Marti Aavik: kes on Eesti eliit ehk seisus kohustab (6)

Marti Aavik
, arvamustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marti Aavik
Marti Aavik Foto: Tairo Lutter / Postimees

See oli ülemöödunud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Kõrvenurga valgustatum pea oli Hundipalu Tiit. Kui tema suu lahti tegi, siis kuulati teda kui köstrit, peaaegu nagu kirikuõpetajat. Ta oli Kõrvenurgas ainuke mees, kes ajalehte luges.

Kui puhkes epideemia, ei talitanud talupojad kuigipalju targemini, kui olid need, meie meelest mõistusvastased kombed, mida lugesime näiteks Ebola puhangu ajal lääneaafriklaste kohta. Peiedel oli vaja oma jõukust näidata ning kogu ümbruskonna rahvas sõi ja jõi sisuliselt haigevoodite kõrval. Rikkaim mees, Kassiaru Jaska, arvas, et haigus on issanda karistus tema ümberajamise ja pettuste eest.

Seejuures oli inglise arst John Snow, üks epidemioloogia esiisadest, Broad Streeti kooleraepideemia allika (ühiskaevu) välja selgitanud ja sellest kirjutanud aastakümneid varem (1854). Pariisis oli Louis Pasteur juba 1862. aastal ümber lükanud bakterite iseenesliku tekke teooria ning leidnud, et kui söödavaid olluseid piisavalt pikalt kuumutada, siis mikroorganismid surevad ja ei suuda enam inimesi haigeks teha.

Neist asjust oli kirjutatud ka Eesti ajalehtedes, ent Tammsaare raamatu tegelased, Vargamäe pered ja nende kaugemad naabrid ei teadnud sellest midagi. Seepärast surid nende lapsed ja osa täiskasvanutestki.

Ent nende kummalisevõitu talupoegade kaasmaalastest ja tasahilju neist endistki oli saamas Eesti rahvas. Mängu ilu mõttes meenutagem, et 5mal jaanikuu päeval 1857 alustas Jannsen ajalehte, mille tungalt nüüd minagi edasi kannan, sõnadega: «Terre, armas Eesti rahvas!» (s.o «Postimehhe esimenne terretaminne»).

Võib pikalt-laialt vaielda selle üle, milline koht oli sel teretamisel rahvuse loomises, mida rahvuse loomine ülepea tähendab ja kas «rahvuse loomine» on õige sõnapaar ajalooliste muutuste tähistamiseks. Minu meelest tasuks meil rahvuse loomise kontseptsioonidest kaasa võtta lihtne mõte, et jagatud tekstid ja väärtused on üks rahvuseks saamise, õigupoolest «meieks» olemisest teadlikuks saamise eeldus.

Siis tuli kiire majanduskasvu ja linnastumise aeg. Nn Tartu renessanssi üks peamistest sündmustest on see, et Jaan Tõnissonile ostetakse Postimees. Võetakse üle linnade valitsemine, esimesena Valgas, siis Tallinnas jne. Kerkivad teatrimajad ja palju muud.

Aino Kallas võttis oma Noor-Eesti esseedes (1921) kultuurilise edenemise nobeduse kokku kujundiga hariduslik «salto mortale»[1] – imetlus ja ohutaju sünniarmide pärast üheskoos.

Asjad läksid sirgjoones ülesmäge ja kõigi jaoks? Rahvus oli juba kindlasti olemas? Ja ometi kirjutab ühe Põhja-Tartumaa möldri 1900. aastal sündinud poeg, et ta sai alles Tartusse gümnaasiumi tulles teada, et eesti keeles kõrgemat kultuuri on. Maa-antvärgid rääkisid koduski saksa keeles.

Vahemärkusena (ukrainlastele mõeldes): sõdagi pole see, mida saaks tuua reformide seisma jäämise õigustuseks. Eesti rahvas tegi kõige olulisemad reformid just siis, kui kestis veel võitlus punase Venemaaga. Muuhulgas avas rahvusülikooli.

Ja pange tähele, et Rostovtsevi eraülikooli polnud siis enam vaja, sest eestlaste rahvusülikoolis võisid vabalt õppida ka juudid ja naised – mitte vabakuulajatena, vaid täieõiguslike akadeemiliste kodanikena. Karikeerides: rahvusülikool tähendas seda, et mindi üle osaliselt eestikeelsele õppele. Emakeelset professorkonda kasvatati teadlikult kahe aastakümne vältel. Kultuuriliste akrobaatide salto mortale’t ei võetud etenduste kavast maha, ent lisandus süstemaatiline akadeemilise müüri ladumine. Loodi keel, milles valgustatud pead said oma rahvaga, oma taludesse jäänud õdede ja vendadega maailma asjadest rääkida.

Käisin Eestimaa rüütelkonna hoones, Toompeal Kiriku platsil, esimest korda 15-aastaselt 1980ndate teisel poolel. Seal oli siis rahvusraamatukogu. Lugesin vanu ajalehti – kooli ettekande tarbeks. Lisaks mõnevõrra masendavale riiuli- ja kapimürakate loodud üldmuljele oli seal ometi jälgi ka Eesti vabariigi välisministeeriumist ning loomulikult rüütelkonnast. Märke hoopis teisest, ebasovetlikust, värvilisest maailmast.

