Me oleme harjunud mõtlema, et Eesti hädad algasid 1940. aastal. Tegelikult hakkas Stalini vikat suure kaarega eesti rahvast niitma juba mitu aastat varem. Seda tuletas eelmisel nädalal taas meelde Peterburi ajaloolane ja massirepressioonide uurija Anatoli Razumov, kes käis Tallinnas tutvustamas Levašovo memoriaalkalmistut käsitleva brošüüri eestikeelset tõlget.
Levašovos oli NKVD salajane matmispaik, kuhu maeti salaja umbes 50 000 sõjaeelsetel aastatel maha lastud inimest, nende seas üle 4000 eestlase. Kõrge planguga piiratud maalahmaka jube saladus sai avalikuks alles 1989. aastal.
Razumovi elutöö on kõikide sinna maetud inimeste isiku kindlaks tegemine. «Me oleme välja andnud 13 köidet koguteost «Leningradi martüroloogium». Alustasime kõige verisema perioodi, Stalini suure terrori aegsetest mahalaskmistest 1937–1938. Meie eesmärk oli kirja panna kõigi tollal tapetute nimed. Arvan, et selles suhtes on see raamat kogu Venemaal unikaalne, sest me ei jätnud tõepoolest mitte ainsatki nime vahele. Üles on loetud kõik mahalastud, samuti need, keda taheti maha lasta, kuid mingil põhjusel ei lastud,» rääkis Razumov.
Tema andmetel on Levašovosse maetud veidi rohkem kui 4500 eestlast. Nii näiteks on Martüroloogiumi 10. köites kirjas viiesaja, 11. köites umbes pooleteise tuhande hukatud eestlase nimed.
«Miks osutus repressioonide see osa eestlaste jaoks nii tähtsaks ja nii traagiliseks?» küsis Razumov. Ja selgitas: «1937. aastal elas Leningradis ja Leningradi oblastis umbes 70 000 eestlast. Neist 4500 lasti maha, veel väga paljud saadeti laagritesse, väga paljud saadeti asumisele, represseerituid oli kokku väga palju. Seda võib juba genotsiidiks nimetada. See on kohutav kuritegu – üks NKVD niinimetatud rahvuslikest liinidest.»
«Kui 1937. aastal algas Stalini niinimetatud suur terror, siis määrati NKVDs kindlaks «rahvuslikud liinid». Nõukogude Liidu eri piirkondades olid need erinevad. Leningradi oblastis olid need poolakad, eestlased, lätlased, sakslased, soomlased ning ka Kaug-Idast saabunud Harbini venelased kui Jaapani spioonid. Neid inimesi süüdistati kontrrevolutsioonilises tegevuses, kuid nende tegelik süü oli nende rahvus. Kõige hullem oli piiriäärsetes Kingissepa ja Pihkva rajoonis, kus tegutsesid piirivalveüksused, kes otsisid spetsiaalselt välja rohkem vaenlasi,» rääkis Razumov.
Ta jutustas, et 1936. aastal näiteks tegutses Leningradis Eesti Hariduse Maja, anti välja eestikeelseid ajalehti (loomulikult kommunistlikke), oli palju eesti koole, kus õppis umbes 4000 õpilast. 1937. aastal kõik rahvuslikud asutused Leningradi oblastis likvideeriti, asutuste juhid ja igasugused aktivistid tunnistati rahvavaenlasteks, kontrrevolutsionäärideks, diversantideks, spioonideks ja terroristideks. Nemad lasti üldjuhul maha. Lihtsad talupojad eesti külanõukogudest, eestlastest töölised ja ka Nõukogude Liitu põgenenud Eesti kommunistid lasti samuti maha.
«Ka Solženitsõn meenutab «Gulagi arhipelaagis» staažikate vangide juttu, kuidas ühel ja samal ööl algasid arreteerimised peaaegu kogu Nõukogude Liidus. See on täiesti õige, täpselt nii see oligi. See oli kõige kohutavam karistusoperatsioon, mille mõtlesid välja Stalin ja tema lähimad sõbrad poliitbüroos: Vorošilov, Molotov, Kaganovitš ja Ždanov. Just see grupp otsustas, et ülemnõukogu valimisteni jäänud nelja kuuga, aasta varem vastu võetud stalinliku konstitutsiooni esimeseks aastapäevaks tuleb see ellu viia,» rääkis Razumov.
Võimulolijad teadsid, et inimesed ei saa aru, mis «töörahva paradiisis» tegelikult toimub. Ei saa aru, mis majandus see selline on, miks elatakse näljas, miks otsitakse kogu aeg vaenlast. Ja väga paljud inimesed, kes nii mõtlesid või rääkisid, olid NKVDs arvel. Samuti need, kes pidasid välismaal olevate sugulastega kirjavahetust. Ning loomulikult need, kes olid teistest riikidest (ka Eestist) Nõukogude Liitu põgenenud.
