faktor.

Püüdke näiteks ette kujutada impulsiivset, uudseid lahendusi katsetavat ja elamustejanulist inimest pidamas hambaarsti ametit. Kuidas te ennast tema ees toolis istudes tunneksite? Tavaelus satub inimene harva ametisse, mis on tema psühholoogiliste vajadustega vastuolus. Või kui satubki, siis on rahulolematu ja püüab kiiresti ametit vahetada. Halvemal juhul sunnivad teised ta lahkuma.  

Eelarve kokkukuivamise perioodidel tuleb relvajõududel katse ja eksituse meetodil toimuva värbamise asemel hakata liikuma ressursi säästlikuma ja oskuslikuma kasutamise poole. Näiteks Austraalia sõjaväe psühholoogiateenistuse lipukiri on: hästi töötab see, kes ennast hästi tunneb. See vaatenurk võtab kokku püüdlused tekitada (täiesti praktilistel kaalutlustel) olukord, kus teenistujad ennast võimalikult mugavalt tunneks.

Üha rohkem nähakse vaeva, et inimese vajadused organisatsioonis saaksid rahuldatud, sest ainult motiveeritud personal suudab anda parimat tulemust. Toon näiteks tõdemuse NATO-RTG-107 lõppraportist: «Kuigi traditsiooniliste sõjaväeliste väärtuste juurutamine on ülioluline, on samal ajal saamas võtmeküsimuseks ka sõdurite individuaalsete vajaduste, ootuste ja eesmärkide arvestamine.»

Lisades siia sarnastes valdkondades tegutsevate organisatsioonide tõsise konkurentsi pühendunud personali värbamiseks, võiks keskkonna võimaluste ja inimese vajaduste kokkusobitamist lausa prioriteediks pidada.

Sõjaväes on, on alati olnud ning on ka tulevikus mõlemat tüüpi sõjaväelasi. Võttes arvesse ametite mitmekesisust sõjaväe sees, on see vaid positiivne – igaühele leidub sobiv amet ja kõik on rahul. Küsimus ei saa kunagi olema selles, et kumbki neist tüüpidest on üleliigne, vaid selles, kuidas neid võimalikult tõhusalt rakendada.

Igasugune sooritus saab olla parim vaid siis, kui sooritaja on heas töökorras ning motiveeritud endast parimat andma. See paratamatu asjaolu kehtib kõikjal, kus on tegemist inimestega. Kuigi minu uurimus keskendus vaid sõjaväepersonalile, on teadmine nende kahe kitsa isiksusepõhise vajaduse kombinatsiooni tugevustest ja nõrkustest kasutatav ka muudes struktuurides (nt politsei- ja päästeamet), kus ülesandeid täidetakse sageli ebastabiilses, ohtlikus või ennustamatus keskkonnas.

Refereeritud uurimistöö tulemused peaksid julgustama militaar- ja paramilitaarseid organisatsioone personali värbamise ja roteerimise juures arvestama olulise motivatsioonifaktoriga, milleks on teenistuja isiksusel põhinevate vajaduste ja tulevase töörolliga seotud ülesannete vastavus.

Artikkel põhineb autori doktoriväitekirjal ega ole mõeldud ühegi päevapoliitilise teema kommentaariks. Väitekirja kaitsmine toimub Belgias kahe kõrgkooli, Belgia Kuningliku Sõjaväeakadeemia (sotsiaal- ja militaarteadused) ja KULeuveni (psühholoogia) juures 31. märtsil.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles