Jaak Madison: uus valitsus – kas parem kui varem?

Jaak Madison Foto: Erakogu

Eestis 17 aastat järjest võimul püsinud Reformierakonna kukkumine tõi kaasa ammu igatsetud poliitilise maavärina ning andis paljudele kaasmaalaste lootust, et Eesti poliitika saab uue hingamise. Kas lootus on ka põhjendatud, küsib riigikogu liige Jaak Madison (EKRE).

Hakatuseks tuleb mainida, et uus koalitsioon on see vaid kolmandiku (Keskerakond) ulatuses. Ülejäänud kaks kolmandikku moodustavad senised partnerid – IRL ja sotsid. Kui tähte närida, siis tegelikult moodustub kogu uus võimuliit vanast kartellist, kes on aastaid rahva ees tüli ja leppimist näidelnud. Värskest valitsusest oleks põhjust kõnelda siis, kui kampa oleks võetud ka eelmisel aastal värskelt parlamenti pääsenud erakonnad: Vabaerakond ja Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Ent vanadel partneritel olid hääled juba koos,  puudus poliittehnoloogiline vajadus uusi jõude kaasata. 

Positiivne

Tuleb tunnistada, et vaatamata uute jõudude ignoreerimisele paiskas valitsusevahetus Eesti poliitikasse sõõmu värsket õhku. Koalitsioonilepingus lubatakse ellu viia mõndagi positiivset. 

Plaan tõsta tulumaksuvaba miinimumi 500 euro peale on julge ja vajalik samm. Eestis elab allpool vaesuspiiri 280 000 inimest. Tallinnast kaugemal elavate inimeste ellujäämine on tõeline kangelastegu. Nemad on tõelised patrioodid, kes hoolimata elatustasemest on jäänud oma kodukohta ning hoiavad alal ka väikepiirkondade toimimist. Tulumaksuvaba miinimumi tõstmine jätab inimestele rohkem raha kätte.  Peale toimetuleku paranemise suureneb selle sammu mõjul ka sisetarbimine, ning see mõjub hästi kogu Eesti majandusele. 

Igati tervitatav on valitsusliidu kava tõsta õpetajate palk 120 protsendile keskmisest palgast, võtta kasutusele regionaalsed maksuerisused ja suurendada põllumajandustoetusi.

Küsitav

Kahjuks on uus võimuliit kokku leppinud ka rea küsitavaid otsuseid. Üheks selliseks on kava kaotada võimalus esitada abielupaaridel ühine tuludeklaratsioon. See muudatus puudutab ligi veerandit deklaratsiooni esitajatest, keda on kokku kuni 160 000 inimest. Need inimesed on õigustatult nördinud. 

Tähtis on ka see, millest uus võimulepe ei räägi. Lubatakse maksupoliitika muudatusi, et suurendada madalapalgaliste toimetulekut, kuid alustavale või juba toimetavale väikeettevõtjale ei lubata mitte midagi. Ent majandust arendab ja elatustaset tõstab ikkagi ettevõtlus.

Ettevõtjaid on aastaid pigistanud sotsiaalmaks ja seda hoolimata ettevõtte vanusest, edukusest, käibest või töötajate hulgast. Lõunanaaber Läti vabastas alustava ettevõtja sotsiaalmaksust ning kehtestas 15-protsendilise tulumaksu käibelt.

Palju on räägitud vajadusest sotsiaalmaksu lae kehtestamise järele, et soodustada kõrgepalgaliste töökohtade teket. Uuest võimuleppest peale dividendide madalama maksustamise rohkem muudatusi silma ei hakka. 

Kakskeelsus?

Võimuleppes on mitu punkti, mis eestimeelseid inimesi teeb ettevaatlikuks. Koalitsioon lubab hakata andma maksumaksja raha eest õigusabi ka vene keeles. Võimuliidust võib aru saada – nii Keskerakonnale kui ka sotsidele on vene hääled võimul püsimiseks vajalikud. Ent kakskeelne õigusabi on suur samm kakskeelse riigi suunas ja annab veelgi hoogu teatud piirkondade venestumisele. 

Peale õigusabi kakskeelseks muutmise on koalitsioonilepingus punkt, et riik hakkab kinni maksma kõigi Eesti kodakondsust taotlevate inimestele tasuta keelekursusi ning võimaldab neile keeleõppeks tasustatud õppepuhkust.

Eesmärk võib näida õilis, aga keeleõpe ja kodakondsuse saamine ei peaks olema nii madalalt hinnatud kaup. Eesti keele õppimine ei jää enamikul juhtudel raha, vaid tahtmise taha, ja ka kodakondsus pole midagi sellist, mille kallale peaks tasuta kaubaga ahvatlema. Eesti riigi huvides on kodanikud, kes püüdlevad kodakondsuse poole siirast soovist, mitte seepärast, et riik tegi kursused välja.

Lojaalsusküsimusest ei saa üle ega ümber ka uusi ministreid hinnates. Meil on valitsuses kaks isikut – Mihhail Korb ja Martin Repinski –, kelle suhtumine Eesti vabariiki ja ajalukku tekitab küsimusi. Nii nagu kogu Keskerakonna nn vene blokk, jätsid ka Repinski ja Korb riigikogus 14. juunil hääletamata Eesti erakondade ühisavalduse poolt, milles mälestati küüditamise ohvreid. See hääletus näitab ilmekalt, millise valija huve nad tegelikult esindavad. Regionaalarengu eest vastutav Mihhail Korbi puhul on väga tõenäoline, et temast saab ennekõike Ida-Viru minister. 

Lootust, et IRL sotside ja Keskerakonna vasakpoolset ilmavaadet tasakaalustab, pole mõtet hellitada. IRL on rahvuslikest ideaalidest järjekindlalt kaugenenud ning valijatel pole see tähelepanuta jäänud – nende toetus käis tänavu ära isegi alla 5 protsendi künnise, mis jätaks nad valimistel riigikogu ukse taha. Poleks ime, kui IRL enne järgmisi riigikogu valimisi sotsidega liituks, aga sellist saatust ei sooviks isegi oma vaenlasele.

Igale valitsusele on kombeks anda sada kriitikavaba päeva. Konservatiivne rahvaerakond jääb äraootavale seisukohale ning suuri lootusi uuele valitsusele ei pane. On selge, et tõeliselt uut kvaliteeti Eesti valitsemises ei paista enne järgmisi riigikogu valimisi 2019. aastal – ja seegi juhtub vaid siis, kui valijad soovi avaldavad.