Stalin andis käsu sellised inimesed enne valimisi kokku lugeda ning vastavad nimekirjad juulikuuks Moskvasse saata. Igast vabariigist, oblastist, kraist, rajoonist saadeti arvud. Selle alusel valmis Moskvas plaan, kui palju maha lasta, kui palju istuma panna. Selline plaan saadeti ka Leningradi oblastisse: 4000 maha lasta, 10 000 istuma panna. Ja seda nelja kuuga, alates 5. augustist 1937. Just enne valimisi, enne stalinliku konstitutsiooni aastapäeva.
«Nüüd kujutage ette: Leningradis elas tollal ligi kolm miljonit inimest. Aastas suri linnas umbes kolm tuhat inimest, kes maeti erinevatele kalmistutele. Loomulikult lasksid võimud inimesi maha ka enne 1937. aastat, aga need olid kümned, mitte sajad ega tuhanded inimesed. Neid oli võimalik öösiti ja salaja linna kalmistutele matta. Aga kuhu panna 4000 mahalastut? Nendest nii kergesti ei vabane.
Just sellepärast loodi kogu riigis 1937. aastal salajased, kinnised objektid. Osaliselt olid need ette nähtud mahalaskmisteks, osaliselt surnukehadest vabanemiseks. Niimoodi, salajase objektina, rajati ka Levašovo memoriaalkalmistu. NKVD salajane objekt Levašovo asulas, linnast piisavalt kaugel. See oli ilmselt mingi tüüpplaan: 10–15 kilomeetrit linnast väljas, soovitatavalt metsa sees, soovitatavalt pehme pinnasega koht, et oleks lihtne haudu kaevata. Niimoodi pandigi 1937. aasta juulis alus sellele kalmistule, millest enam kui 50 aasta jooksul mitte keegi mitte midagi ei teadnud.
Mõnes teises riigis tunduks selline asi täiesti võimatu – kuidas saab sellist asja 50 aastat varjata? Aga nii see oli – kuni 1989. aastani ei teadnud keegi, mis selle kõrge plangu taga on.
Julgeoleku andmetel on Levašovo 11 hektarile maetud umbes 50 000 inimest.»
Levašovo ei ole kalmistu selles mõttes, nagu me oleme harjunud. «1989. aastal, kui Levašovo avati, hakkasid inimesed siia tooma ja puudele riputama pilte, pühendustega mälestuslinte ning proovima haudade asukohti kindlaks teha. Alguses olid ametnikud selle vastu. Nad ütlesid: nii ei tohi, see on stiihiline, see pole õige. Kõik mälestusmärgikesed peavad olema ühesugused. Riputatagu plangu peale ühesugused tahvlid, nagu kolumbaariumis. Siis me seisime ühiselt inimeste õiguse eest rajada siia niisuguseid mälestusmärke, nagu nad tahavad. Sellepärast näeb Levašovo täna väga omapärane välja. Kusagil mujal ei ole midagi niisugust.»
Razumovi sõnul oli mõistetamatu ka see, mis aastakümneid salajase kalmistu ümbruses toimus. «Kuni eelmise aasta detsembrini oli sealse bussipeatuse nimi «Klubi». Sellepärast, et sealsamas kõrval oli lennuväeosa klubi. Klubi, kus toimusid kinoseansid ja tantsupeod. Väeosa klubi oli väga populaarne koht, Leningradi tüdrukud sõitsid linnast sinna, et lenduritega tantsida, see oli kuulus koht,» rääkis ajaloolane.
«Pärast seda, kui Juri Gagarin oli 1961. aastal kosmoses käinud, kutsuti ta väeossa lenduritele kosmosest rääkima. 1962. aasta augustis saabuski Gagarin Levašovosse. Ja Nõukogude Liidu ühe kõige kohutavama matmispaiga nurgal rääkis ta rahvale kosmoselendudest. Kuidas nõukogude inimene vallutab kosmost ja kui tore see kõik on. Kosmoseteema oli tollal Nõukogude Liidus ülipopulaarne, rahvast oli kohutavalt palju. Klubiaknad tehti lahti, et ka maja ümbrusse kogunenud rahvamass kuuleks kosmonaudi juttu. Ja keegi ei teadnud, mis on sealsamas, teisel pool planku. Aga nüüd me teame, ja me ei väsi sellest rääkimast,» kinnitas Razumov.