1991. aasta augustis seisin sõna otseses mõttes tanki ees ja juba nädal hiljem alustasin Eesti vabariigi Tartu Ülikoolis rebaseaastat. See teine maailm oli äkki kohal. Tartus puutusin ükskord juhuslikult ja põgusalt kokku Eestimaa rüütelkonna viimase peamehe Eduard von Dellingshauseni järeltulijaga. Tavaline tagasihoidlik seljakotiga üliõpilane Saksamaalt. Tema esiisa Eduard ajas Balti hertsogiriigi loomise asja ja oli Eesti vabariigis persona non grata.

Baltisakslased, niipalju kui neid isiklikult kohanud olen, on toredad mõistlikud inimesed ja paljud neist on vähemalt mingil määral Eesti patrioodid. Väga tore on aga ka see, et Eesti on vähemalt praegu mitmes mõttes egalitaarsem maa kui mõned me lähinaabrid, mida tavaliselt võrdõiguslikkuse musternäidiseks peetakse. Juurdunud seltskondlikke klaaslagesid, tundub mulle, on meil siiski vähem.

Ja veel üks looke. Kuulsin üht kolleegi rääkimas kõigile tuntud tegelasest, tema perekondlikust taustast. See kolleeg kasutas sõnapaari: Eesti aadel. Põhjenduseks polnud mitte maad ja mõisad, vaid sügav ja mitmekülgne seotus meie kultuuriga, akadeemilise traditsiooni ja selle sama Tartu Ülikooliga.

Ärgem hakakem mu kolleegi sõnakasutusega väga norima. Olgu «aadel» või mitte, aga natuke tõtt tundub olevat selles, et eestlased peavadki oma akadeemilist ja kultuurieliiti eriliseks seltskonnaks, keda imetletakse, isegi kui nende tegevuse sisu just liiga täpselt ei teata.

Eliidilt ka oodatakse… Oma rahvaga tuleb maailma asjadest rääkida, et nad:

  • ei sureks ära, nagu Vargamäe lapsed;
  • saaks aru, kes nad on, nagu erinevaid kuuluvusi avastavad antvärgipojad omal ajal;
  • oleksid ilmaelu moodsustega kursis, nagu nooreestlased, ning saaksid oma tegevuses hakkama kõige kaunimate salto mortale’dega;
  • mõistaksid maailmapoliitikat ja oskaksid oma huvide eest seista, kui jälle mõni hertsogiriigi idee välja ujub;
  • ei laseks oma kaaslastel endal nahka üle kõrvade tõmmata.

Eliiditeooriaid ju on mitut-setut sorti, aga mulle tõesti meeldiks mõelda, et iga Eesti inimene, kes millegagi tõsiselt ja tipptasemel tegeleb, ongi osa eliidist. Või õigupoolest saab ja kasvab selleks tänu vastutustundele oma rahva ja maa ees ja eest. (Ja minu jaoks kirjutavad mõned ka end ise sest eliidist välja, olles üleolevad oma kaasmaalaste ja osavõtmatud selle maa suhtes või kasutades neile antud usalduskrediiti kurjasti.)

See moodne ja hirmutav «tõejärgne» ajastu võiks ju seda väikest rahvast tabada natuke vähem valusalt, kui ta näib nüpeldavat ülejäänud maailma?

Aga siis tulevad «agad». Jäin pikalt mõtlema, kas kogu see jutt kirjeldab juba kadunud maailma. Kus moodsal ajal üldse on või saab olema see linnaväljak või kuulutuste tulp, kust ma saan ülevaate kõige olulisematest sündmustest ja sõnumitest? Kuhu peaks nüüdsel ajal dr John Snow kleepima sõnumi, et sellest kaevust ei tasu vett võtta, sest just sealt saab koolera külge? Sotsiaalmeediasse? Aga kui sotsiaalmeedia firmal on kaval algoritm, mis arvestab lugeja eelnevaid valikuid, ja see lugeja pole lisaks kassipiltidele kunagi «laikinud» ühtegi postitust, mis sisaldab sõna «koolera»? Ajalehte? Aga Hundipalu Tiitusid, kes hommikul loevad läbi toimetatud ja selge struktuuriga ajalehe, jääb tasapisi vähemaks. Uudisteportaalis oleks aga dr Snow koolerajutt vajunud õhtuks juba esilehe lõppu või üldse pildilt kadunud. Televisiooni? Tuleb välja, et ka see on aeglaselt, ent kindlalt tagaplaanile vajuv meedialiik, mis üha vähem suudab sama sõnumiga kõnetada (peaaegu) kõiki.

Loomulikult vahendid ja väljundid muutuvad. Strateegiline eesmärk peaks aga olema säilitada eestikeelne teadmiste ja arvamuste «turuplats», «linnaväljak», kus igaühel on võimalus proovida, kas ta sõnumil on piisavalt nii sisu kui vormi tiibu, et puudutada oma kaasinimesi ja parimal juhul muuta nende käitumist. Tõenäoliselt tuleb selleks leiutada ja katsetada ridamisi uusi viise või proovida unustusse vajuma kippuvaid vanugi.

Minu meelest ei ole see väikeses Eestis üksnes meediaäri ega ajakirjanike tsunfti asi, et see ühendav ruum oleks olemas. See on cosa nostra – meie kõigi asi. Erinevad inimesed peavad kokku saama, ideed liikuma. Meeldivatesse ja mugavatesse sinu moodi mõtlevate inimestega infomullikestesse kapseldumist võib kirjeldada ja kiruda kui palju tahes. Edasi viivad aga katsed neid seltskondlikke ja mõtteviisilisi kaardipakke natukenegi segada.


[1] Eluohtlik hüpe, ülekantud tähenduses riskantne, ohtlik või otsustava tähtsusega ettevõtmine.

Kommentaarid (6)
Copy
Tagasi üles