Riigikohtunik ja Tartu Ülikooli külalisprofessor Eerik Kergandberg esitab kohtuniku positsioonilt argumendid kohtumenetluste eel kriminaaltoimiku materjalide ajakirjanduses avaldamise vastu ja küsib, kas süüdistuse avaldamine ajakirjanduses võiks vähendada karistust.
Vaidlused selle üle, mida ja millises ulatuses tohib ajakirjanik avaldada kriminaaltoimikust (terminoloogiline täpsus on siin oluline, põhjustest hiljem) materjale enne kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumist, on mõistetavalt lõputud. Nii meil kui mujal.
Vaidlusi, suisa seminare, on peetud ka meil ikka päris palju. Valdava osa kohtunike (kõigi teiste juristide suhtes pead ei anna) arvates – tulutult. Ja eks inimene kipub ka unustama. Mis tähendab mu meelest vältimatult seda, et aeg-ajalt tuleb ka juristide esindajatel sõna võtta.
Kinnitan: tõesti ei tahaks. Esmalt seetõttu, et saan ju tegelikult suurepäraselt aru ajakirjandust käivitavast ürgsest jõust, mida ajakirjanikud ise on sõnastanud umbes nii, et kui veri on juba ära kuivanud (ja see on paraku kohtuotsuse jõustumise ajaks tõepoolest juba juhtunud), ei pruugi olla pilt publikule enam pooltki nii atraktiivne, kui… ikka kohe. Teiseks saan hästi aru sellestki, et raskerelvad on sel etapil enamikus ajakirjanduse poolel: tõsine erialane ja tasustatav huvi jätkata siin valdavalt vaid enda arusaamast ja majanduslikest kaalutlustest lähtuvalt. Ja samas – nii see ju tegelikult on – selle huvi lihtinimlikul tasandil põhjendamine muuhulgas ka üldrahvaliku tahtega. Sellisel esmasel tasandil inimesed tavaliselt ju ei esita endale eetika kuldküsimust: kas ma ise ka tahaksin olla samas olukorras – juba enne kohtuistungit lahti harutatuna kõiges võimalikus eraelulises ja seejuures sõltumata avaldatud materjali seotusest kohtuasjaga.
Kahjuks pean siiski sõna võtma. Taastootmaks kasvõi seda väidet, et kõnealune diskussioon ongi lõputu. Niisiis lubage järgnevas jutus kõigepealt esitada mõned argumendid või selgitused kohtuniku positsioonilt kohtumenetluste eel kriminaaltoimiku materjalide ajakirjanduses avaldamise vastu. Seejärel – et püüda tõusta diskussioonis uuele tasandile – esitaksin aga ajakirjandusele ja seadusandjale kaalumiseks ka ühe koostööettepaneku.
I
Kohtunike esimene relv ses igaveses võitluses on paraku jälle – nii tüütult ja igavalt kui see ajakirjanike jaoks ka ei kõla – põhiseaduses (PS) meie kõigi põhiõigusena sätestatud süütuse presumptsioon. Sellest tuleneva keskseima nõude kohaselt lihtsalt ei tohi ühiskonnas kedagi käsitada kuriteos süüdiolevana enne tema kohta jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust.
Lisagem vahemärkusena, et ühes teises PSi toredas ja olulises paragrahvis (§ 11) sätestatu järgi ei tohi põhiõiguste täpsemate piiride üle arutledes mingil juhul põhiõigust n-ö auti tõlgendada. Seega vastuseks sageli kostvale, tõenäoliselt kavalana mõeldud väitele, et ajakirjanduses kriminaaltoimiku avaldamine ei olegi ju isiku süüditunnistamine, ja et pärast ajakirjandust võib ikka kohus ka tööle tulla, saab esitada loodetavasti umbes sama kavala vastuargumendi lähtuvalt PSi §-st 11.
Aga kas siis prokuratuuri kokku pandud kriminaaltoimik koos isikut süüstava materjaliga ise ei riku süütuse presumptsiooni? «Miks prokurör võib ja mina, aus ajakirjanik, mitte»? Esiteks pole kriminaaltoimikus sisalduv mõeldud laiadele rahvahulkadele ega saa selliselt ka süüdistatavat avalikkuse silmis veel häbimärgistada (ja kui prokuratuur ise neid materjale levitab, on see täiesti omaette küsimus ja kahtlusteta ülimalt taunitav, millega, arvan, tuleks riigis ka eraldi ja kohe tegeleda). Samas sellise süüstava materjali olemasoluga kriminaaltoimikus peab süüdistatav lihtsalt leppima: kuriteotunnuste olemasolu kontrollimiseks pole ühiskonnas teisi vahendeid peale kriminaalmenetluse.
Kriminaalasja kohtulik arutamine ei toimu nii, et kohus tutvub kõige kriminaaltoimikus olevaga (ja ajakirjanduses ilmunuga), noogutab ja lööb templi peale. See, mis on kirjas kriminaaltoimikus, on väga selgelt vaid kohtumenetluse ühe poole – prokuratuuri – versioon, nende arusaam asjast. Kriminaaltoimikus ei ole kohtumenetluse teise poole – kaitse – arvamust, kriitikat ega ka nendepoolseid tõendeid. Küll aga saab see viimati nimetatu olema kohtu laual. Ja nüüd, pangem tähele, kaitseversiooni kinnitavat materjali ei ole siis, kui ajakirjanik avaldab ajalehes kriminaaltoimiku materjale.
