Märt Meesak: Keskerakonnale seni olulised teemad said endale nõrgad täideviijad

, Vabaerakonna tegevjuht, Konguta vallavolikogu esimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Märt Meesak
Märt Meesak Foto: Jaanus Lensment

Uus koalitsioon on tegevuskava täitma asunud. Üllatav on aga selle leppe juures see, et seni kõige rohkem eelmiste koalitsioonide maaelu- ja regionaalpoliitikat kritiseerinud Keskerakond on mõlema valdkonna ministrikoha enda kätte saanuna varasemad põhimõtted unustanud, kirjutab Konguta vallavolikogu esimees ja Vabaerakonna tegevjuht Märt Meesak.

Kahe ka eelmises koosseisus valitsusvastutust kandnud erakonna IRL ja SDE tegevustest maaelu ja regionaalpoliitikas pole pikalt kirjutada, neil pole kõrvutades Reformierakonnaga midagi märkimisväärset ette näidata. Pikalt on vindunud ja tegemata haldusreform ning riigireform, sundpolitiseeritud on maavanemad ning omavalitsusjuhid. Põllumajandussektoris on kriis, sealjuures mitte ühes valdkonnas, vaid vaat et kõigis. Pole leitud õiglast lahendust looduskaitseliste piirangutega eramaade omanikele.

Tänase koalitsiooni leppes on kirjas mitu lahendusena näivat ideed, kuigi üldsõnaliselt. Maaelu peatükk on üks lühemaid ning regionaalpoliitikas on kaua oodatud tulubaasi osa eraldamine kriisieelsele tasemele märkimisväärseim. See on aga ka üks väheseid nn käega katsutavaid lubadusi. Lubatakse viia lõpuni riigireform ning kaotada maavalitsused, kuid sellega võib minna nagu varem. Tähtaega määratud pole, seega kas jõutakse alustada enne 2019. aasta valimisi või jääb see taas tulevikku, on ebaselge.

Keskerakond on korraldanud üle Eesti haldusreformi puudutavaid seminare, kus oli tunda kriitlist meelt halduskorralduse muudatuste üle. Ka presidendikandidaat Mailis Reps rääkis kohtumistel omavalitsusjuhtidega haldusreformist kui katkust. Oli kuulda lubadusi presidendina sellele isegi pidurit tõmmata, kuigi see poleks presidendi võimuses. Juba siis tundus kahtlane, kas mõistetakse ka nende lubaduste reaalset mõju kogu tänasele halduskorraldusele ja tehtud tööle.

Mul on ülihea meel, et valitsusvastutust saades ei saadetud senist reformi kulgu otsemaid prügikasti. Senist tööd tunnustas ka mööda Eestimaad ringi sõitev uus riigihalduseminister Mihhail Korb. Tartumaa omavalitsusjuhtidega kohtudes tunnistas ta ka ise, et see pilt, mis talle teemasse süvenedes avardus, üllatas ka positiivselt. Oleks olnud pahatahtlik paljudes omavalitsustes tööd teinud inimeste suhtes, kui poleks märgatud senist suurt ühist tööpanust. Panustatud on haldusreformi õnnestumisse, et kohapealsed kokkulepped enamikule osalistest sobiks.

Kriitika, et eelmine valitsus keskendus ainult piiridele ja elanike arvule ning mitte sisule, on ju õigustatud. Uus minister tundus teadvat, kuidas täita senine reformiseadus sisuteemadega. Õnneks on mitu teemat laual ja loodan väga, et neist osagi teoks saab. Ja ikka nii, et omavalitsuste autonoomia suureneb ja riik sekkub vähem. Ääremaastumist õnnestub ehk pidurdada, leides valemid tulumaksuosa eraldamisele ja sotsiaalmaksu erisusteks. Vähemalt ministri positiivne hoiak andis lootust.

Keskvalitsus on omavalitsusi pidevalt solgutanud ja omavalitsusjuhtidele on ta ausa partneri asemel jõupositsioonilt käituv ülbik. Pead paneb vangutama ka Reformierakonna nüüdne haldusreformi vajalikkuse retoorika. Käitumismuster on kahel erakonnal sarnane, silmakirjalikkust on mõlemal kuhjaga üle ning jutt ja teod ei käi kokku.

Teema kokkuvõtteks tuleb aga vaadata hoopis vastutavate ministrite nimetamise peale. Keskerakond vastutab kahe valdkonna eest, mida seni kõvasti kritiseerinud, just kriitilisi konverentse, seminare ja kohtumisi korraldades. Seda üllatavam on aga erakonna valitud ministrid. Maaeluminister Martin Repinski sattus kohe ja mitme teemaga meedia turmtule alla, ja tema ametiaeg jäi imelühikeseks.

Ka uue riigihalduse ministri valik on päris keeruline mõistatus, mehitatud kartellierakondade traditsioone järgides vastutustundetult. Regionaalküsimuste eest vastutanud peaasjalikult kõik Tallinna munitsipaalpoliitika kasvandikud. Ansipi teises ja kolmandas valitsuses Siim-Valmar Kiisler, Rõivase esimeses valitsuses esmalt Hanno Pevkur ning viimases otsas Arto Aas, nüüd siis Tallinna endine linnaosavanem! Regionaalpoliitikas on pealinlaste parimatest teadmistest vähe, kindlasti on kasuks vallajuhtimise kogemus praeguse hoogsa haldusreformi käigus.

Esmane kokkupuude uue ministri Korbiga oli Tartumaa omavalitsusjuhtidel positiivne ning näha oli ministri tahet teha läbikaalutud ja tagasisidega arvestavaid otsuseid. Tuleb loota, et nõunikud, kes tal on rohkem just väikevaldadest, suunavad otsused õigetele rööbastele. Kas aga ka ministeeriumi pikaaegsed ametnikud on võimalik näoga rahva poole suunata, see on veelgi suurem proovikivi. Seni pole see eelmistel ministritel õnnestunud.

Valikuid tehakse sama nukra mustri järgi, et olulisem kui kasu valdkonnale või Eestile on parteipoliitilised suhted ja reeglid. Kui varem oli selline käekiri kaugelt äratuntav kartellierakondadest kolmel, siis nüüd astus taas samasse süsteemi ka kaua võimust eemal olnud neljas. Kinnitades sellega, et senine võimuparteitruu ja kombinatsioonidest lähtuv poliitika ei kao ka selle valitsuse ajal. Ehk olulisem on hoida end erakonna ja mitte ühiskonna huvide ja terve mõistuse teenistuses. Anname uutele ministritele küll jõulurahu, kuid hoiame kindlasti asjadel silma peal, kuna mõlemas valdkonnas on väga paljude otsustega kriitiline ja kiire.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles