Kindralleitnant Ants Laaneotsa kõned manavad aeg-ajalt vaimusilma ette Stanley Kubricku filmi «Dr Strangelove», musta paroodia külma sõja kõrgajast, milles rohkem ja vähem agarate USA kindralite otsused suuremal ja väiksemal määral riigi poliitikat kujundavad.
Laaneotsa eilses «rahvale» adresseeritud pöördumises oli kaks nooti, mis rahuaja demokraatlikus ühiskonnas kõrva riivasid. Üks oli üleskutse erakondadele leppida kokku «ennast õigustanud riigikaitsemudeli» eemaldamises päevapoliitika «emotsioonidest».
Teine oli Eesti sõjaväejuhi jaoks idée fixe’iks saanud «psühholoogiline kaitse», lähtudes ohust, mida kindral ühes novembrikuises kõnes kvalifitseeris kui «vastase ja igasuguste lotilate katseid desarmeerida meid vaimselt».
Mõlemas küsimuses ületas kaitseväe juhataja selgelt oma volituste piire, sekkudes poliitikasse ja seades kaudselt kahtluse alla tsiviilkontrolli toimimise sõjaväe üle Eestis. Laaneots on kahtlemata mees, kellega võiks minna luurele; professionaalina on ta kindlasti oma ülesannete kõrgusel; aga ühiskonnale päevapoliitilisi suunitlusi ei tohi ta anda enne ameti mahapanemist ning poliitikasse minemist.
Laaneotsa rollitaju hägustumisest samas võib teatud mõttes aru saada, vett segavad poliitikud ise. Kindrali poliitiline programm kattub üksüheselt kaitseminister Jaak Aaviksoo omaga viimase 11. detsembri ajaveebisissekandes «Ärge närige toimivat riigikaitset, oravad».
Litter peatub siiski kogu valitsuse juures, mis sügisel kiitis heaks riigikaitse strateegia, kus Laaneotsale muret tegev rahva «psühholoogiline kaitse» on defineeritud äärmiselt lõdva randmega, kriisimeetmetest «julgeolekumõtlemise populariseerimiseni». Kubricku «eluliste mahlade» puhtus ei jää siit enam ülearu kaugele.
Atmosfääris, kus aastaid on tähtsustatud rahvuslikke jt indiviidiüleseid prioriteete, mõjus värskendavalt president Toomas Hendrik Ilvese aastapäevakõne rõhuasetus inimesele. Riik on lõppkokkuvõttes inimese jaoks, mitte vastupidi.
Kui Eesti otsib endale põhjapoolseid eeskujusid, võib ta teha palju halvemini kui lähtuda briti mõtleja Michael Oakeshotti eristusest universitas ja civitas ühiskonnamudelite vahel. Esimene ühendab inimesed subjektidena mõne etteantud suurema hüve teenistusse, teise ainsaks mõtteks on üksikisiku plaanide teostamiseks võimalikult soodsa keskkonna loomine.
Esimese mudeli jätkuv laiutamine Eesti ühiskonnamõtlemises lubab kahelda presidendi väites, et viimase 20 aastaga on tehtud kõik mis võimalik Eesti põimimiseks ja lõimimiseks Euroopaga.