Vahemärkusena: oleks väga tore kunagi lugeda pikka ajakirjanduslikku süvaanalüüsi selle kohta, kuidas täpselt veenvate kaitseargumentidega kummutati süüdistusversioon. Kardan, et jäängi sellist artiklit ootama, sest tõenäoliselt see ei müüks.
Loomulikult esitavad kaitsjad (nii kaitse-eetika üldistest nõuetest tulenevalt kui ka – mis seal salata – pahatahtlikkusega piirnevalt) väiteid, mis ei ole kohtute jaoks tõsiselt võetavad ja on kergesti kummutatavad. Kuid, kinnitan, et äärmiselt primitiivne ja vildakas on arusaam, et tõde ongi alati ehedaimal kujul kriminaaltoimikus ja kaitsjail midagi sisuliselt sinna juurde öelda ei ole. Esiteks on meie õiguskord mitmetel põhjustel muutunud ise sedavõrd keerukaks, et sageli ongi kohtul võimalik alles pärast kohtumenetluse mõlema poole argumentide ära kuulamist võtta seisukoht, mis NB! hälbib prokuratuuri algsest (süüdistuses sisaldunud) seaduse tõlgendusest, kuid NB! mida lõppkokkuvõttes on ka prokuratuur aktsepteerinud.
Teine problemaatika, mida saab tõstatada vaid kaitse kohtumenetluse poolena ja mida mitte kunagi ei saa olla kriminaaltoimikut kajastavas ajaleheartiklis, on küsimus süüdistusversiooni toetavate tõendite lubatavusest. Loomulikult on enamik seda juttu lugevatest inimestest veendunud, et nemad ise ei muutu mitte kunagi ja mitte mingil tingimusel süüdistatavateks. Paraku on elu keerulisem, mitmekesisem. Paraku tunneb meie õiguskord ka ettevaatamatuse tõttu toime pandavaid kuritegusid.
Kui on olemas õigeksmõistvaid kohtuotsuseid, siis peab ju olemas olema ka alusetuid süüdistusi. Ja nüüd, armas lugeja, kui Sina juhulikult satuksid täiesti alusetult süüdistatava pinki – kuidas Sa tahaksid, et Sind koheldaks? Millegipärast arvan, et Sa ei tahaks lubada piinamist enda ülekuulamisel, kuigi nii saaks kindlasti kõige kiiremini «tõe kätte». Meie kehtiv seadus sätestab õnneks ka terve rea teisi nõudeid tõendite kogumisele. Need nõuded lähtuvad lühidalt öeldes arusaamast, et enda menetlusseisundile vaatamata on süüdistatav kahtlemata ikkagi inimene kõige sellest tulenevaga ja veel kord: ta ei ole (vähemalt veel) süüdi kuriteo toimepanemises. Kahjuks või õnneks, aga nii see on, et ka tõendite kogumise reeglistiku suhtes ei ole mitmesugustel põhjustel suudetud üksmeelt saavutada – seega võivad kohtu jaoks olla nii süüdistuse kui kaitse argumendid täiesti tõsiselt võetavad (näiteks mingi jälitustoiminguga saadud tõendi lubatavuse küsimuses).
Mõistetavalt ei peaks kohus raiskama oma aega ja tegelema tõendite lubatavuse küsimusega siis, kui sellest mitte midagi ei sõltuks. Loomulikult sõltub. See, et tõendite lubamatusest tingitult võidakse süüdistatav õigeks mõista, ei ole mitte ainult võimalikkuse, vaid ka tegelikkuse valdkonda kuuluv nähtus. Tõsi, üsna harva. Ja see on ka omamoodi hea, sest loodetavasti näitab, et alusetuid süüdistusi on meil siiski suhteliselt vähe.
Tean: umbes siin hakkavad taas tuhast tõusma JOKKi jutud. Et näed, leht kirjutas kõik ära, kuidas värk oli, aga kohtud tegid jälle JOKKi. Taas kord: pangem end sellese uskumatusse süüdistatava olukorda ja mõelgem, milliseid vahendeid tõe tuvastamiseks enda suhtes aktsepteeriksite, kas oleksite nõus loobuma enda õigustest ja lubama eranditult kõike? Ja kui tõesti, siis miks küll?