«Me anname neid raamatukesi välja eri keeltes. Ja anname välja «Leningradi martüroloogiumi» köiteid. Palume hukkunute lähedastel saata pilte, mälestusi. Kõik, mida sugulased ja teised inimesed kirjutavad, lisame Mälu raamatusse ja paneme internetti.
See ei ole minu personaalne projekt. Kui ma hakkasin seda raamatut tegema, siis sain kohe aru, et ma ei ole üksi selle raamatu koostaja. Meie kõik teeme seda koos ja anname selle teadmise tulevikku edasi,» rääkis Razumov.
Eestikeelse brošüüri järele on tema sõnul juba mõnda aega suur nõudlus. «Levašovos on hakanud käima palju rohkem inimesi. Kalmistu direktor rääkis, et paljud külastajad on Eestist ning et eestikeelse brošüüri järele on kindlasti suur nõudmine. Eestlased teavad seda kohta ning paljud, kes käivad Peterburis, külastavad kindlasti ka Levašovot.»
Razumovi sõnul on olukord Venemaa arhiivides aja jooksul vabamaks muutunud ning võimalus sugulaste saatus kindlaks teha on peaaegu igaühel. Huvitav on sealjuures see, et NKVD arhiividest on lihtsam andmeid kätte saada kui siseministeeriumi omadest.
«Aga kõik dokumendid ei ole isegi täna kättesaadavad. Igas ametkondlikus arhiivis on osa dokumente salastatud. Ning kummalisel kombel on siseministeeriumi arhiivides rangemad piirangud kui FSB omas. Kusjuures meie töö jaoks on tähtsad just siseministeeriumi arhiivid, aga seal kehtib kuni tänaseni korraldus, mis keelab mahalaskmis- ja matmiskohtade avalikustamise. Moskvas öeldigi mulle 1990. aastate alguses täpselt nii: Teil võib ju glasnost olla, aga meie juhtkond otsustas, et ootame ära, mis tulevik toob. Ma kahtlustan, et märkimisväärne osa infost, mida me täna otsime, on seal kusagil kirjas,» ütles ajaloolane.
Ta avaldas lootust, et võib-olla läheb olukord paremaks järgmisel aastal, kui on oktoobrirevolutsiooni sajas aastapäev. Suurte pühade puhul loodavad vangidki amnestiale, võib-olla läheb midagi paremaks ka arhiivides.
Razumov on oma tööd teinud 25 aastast. «Kujutage nüüd ette, kui mitu korda on selle aja jooksul muutunud Venemaa poliitiline kliima. Ühel perioodil tohib teha ühte asja ja töötada ühtede dokumentidega, teisel perioodil teiste dokumentidega. Alati tuleb teha seda, mida parajasti lubatakse. Ma olen teinud arhiividokumentidest nii palju koopiaid, et mulle jätkub nendega tööd elu lõpuni. Ja nendes on näha kogu pilt – kogu see katastroof on igale soovijale selgesti nähtav.»
Üks osa repressioonide ajaloost on aga uurijate eest peidus. Uurimistoimikud on arhiivides säilinud, aga näiteks administratiivkorras väljasaadetute, sealhulgas ka poliitiliste toimikud on enamasti siseministeeriumi arhiivides. Seal olevat olukord uurijate jaoks väga halb. Razumov pole seal ühtegi toimikut näha saanud. «Veel hullem on asi mitterehabiliteeritute andmetega. Vaatad kahte pealtnäha ühesugust toimikut. Mõlemad on spioonid või diversandid. Ühe prokuratuur rehabiliteeris, aga teise kohta öeldakse, et pole alust. Kusjuures toimikud on täpselt ühesugused,» jutustas ajaloolane.
Aga ka see polevat veel kõige hullem. «Näiteks on inimene troika otsuse põhjal maha lastud, aga mitte poliitilistel põhjustel. Ütleme, et elas inimene Leningradis ilma sissekirjutuseta ja elatas end sellest, et seisis jalgrataste müügi järjekorras ja müüs oma järjekorra kellelegi maha. Selle eest karistati teda mahalaskmisega, sest ka miilitsal oli mahalaskmiste plaan. Ja seda inimest pole rehabiliteeritud. Pole ka tema toimikut, see on hävitatud. Kuidas taotleda sellise inimese rehabiliteerimist? Seda pole võimalik teha,» tõi Razumov näite.
Aga kasutades seda, mida parajasti kasutada saab, on ta välja andnud kolmteist köidet «Martüroloogiumi», neljateistkümnes köide on tulemas.
Kellel on suurem huvi Levašovo vastu, see võib «südametunnistuse järgi tehtava annetuse eest» omandada Eesti Muinsuskaitse Seltsist kalmistut tutvustava brošüüri, mille on eesti keelde tõlkinud Peep Pillak.