Õppigem uskuma oma kaaslastesse, põlgamata ära teistsuguseid vaateid
Juhtkiri: isetehtud Eesti
25. veebruar 2011, 11:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestisse tasub uskuda. Eesti riigi ülesehitamine on olnud märkimisväärne saavutus ja mitte kõigil me kunagistel saatusekaaslastel pole läinud oma riikluse ja demokraatia ehitamisel sama hästi kui meil.
Ent uskumine ei pea sugugi lähtuma üksnes patriootilisest mõttelennust või riikide omavahel võrdlemisest, vaid mõelda võiks teekaaslastele, keda tunneme ja teame ühiste tegevuste ning püüdluste kaudu.
Olles ise usaldusväärsem, sallivam, sõbralikum ja julgem kaaslane teistele, loome võimaluse, et meilegi ulatatakse käsi mitte ainult äärmises hädas, vaid selleks, et saaksime oma unistused teoks teha.
Hästi läheb neil ühiskondadel, kus inimesed julgevad ja oskavad usaldada üksteist ning kus riigi ja omavalitsuste töö korraldajad tegutsevad sihipäraselt selle nimel, et kodanikel poleks põhjust neid umbusaldada.
Ehkki president Ilves ütles oma kõnes, et me ei peaks (kramplikult?) otsima tunnustust edetabelitest, on ometi mõtet küsida, kuidas me paistame võrdluses teiste ühiskondadega.
Paljud üldisematest väärtustest, mille poole püüdleme, pole põhimõtteliselt sellised, mille puhul oleks täiuslikkus saavutatav.
Pigem on tegu kursi hoidmisega, millest alati siia või sinna kaldutakse. Kuidas me teaksime, kas liigume õigel kursil mõistliku kiirusega, kui me ei püüaks end võrrelda nii teistega kui ka seatud sihiga?
Kui ütleme, et Eesti on hea koht elamiseks, siis seegi on paratamatult suhteline. Oma kogemus ja tunne või vestlused kaaslastega, visionäärluski on erakordselt vajalik, ent paratamatult piiratud teadmiste allikana.
Nii et rumalat edetabelivaimustust naeruvääristades pole ometi põhjust kalduda teise äärmusse, öeldes, et tõsi oleks justkui ainult see, mida oma silmaga, piltlikult öeldes mikroskoobi või teleskoobita näeme.
Teadmistele tuginevas Eestis peame õppima endasse ja oma kaaslastesse uskuma nii, et me ei põlga ära vaateid, mis on avaramad kui meie isiklik kogemus.
Isegi kui me seda endale iga päev ei korda, tuleb ometi nõustuda presidendi määratlusega, et põhieesmärk on olnud teha kõik selleks, et 20. sajandi tragöödiad ei korduks. See on suur raamistik, millega rööbiti oleme loonud paljugi ühist, mis ei käi riigivõimu alla.
Vabast tahtest, ise sihte seades ja neid koos oma kaaskodanikega päris eluks muutes. Kodanikuühiskond pole Eestis homse päeva unistus, vaid oleme seda loonud ka läbi möödunud kahe kümnendi.
Unistagem, et kodanike vaba tegevust Eesti paremaks muutmiseks saab olema rohkem. Eesti pole kindlasti veel valmis, ta kasvab paremaks ja tugevamaks, nagu president kenasti ütles.