Väikese kõrvalepõikena tahaksin siinjuures öelda, et see, mis toimub meie spordialases «õigusemõistmises» (nagu märkate, on siin täiesti kohustuslikud jutumärgid), on juristide klassikalise arusaamaga absoluutselt ühitamatu. Ka selles juristide tavamaailmas ei aegu teatud raskemad kuriteod. Ka siin võivad isegi aastaid pärast kohtuotsuse jõustumist erandjuhtudel ilmneda sedavõrd uued asjaolud (tapetu väljailmumine elavana kaks aastat pärast selle tapmise eest süüdi tunnistamist), mis tingivad jõustunud kohtuotsusega asja taasmenetlemist. Kuid neid erandjuhtumeid on, kinnitan, kohtuasjade koguhulgast ikka täiesti marginaalne hulk. Tavalises kohtumenetluses valitseb kindel arusaam, et kui täna olemasolevate vahenditega kellegi süüd tõestada ei õnnestu, siis nii jääb ja peabki jääma. Siin ei peeta mõeldavaks oodata järgmiste olümpiamängudeni, et äkki teadus selleks ajaks suudab toota uusi tõendamisvahendeid ja siis saaks medalid ümber jagada Spordimaailmas on see kõik aga teadupärast võimalik. On selline lõputu tõe poole püüdlemine siis dopingukasutamist vähendanud? Ei julge väga kindlalt väita. Kuid tulgem peateele tagasi.
On veel üks täiesti omaette ja oluline teema, mis kõnealuste avaldamiste kontekstis minu teada käsitlemist pole leidnud, aga millele vihjasin juba selle kirjutise esimeses reas. Küsimus on lühidalt öeldes selles, et kui mingit kohtuasja otsustatakse kriminaalmenetluse raames lahendada kõigi võimalike garantiidega, ehk nn üldmenetluses, siis kriminaaltoimiku materjalid, nii nagu nad ajalehes ilmuvad, ei saagi kohtunike kätte jõuda. Kriminaaltoimik (veel kord – nii nagu leht avaldas) jääb kohtusaali ukse taha ja see on suuresti kohtu otsustada, mis sellest kriminaaltoimikust võetakse kohtuotsuse tegemise aluseks olevasse nn kohtutoimikusse, mis mitte. Seejuures näeb seadus ette, et üldreeglina on kohtu jaoks tähendust omavad vaid need jutud, mida kannatanu, tunnistaja või süüdistatav räägib kohtuistungil. Ja üksnes erandjuhtudel on lubatav toimetada kriminaaltoimikust kohtutoimikusse varem antud ütlusi. Ja nüüd veel kord NB! Üks reegel on muuhulgas ka see, et üldmenetlust toimetav kohus ei peaks nägema eelnevalt räägitut, ehk siis kriminaaltoimikus sisalduvaid ülekuulamiste protokolle. Kui aga need ütlused on eelnevalt ajalehes ilmunud, siis mõistetavalt ei saa enam see viimati käsitletud nõue olla täidetud.
Seega pole siin küsimus selles (nagu hiljuti keegi kusagil püüdis väita) või mitte üksnes selles, kas ja kuivõrd suudavad kohtunikud vältida nn ajakirjanduslikke mõjutusi kohtuasjade lahendamisel. Küsimus on eeskätt selles, et kriminaaltoimiku materjalide kohtueelse avaldamisega ajakirjanduses lülitutakse lubamatult kohtuliku arutamise seaduslikku ja plaanipärasesse toimimisse. Aga mis puudutab kohtunike mõjutamist ajakirjanduse kaudu, siis jah – olen veendunud, et enamik kolleege vaid muigab kogu selle karnevali peale ega lase end asja objektiivsel lahendamisel absoluutselt mõjutada. Enamik. Kas ka kõik – seda paraku ei tea. Aga kui Sa, hea lugeja, püüad korraks end kohtuniku rolli panna, siis kui hästi Sa ennast tunneksid ja kas Sul õnnestub tõrjuda näiteks sellist etteheidet, et «Kuhu see kohus pääses süüdimõistmisest, kõik lehed ju kirjutasid, kuidas asi tegelikult oli?».
II
Nüüd siis ka lubatud koostööettepanek (millest, loodan, ei saa keelduda). Aja ja ruumi kokkuhoiu mõttes võib lühidalt öelda, et isiku süüditunnistamisele järgneval karistamisel peab olema nii eri- kui ka üldpreventiivne toime. Ehk siis karistamisega tuleb vältida vastava isiku poolt uue kuriteo toimepanemine ja samas tuleb sellega manitseda ka kõiki teisi inimesi kuritegelikule teele asumise eest.
Õigusalases kirjanduses on viimastel aastatel üsna tõsiselt arutatud selle üle, et kui enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist on meedias ulatuslikult avaldatud isikut selgelt süüstavat materjali, siis… Jah, õige! Siis on igati alust eeldada, et juba selle süüstava materjali avaldamisega on tegelikult alanud nii eripreventiivne toime süüdistatava suhtes kui ka ühiskonnale laiemalt suunatud üldpreventiivne toime.
Mis sellest järeldub? Selge see, mis. Et kui kirjeldatud juhtudel hakkab kohus karistust mõistma, siis peaks ta viimase tehtena vähendama seda mõistetud karistust toime võrra, mis juba tänu ajakirjandusele on ühiskonnas toiminud. Kas siin võiks karistust mõistev kohus öelda ka seda, et tänu ajakirjandusele ongi õnneks juba töö tehtud ja karistus kantud? Seda ma praegu täpsemalt ei tea. Siin peaks ikka natuke ka seadusandjaga nõu pidama. Aga riigireformi konteksti peaks ju see ettepanek sobima?