EASi hädad algavad sellest, et keegi ei vastuta, kirjutab vandeadokvaat Taivo Ruus.
Taivo Ruus: EASi teenused tuleb avada konkurentsile (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimastel päevadel lahvatanud skandaal EASi tegevuse ja selle juhatuse ümber on oluliselt süsteemsem, kui meedias kajastatakse. Meenutada tuleb eelkõige alates 2008. aastast jagatud tööstusettevõtjate tehnoloogiainvesteeringu toetusi, mida hiljem rahandusministeeriumi nõudmisel igaks juhuks ja ilma igasuguse Euroopa Komisjoni sekkumiseta ettevõtjatelt tagasi küsima hakati. See tõi kaasa nii mitmegi toetust saanud ettevõtja pankroti, kes olid äriplaanis arvestanud pikaajalise toetusega.
Kõige piinlikum lugu juhtus 2010, kui Ericsson Eesti käitus toetust küsides valitsuse mahitusel ja sarnaselt teistega EASi otseste suuniste järgi. Toetuse maksmist pidas rahandusministeerium hiljem riigiabi reeglite rikkumiseks ja Ericsson maksis 4,2 miljonit eurot saadud toetust koos liitintressiga tagasi.
Kuigi ELi fondide raha jagamiseks on Eestis moodustatud mitmeid institutsioone, ei ole ükski neist pälvinud sedavõrd palju skandaalset tähelepanu kui EAS. OÜ Ermamaa juhtum ei ole veel lõpuni läbigi hekseldatud, kui ilmus uudis EASi juhatuse esimehe vallandamisest.
Tundub muidugi veider, et aastaid tagasi tehtud valede otsuste eest vastutab hoopis hiljem ametisse valitud juhatus, kuid tervitatav on siin mingisugusegi vastutuse võtmise katse. Samas jääb segaseks EASi nõukogu ja valitsuse otsus lämmatada uue skandaali algatamisega eelmisi, eriti juhul, kui EAS institutsioonina ikkagi säilib. Küsimus selles, et kui nõu andev ja paberite vormistamisega tegelev sihtasutus oma nõu ja vigaste otsuste eest majanduslikult ei vastuta, on niisuguse teenuse eest maksumaksja rahaga tasumine väga imelik.
EASi tegevusega kaasnev probleem on oluliselt laiem, sest ELi fondide rahastamistaotlusi menetletakse praegu täiesti vastutustundetu süsteemi järgi. Kõigepealt palkab ettevõtja endale vabal turul tegutseva professionaalse nõustaja, kellel tavaliselt on EASis töötamise kogemus ja otsustajate juures «käpp sees». EAS kontrollib nõustajate koostatud dokumente ning taotluse rahuldamise korral konstateerib, et kõik esitatud dokumendid ja tegevused on nõuetele vastavad.
Kui lõpuks ilmneb siiski riigiabi reeglite rikkumine, ei vastuta selle eest peale teenuse tarbija mitte keegi ja ettevõtjad peavad kogu saadud abi koos äärmiselt ebasoodsa liitintressiga tagasi maksma.
Niisuguses olukorras on toetusi tagasi maksma pidanud ettevõtjatel tekkinud kaks täiesti õigustatud küsimust: kas avalikest vahenditest rahastatavat EASi-taolist sihtasutust on meile tegelikult vaja ning mis mõtet on tasuda dokumentide vormistamise eest professionaalsele ettevõtjale, kes tagasinõude korral viitab oma tegevuse õigustamiseks EASi positiivsele otsusele?
Majandusliku loogika järgi peab keegi vigase tasulise teenuse eest vastutama ja üks võimalus oleks EASi pakutavad teenused täielikult konkurentsile avada. Peale riigile jääva rahaliste ülekannete tegemise võiks nõustamistegevused ja otsustused halduslepingutega professionaalsetele nõustajatele delegeerida. Reaalse majandusliku vastutuse võimalus garanteerib otsuste kvaliteedi ning vähendab võimaliku korruptsiooniohu miinimumini.