Marti Aavik: koolilaps – majanduse vedur?

Marti Aavik Foto: Tairo Lutter / Postimees

Rõõmustavad PISA tulemused on tekitanud päris paljudel küsimuse, miks siis ometi ettevõtjad kurdavad tööletulijate üle ja miks põhikooliõpilaste rahvusvahelises võrdluses head teadmised ja oskus neid loovalt rakendada (!) imeliseks majanduskasvuks ei muutu.

Küsimus on osalt* õigustatud. Aga kardetavasti pole sellele ainsat õiget vastust ja enamiku lahenduste võti ei pruugi üldse peituda koolis.

Alustan sellise looga. Veetsin eelmisel aastal hulga aega, vesteldes Šveitsi ettevõtjatega, kes on oma südameasjaks võtnud sealse – maailma edukaima – kutsehariduse mudeli «eksportimise» teistesse maadesse. Neil on suur toimiv projekt näiteks Indoneesias ja  natuke on nad teinud koostööd ka meie haridusametnikega. Kui olin neilt mitu tundi uurinud Šveitsi hariduspoliitika ja eriti õpipoisiõppe kohta, siis küsisin: «Kas ma saan õigesti aru, et teil pole keskaegne süsteem «õpipoiss-sell-meister» kunagi ära kadunudki?» Vastus oli selge «jah».

Ja siis kuulsin veel pikalt, et näiteks ameeriklastel pole lootustki Šveitsi edu jäljendada, kuni sealsed ettevõtjad esimese asjana põrutavad, et koolist peab ikka oskaja inimene tulema. Ja üldse, mässad õpipoisiga, kulutad aega ja raha, aga tema, kurinahk, läheb konkurendi juurde tööle – kus selle kahju ots.  

Töökate šveitslaste lähenemine on teistsugune. Torumehel on õpipoiss, kellavabrikutes on õpipoisid jne. Üks näide tundus eriti tore (ei oska öelda, kui levinud see on). Õpipoisi lõpueksam on selline, et ta teeb otsast lõpuni ise valmis ühe Šveitsi peenmehhaanika ime, mille meisterdamist ta ju õppiski, paneb selle karpi ja saadab kliendile teise maailma otsa. Ilma et firmas keegi teda kontrolliks! Kui klient on rahul, siis ongi ju imehästi. Ja õpipoiss saab üksiti tundma, kelle ees ta lõpuks tõeliselt vastutav on.

Kõik see ei toimiks, kui ettevõtjad ise poleks valmis oma aega kulutama ja oskusi edasi andma. Ja tundub, et see ei toimi ka ilma väga tugevate ettevõtlusorganisatsioonideta – sisuliselt ju tsunftide ja gildide traditsioonide edasikandjateta. Millised on meie ettevõtjate arusaamad? Kas «riik, anna» või «koolitame ka ise»? Kas ettevõtjate ühingud on piisavalt tugevad? Ja siis: mida riik peab tegema?

Teiseks. Hariduskorraldajate tavaline jutt on, et alles doktorikraadiga spetsialist on see õige laiemat sorti profiiliga uuendaja ja elu edendaja. Küllap on näiteid igasugustest uuendajatest, kraadiga ja ilma, aga kõrge akadeemilise tasemeni jõudjate (arvu) ja majanduse edenemise seos on vast siiski olemas.

Ja muidugi ei tasu isegi PISA lainel unustada, et haridus pole ainus tegur, mis majandust veab. Ettevõtjad ise räägivad juhtimise kvaliteedist, kapitaliturust jpm.

*Mina küsiksin vastu: kust te võtate, et heal tasemel üldharidusel pole Eestis senises edus rolli? Julgen arvata küll, et see juba ongi majandusarenguks saanud.