Meil ei ole mingit põhjust rääkida kultuurist ja keelest valdavalt virilal toonil. Tasapisi võiks küljest harjutada ka kombe, et neil teemadel on eelkõige põhjust avalikkusele pajatada raha vähesusest, sisseharjutatud nutuvõru ümber suu.
Juhtkiri: nutulauluks pole põhjust (1)
3. detsember 2016, 13:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esikohal on ikka see, mida me oleme saanud ja saavutanud ning mida meil on järgmiseks vaja teha. Ja siis on kindlasti mõtet rääkida ka vajaminevast rahast.
Eesti keel on edulugu, kõlab tänase lehe lisa Arvamus ja Kultuur (AK) vestlusringi pealkiri. Tõepoolest edulugu – nii ajaloolises mõõtmes kui ka praeguses ajas. Selleks et edulugu kestaks, tuleb laduda tehnoloogilistele uuendustele alusmüüri ega tohi mõtlematute, näiteks vaid ingliskeelseks suunavate kitsendustega ega poliitilise tahte ja missioonitunde puudumisega lasta käest ei võimalusi ega juba olemas olevat.
Viie aasta eest, kui haridus- ja teadusminister oli Tõnis Lukas (toona IRLi liige), kirjutati Tartu Ülikooli seadusesse selged rahvusülikooliks olemist mõtestavad eesmärgid, mis muu hulgas said kümmekonna rahvusteaduste professori ametikoha loomise aluseks. Nüüd selgub, et edulugu on olnud seegi. Värske rahvusvaheline hindamine kummutab väga kindlalt müüdi, et rahvusteadusi pole võimalik edendada suurepärasel rahvusvahelisel akadeemilisel tasemel. On küll!
Tuleb aru saada, et identiteedita inimene, kes ei tea, kes ta on ja kust tuleb, on hädas. Me vajame teadmisi iseendi, oma keele ja kultuuri kohta. Osa neist on väga praktiliselt rakendatavad. Näiteks toetub masinatele eesti keele õpetamine nii (keele)teadlaste kogutud ja töödeldud tekstikogumitele kui ka (uutele) teadmistele keele ja inimeste suhtlemise omadustest. Teised avardavad arusaama meie esivanematest ja ajaloost, kusjuures needki teadmised ei tule üksnes humanitaaridelt. Näiteks teame tänu geneetikutele nüüd, et meis on ülekaalus nende esivanemate geenid, kes saabusid Euroopasse enne viimast jääaega, umbes 40 000 aastat tagasi.
Meil on aeg ka avalikes aruteludes jõuda selleni, et sisu on nii A kui ka O. Mõne aasta eest ütles poliitik Rein Lang (Reformierakond) tabava irooniaga: «Kuuldes sõna kultuur, haarab eestlane instinktiivselt kellu järele.» Õigupoolest ei peaks me sedagi kuidagi häbenema.
Okupatsiooniaja tekitatud laga ja puudus oligi täiesti objektiivselt võttes nii suur, et päriselu võimalikkuse tekitamiseks on tulnud pikki aastaid laduda müüre ja teha korda sotsialismi viljastavates tingimustes lagunenud maju. Seda on teinud riik maksumaksja rahaga ja seda on teinud kümned ja sajad eraorganisatsioonid Estonia Seltsist traditsiooniliste Eesti üliõpilaskorporatsioonideni. Pärast rasket müüritööd on meil aga üha rohkem põhjust meenutada, mis tarvis me seda üldse tegema hakkasime.